03.03.08, esmaspäev: Joshkar-Olaasse
Kell 9.00 tuli Mihail Kutlusatov ja alustasime koos Juhaga teekonda 700 km kaugusele Marimaale Joshkar-Olaasse. Mihail oli roolis, tee oli talle tuttav. Tegime ainult ühe peatuse nagu tavaliselt, Vjatka jõe lähistel tatarlaste söökla ja bensiinijaama juures, kus on ka maksuline WC. Tee kulgeb kogu aeg põldude ja väljade vahel. Selle 13 aastaga, mil oleme seda teed sõitnud, oleme ära õppinud, et enne süüa ega juua ei tohi.
Joskar-Olaas pidasime Olga Lebedevaga koosoleku kogudusekooli korraldamisest ja mina istusin noortega ööni kirikus. Artjom ja Dima Skulkov koos naise ja beebiga olid kirikus nagu neil kombeks. Dima mängis kitarri ja laulis. Kirik oli soe, puhas ja pühalik. See on noorte lemmik-kogunemiskoht. Õhtuti juuakse seal teed, loetakse Piiblit, palvetatakse ja räägitakse elust. Tänu Jumalale, et on selline paik, mis on paljudele koduks.
02.03.08, pühapäev: ristimine ning armastav pagan
Jumalateenistus kell 11.00. Olin mures, kas ristitav Tatjana ikka saab tuldud mitmekümne kilomeetri kauguselt külast. Päeval oli juba vesi Belaja jõe servades. Lauad olid küll pandud üle vee, aga ikkagi on kõhe üle tulla.
Tatjana tuli. Tulid ka babushka Anna koos pannkoogitaldrikuga ja Arina ja teisedki memmed. Tuli Janõshejevi pere koos lapsega ja perema kes vot-vot kohe peaks sünnitama minema. Paarkümmend oli meid kokku.
Juha pidas teenistuse ja jutlustas teemal: Jeesus, elu leib. Meil oli kaasas Soomest toodud tõeline rukkileib. Jagasin kõigile tükikese. Lapsed joonistasid kiriku põrandal. Seinale olin seadnud Eestimaalt toodud käsitöönäituse.
Teelauas suhtlesid kõik elavalt. Tore, et kellelgi polnud kiiret kodu tagasi minna. Kui juba kirikusse tullakse, siis ollakse seal kaua. Tähistasime ka veebruarikuu sünnipäevi ja leppisime kokku, et edaspidi peetakse sünnipäevi kuu viimasel pühapäeval, aga kingituse saavad ainult need, kes ise kohal on.
Kõik lubasid kohal olla ja torti tuua.:)
Õhtu poole sõitsime Malosuhojazovo külla Veera juurde jumalateenistust pidama. Seal olid ka tema tütar Aljona ja poja Sasa naine koos lapse ja vanematega. Beebi oli sündinud 15. jaanuaril ning noor vanaisa oli valimiste päeva auks ennast täis joonud. Kohaliku küla pillimehena oskas ta ka väga hästi laulda. Ta seletas meile, et tema ei ole ristitud ja ei kavatse ristida, on pagan ja paganaks ka jääb. Vaatamata tema paganameelsusele ei keelanud see teda kõva häälega mari keeles usutunnistust ja Meie Isa palvet kaasa lugemast ning laulmast ülistuslaule Jeesusele. Meie lahkudes ütles ta, et armastab meid ja kutsus kindlasti veel tagasi.
Malosuhojazovo lähedal on mineraalvee allikad ja muda, mida kasutatakse sanatooriumides. Suvel, kui pidasime seal lastele pühapäevakooli laagrit, olid nii lapsed kui kasvatajad musta mudaga sisse määritud, nii et vaid silmavalged välkusid. Kole lõbus oli! Loodame ka sel suvel mudaravi võtta.
1.03.08: Imemees ja saun
Kell 16 jumalateenistus Bazenovos. Kohal on pererahvas: Elina isa ja ema, Elina ning tütred Katja ja Leisan. Isal on sünnipäev. Tubli aednik on saanud lisaks kodumaistele taimedele avamaal saaki kandma ka viinamarjad ja arbuusid! Imemees! Kui abikaasa oli mitu nädalat linnas haiglas, siis tuli peremehel isu teha villaseid sokke. Kuna lõnga ei olnud, siis keeras ta koonlalaua pealt sõrmedega villast lõnga, keris kerasse ja kudus sokid. Kui valmis oli mitu paari, turnis ta lumehangede vahelt maanteele bussi peale ja sõitis linna. Müüs turul kenad paksud kodutehtud lõngast kootud sokid 200 rubla eest paar linnarahvale. Ostis toiduaineid ja rändas tagasi koju uusi sokke tegema. Nii see talveke kuluski.
Pererahvas tegi pannkooke ja tõi keldrist maasika- ja vaarikamoosi. Pärast jumalateenistust laulsime, lapsed esitasid vanaisale sünnipäevatervituseks omi laule. Lubasime tulla jälle kuu aja pärast ja loodame, et kevadpäike on siis sulatanud lumehanged madalamaks.
Kirikus oli vaja veel koristada ja valmistuda homseks jumalateenistuseks. Ivan küttis sauna. Käisin koos Lilja ja Nastjaga saunas, viskasime leili, higistasime haigusepisikud välja ja rääkisime naiste jutte. Saunaskäik ei ole mulle mitte alati meeldinud. Ma pole harjunud sellega, et riidest tuleb lahti võtta sauna ees olevas kuuri moodi ruumis, kus põrandal on lumi ja tagumik jääb pingi külge kinni nagu pärast Kiire lapseristseid. Leiliruum ja pesuruum on sama, pesema peab põrandal kükitades, sest muidu on lae all kuum. Kui saunas ei ole tapvalt palav (umbes 100 kraadi) siis on seal hea olla. Ka seekord oli mõnus. Me ei saanud ka vingumürgitust nagu tavaliselt. Muidu on tavaline, et esimestel saunalistel pärast pea valutab.
Kui öösärgi ja kitli väel kitsast rada pidi lumehangede vahelt kuuvalgel kiriku poole tagasi lippasin, seisatasin uue misjonimaja nurgal ja vaatasin kuuvalguses sätendavaid lumehangesid. Oli hiirvaikne, kaugel haukusid mõned koerad. Õhk oli külm ja taevas selge. Nagu lapsepõlves! Kõik väsimus oli kadunud, õnnis õhtu saabunud.
29.02.08, reede: igapäevane toit
Kell 5 äratus. Mehed olid mures, kuidas nad läbi lumetuisu ja kiilasjää lennukile jõuavad. Auto oli seisundis, et üks uks ja tagaluuk ei tule lahti, üks tagatuli ja armatuurituled ei põle ning üks kumm läheb kogu aeg vaatamata remondile tühjaks. Autopump oli rikkis, esiklaasis palju ,,kuuliauke“ ja pragusid.
Juha läks teele koos Vasiliga - tüürimees ja tagantlükkaja nagu minagi - et viia Tapani ja Matti Ufaasse lennujaama ning tuua Juha veel elusana koju tagasi. Palveid kulus palju.
Tegin suure potiga kõigist veel majas leiduvatest toiduainetest plovi. Tühi kõht on kõige parem kokk. Mehed tulid, sõid ja kiitsid.
Päeva jooksul käib kogudusest läbi palju rahvast. Kõik joovad teed ja paljud ei ütle ära ka soojast söögist. Maalt tulnud inimestel on linnareisul ikka süüa ka vaja, aga kohvikutoit on kallis. Nii siis tuuakse meile küpsiseid ja torti, juuakse teed, räägitakse elust-olust ja palvetatakse.
28.02.08, neljapäev: mesindusasjad
Kell 9 seisime taas piimakombinaadi värava taga ja siis saabus oma dziibil ka noor peremees, kes meid arnmulikult vastu võttis. Uusrikkast kohalik kohtles Soomest tulnud kerjuste välimustega vähesõnalisi tõsise olemisega sponsoreid kõhklevalt. Mihail oli vana vallavanemana riietatud nagu ülemusele kohane: hülgenahkse mütsi ja nahkjopega, aga soome mehed olid vanade kulunud jopede, sportmütside ja liipas tossudega. Olukord oli koomiline.
Mina eestlasena olen alati püüdnud nõukogude traditsioone säilitada. Meil oli kasutusel ütlemine: nõukogude naine läheb tööle kui peole! Vanasti lasteaias töötades algas päev enda kaunistamisega: ilus kleit selga ja huuled punaseks! Minuga see härra siis põhiliselt rääkiski. Vaatasime ta valdused üle ja leidsime endale sobiva nurgakese tootmistsehhi tegemiseks. Rendihinna nad lubasid teatada. Õige armetud olid need ruumid, aga ehk on ka odavad üürida. Remonti peab tegema igal juhul.
Külastasime tatarlasest kaupmehe meekauplust. Pooltühjadel lettidel siiski üht-teist oli. Mees oli hüperaktiivne ja kiirküsitluse korras sai ta teada kõik soome mesinike ametisaladused ja nipid. Tõlkimine oli raskevõitu, kuna üks jõudis rohkem küsida kui kolm vastata. Soomlased arvasid lahkudes, et sellest mehest saaks maridele hea mesindusfirma tegevjuht!
Õhtupoolikul tuli Vladimir Hamitov Mishkini rajooni külast. Küla on kuus kilomeetrit maanteest, teeni peab minema jala. Noor mees on mesinik, muusik, ajaloolane, klubijuhataja, õpetaja ja pereisa. Pidasime jälle paaritunnise aktiivse koosoleku ja kuulasime kiirkõnes selgitust mesinike olukorrast Bashkiirias. Volodja on käinud mett müümas ka Uuralite taga Siberis ning Läänemere kaldal Peterburis. Ta lubas teha meestele olukorra kohta kirjaliku raporti ja koostada meefirma eelarve.
27.02.08, kolmapäev: Tatjanad ja Starobazanovo
Hommik algas minul ristimise-leerikooli tunniga. Juha oli andnud õpetamisülesande Ivanile ja juba paar päeva varem oli tulnud Kuzovo külast kogudusse Tatjana-nimeline 71 aastane mari naine, kes kuulis väga halvasti. Vaene Ivan oli paar päeva püüdlikult karjudes talle õppetunde andnud. Meie saabumise õhtuks olid Ivanil närvid läbi, ta oli juba jõudnud ,,rahustit“ võtta ning Mihail viis ta kodukülla. Nüüd pidin mina jätkama.
Tatjana rääkis oma elust ja sellest, kuidas tema peas juba mitu aastat käib võitlus hea ja kurja vahel. Ta oli abi otsinud igasugu ennustajatelt ja parandajatelt. Paariks päevaks oligi peas vaikus olnud, aga siis alanud möll veel hoogsamalt kui varem. Ta kuuleb tshashtushkasid: sõnad võivad olla hällilaulu moodi rahustavad või teine kord rumalate sõnadega sõimamised. Selliste lauludega ei ole kerge elada ja nii oligi ta tulnud kirikusse saama abi elavalt Jumalalt. Palvetega saatsin ta pärast lõunat kodu poole teele ja kindalas usus lubas ta pühapäeval
tagasi tulla, et siis jumalateenistusel ristitud saada.
Neftekamskist tuli teine 70nene Tatjana, kes oli käinud Peterburis diakooniakursusutel ja tuli nüüd 135 km kauguselt aruannet tooma. Sellel Tatjanal oli samuti palju jutustamist, küll head, küll halba. Palvetasin ka koos temaga, julgustasin kuidas oskasin. Aidaku Jumal ise selgitada, kus õigus, kus vale ja kokku liita endiseid sõpru. Hingevaenlane tuleb selleks, et valetada, varastada ja lõhkuda, aga meie Jumal tahab armastusega kõik heaks teha!
Oli esimene mesinike nõupidamine: Juha, Matti, Tapani, Mihail ja mina. Püüdsime selgusele saada, millised on võimalused aidata koguduse liikmetel toota ja osta teiste mesinike mett, seda pakkida ja turustada. Tapani oli kaasa toonud Itaalias müügil olevate pakkimisliinide müügivoldikud. Võrdlesime neid Venemaal kasutatava tehnikaga. Hinnavahe oli mitmekordne. Käisime ka luureretkel Birskisse rajatud meieris, et uurida võimalusi sealt ruume üürida. Peremeest ei olnud kohal ja keegi muu meid jutule ei võtnud.
Käisime tutvumas uue minimarketiga linna keskväljaku servas. Ostsime head-paremat omale söögiks ja külaliste kostitamiseks. Kaupa oli päris palju ja valik oli rikkalik. Edasiminekut on olnud ka selle maa majanduses. Hinnad on kohalike palkasid arvestades päris soolased. Välismaa meestele tundus kõik kole odav. Said siis ka ise maksta, kui nii odav oli. Arve oli umbes 1000 rubla: toit ja puhastusvahendid.
Kogudus oli teinud tööplaani, kuidas külastada eri paiku. Suuremates kohtades käiakse 2 korda kuus, väiksemates 1 kord kuus. Iga kord on armulauaga jumalateenistus, kui on kohal Juha või
Slava. Muul ajal peavad Mihail ja Ivan sõnajumalateenistuse.
Kell 9.00 tuli Mihail Kutlusatov ja alustasime koos Juhaga teekonda 700 km kaugusele Marimaale Joshkar-Olaasse. Mihail oli roolis, tee oli talle tuttav. Tegime ainult ühe peatuse nagu tavaliselt, Vjatka jõe lähistel tatarlaste söökla ja bensiinijaama juures, kus on ka maksuline WC. Tee kulgeb kogu aeg põldude ja väljade vahel. Selle 13 aastaga, mil oleme seda teed sõitnud, oleme ära õppinud, et enne süüa ega juua ei tohi.
Joskar-Olaas pidasime Olga Lebedevaga koosoleku kogudusekooli korraldamisest ja mina istusin noortega ööni kirikus. Artjom ja Dima Skulkov koos naise ja beebiga olid kirikus nagu neil kombeks. Dima mängis kitarri ja laulis. Kirik oli soe, puhas ja pühalik. See on noorte lemmik-kogunemiskoht. Õhtuti juuakse seal teed, loetakse Piiblit, palvetatakse ja räägitakse elust. Tänu Jumalale, et on selline paik, mis on paljudele koduks.
02.03.08, pühapäev: ristimine ning armastav pagan
Jumalateenistus kell 11.00. Olin mures, kas ristitav Tatjana ikka saab tuldud mitmekümne kilomeetri kauguselt külast. Päeval oli juba vesi Belaja jõe servades. Lauad olid küll pandud üle vee, aga ikkagi on kõhe üle tulla.
Tatjana tuli. Tulid ka babushka Anna koos pannkoogitaldrikuga ja Arina ja teisedki memmed. Tuli Janõshejevi pere koos lapsega ja perema kes vot-vot kohe peaks sünnitama minema. Paarkümmend oli meid kokku.
Juha pidas teenistuse ja jutlustas teemal: Jeesus, elu leib. Meil oli kaasas Soomest toodud tõeline rukkileib. Jagasin kõigile tükikese. Lapsed joonistasid kiriku põrandal. Seinale olin seadnud Eestimaalt toodud käsitöönäituse.
Teelauas suhtlesid kõik elavalt. Tore, et kellelgi polnud kiiret kodu tagasi minna. Kui juba kirikusse tullakse, siis ollakse seal kaua. Tähistasime ka veebruarikuu sünnipäevi ja leppisime kokku, et edaspidi peetakse sünnipäevi kuu viimasel pühapäeval, aga kingituse saavad ainult need, kes ise kohal on.
Kõik lubasid kohal olla ja torti tuua.:)Õhtu poole sõitsime Malosuhojazovo külla Veera juurde jumalateenistust pidama. Seal olid ka tema tütar Aljona ja poja Sasa naine koos lapse ja vanematega. Beebi oli sündinud 15. jaanuaril ning noor vanaisa oli valimiste päeva auks ennast täis joonud. Kohaliku küla pillimehena oskas ta ka väga hästi laulda. Ta seletas meile, et tema ei ole ristitud ja ei kavatse ristida, on pagan ja paganaks ka jääb. Vaatamata tema paganameelsusele ei keelanud see teda kõva häälega mari keeles usutunnistust ja Meie Isa palvet kaasa lugemast ning laulmast ülistuslaule Jeesusele. Meie lahkudes ütles ta, et armastab meid ja kutsus kindlasti veel tagasi.
Malosuhojazovo lähedal on mineraalvee allikad ja muda, mida kasutatakse sanatooriumides. Suvel, kui pidasime seal lastele pühapäevakooli laagrit, olid nii lapsed kui kasvatajad musta mudaga sisse määritud, nii et vaid silmavalged välkusid. Kole lõbus oli! Loodame ka sel suvel mudaravi võtta.
1.03.08: Imemees ja saun
Kell 16 jumalateenistus Bazenovos. Kohal on pererahvas: Elina isa ja ema, Elina ning tütred Katja ja Leisan. Isal on sünnipäev. Tubli aednik on saanud lisaks kodumaistele taimedele avamaal saaki kandma ka viinamarjad ja arbuusid! Imemees! Kui abikaasa oli mitu nädalat linnas haiglas, siis tuli peremehel isu teha villaseid sokke. Kuna lõnga ei olnud, siis keeras ta koonlalaua pealt sõrmedega villast lõnga, keris kerasse ja kudus sokid. Kui valmis oli mitu paari, turnis ta lumehangede vahelt maanteele bussi peale ja sõitis linna. Müüs turul kenad paksud kodutehtud lõngast kootud sokid 200 rubla eest paar linnarahvale. Ostis toiduaineid ja rändas tagasi koju uusi sokke tegema. Nii see talveke kuluski.
Pererahvas tegi pannkooke ja tõi keldrist maasika- ja vaarikamoosi. Pärast jumalateenistust laulsime, lapsed esitasid vanaisale sünnipäevatervituseks omi laule. Lubasime tulla jälle kuu aja pärast ja loodame, et kevadpäike on siis sulatanud lumehanged madalamaks.
Kirikus oli vaja veel koristada ja valmistuda homseks jumalateenistuseks. Ivan küttis sauna. Käisin koos Lilja ja Nastjaga saunas, viskasime leili, higistasime haigusepisikud välja ja rääkisime naiste jutte. Saunaskäik ei ole mulle mitte alati meeldinud. Ma pole harjunud sellega, et riidest tuleb lahti võtta sauna ees olevas kuuri moodi ruumis, kus põrandal on lumi ja tagumik jääb pingi külge kinni nagu pärast Kiire lapseristseid. Leiliruum ja pesuruum on sama, pesema peab põrandal kükitades, sest muidu on lae all kuum. Kui saunas ei ole tapvalt palav (umbes 100 kraadi) siis on seal hea olla. Ka seekord oli mõnus. Me ei saanud ka vingumürgitust nagu tavaliselt. Muidu on tavaline, et esimestel saunalistel pärast pea valutab.
Kui öösärgi ja kitli väel kitsast rada pidi lumehangede vahelt kuuvalgel kiriku poole tagasi lippasin, seisatasin uue misjonimaja nurgal ja vaatasin kuuvalguses sätendavaid lumehangesid. Oli hiirvaikne, kaugel haukusid mõned koerad. Õhk oli külm ja taevas selge. Nagu lapsepõlves! Kõik väsimus oli kadunud, õnnis õhtu saabunud.
29.02.08, reede: igapäevane toit
Kell 5 äratus. Mehed olid mures, kuidas nad läbi lumetuisu ja kiilasjää lennukile jõuavad. Auto oli seisundis, et üks uks ja tagaluuk ei tule lahti, üks tagatuli ja armatuurituled ei põle ning üks kumm läheb kogu aeg vaatamata remondile tühjaks. Autopump oli rikkis, esiklaasis palju ,,kuuliauke“ ja pragusid.
Juha läks teele koos Vasiliga - tüürimees ja tagantlükkaja nagu minagi - et viia Tapani ja Matti Ufaasse lennujaama ning tuua Juha veel elusana koju tagasi. Palveid kulus palju.
Tegin suure potiga kõigist veel majas leiduvatest toiduainetest plovi. Tühi kõht on kõige parem kokk. Mehed tulid, sõid ja kiitsid.
Päeva jooksul käib kogudusest läbi palju rahvast. Kõik joovad teed ja paljud ei ütle ära ka soojast söögist. Maalt tulnud inimestel on linnareisul ikka süüa ka vaja, aga kohvikutoit on kallis. Nii siis tuuakse meile küpsiseid ja torti, juuakse teed, räägitakse elust-olust ja palvetatakse.
28.02.08, neljapäev: mesindusasjad
Kell 9 seisime taas piimakombinaadi värava taga ja siis saabus oma dziibil ka noor peremees, kes meid arnmulikult vastu võttis. Uusrikkast kohalik kohtles Soomest tulnud kerjuste välimustega vähesõnalisi tõsise olemisega sponsoreid kõhklevalt. Mihail oli vana vallavanemana riietatud nagu ülemusele kohane: hülgenahkse mütsi ja nahkjopega, aga soome mehed olid vanade kulunud jopede, sportmütside ja liipas tossudega. Olukord oli koomiline.
Mina eestlasena olen alati püüdnud nõukogude traditsioone säilitada. Meil oli kasutusel ütlemine: nõukogude naine läheb tööle kui peole! Vanasti lasteaias töötades algas päev enda kaunistamisega: ilus kleit selga ja huuled punaseks! Minuga see härra siis põhiliselt rääkiski. Vaatasime ta valdused üle ja leidsime endale sobiva nurgakese tootmistsehhi tegemiseks. Rendihinna nad lubasid teatada. Õige armetud olid need ruumid, aga ehk on ka odavad üürida. Remonti peab tegema igal juhul.
Külastasime tatarlasest kaupmehe meekauplust. Pooltühjadel lettidel siiski üht-teist oli. Mees oli hüperaktiivne ja kiirküsitluse korras sai ta teada kõik soome mesinike ametisaladused ja nipid. Tõlkimine oli raskevõitu, kuna üks jõudis rohkem küsida kui kolm vastata. Soomlased arvasid lahkudes, et sellest mehest saaks maridele hea mesindusfirma tegevjuht!
Õhtupoolikul tuli Vladimir Hamitov Mishkini rajooni külast. Küla on kuus kilomeetrit maanteest, teeni peab minema jala. Noor mees on mesinik, muusik, ajaloolane, klubijuhataja, õpetaja ja pereisa. Pidasime jälle paaritunnise aktiivse koosoleku ja kuulasime kiirkõnes selgitust mesinike olukorrast Bashkiirias. Volodja on käinud mett müümas ka Uuralite taga Siberis ning Läänemere kaldal Peterburis. Ta lubas teha meestele olukorra kohta kirjaliku raporti ja koostada meefirma eelarve.
27.02.08, kolmapäev: Tatjanad ja Starobazanovo
Hommik algas minul ristimise-leerikooli tunniga. Juha oli andnud õpetamisülesande Ivanile ja juba paar päeva varem oli tulnud Kuzovo külast kogudusse Tatjana-nimeline 71 aastane mari naine, kes kuulis väga halvasti. Vaene Ivan oli paar päeva püüdlikult karjudes talle õppetunde andnud. Meie saabumise õhtuks olid Ivanil närvid läbi, ta oli juba jõudnud ,,rahustit“ võtta ning Mihail viis ta kodukülla. Nüüd pidin mina jätkama.
Tatjana rääkis oma elust ja sellest, kuidas tema peas juba mitu aastat käib võitlus hea ja kurja vahel. Ta oli abi otsinud igasugu ennustajatelt ja parandajatelt. Paariks päevaks oligi peas vaikus olnud, aga siis alanud möll veel hoogsamalt kui varem. Ta kuuleb tshashtushkasid: sõnad võivad olla hällilaulu moodi rahustavad või teine kord rumalate sõnadega sõimamised. Selliste lauludega ei ole kerge elada ja nii oligi ta tulnud kirikusse saama abi elavalt Jumalalt. Palvetega saatsin ta pärast lõunat kodu poole teele ja kindalas usus lubas ta pühapäeval
tagasi tulla, et siis jumalateenistusel ristitud saada.Neftekamskist tuli teine 70nene Tatjana, kes oli käinud Peterburis diakooniakursusutel ja tuli nüüd 135 km kauguselt aruannet tooma. Sellel Tatjanal oli samuti palju jutustamist, küll head, küll halba. Palvetasin ka koos temaga, julgustasin kuidas oskasin. Aidaku Jumal ise selgitada, kus õigus, kus vale ja kokku liita endiseid sõpru. Hingevaenlane tuleb selleks, et valetada, varastada ja lõhkuda, aga meie Jumal tahab armastusega kõik heaks teha!
Oli esimene mesinike nõupidamine: Juha, Matti, Tapani, Mihail ja mina. Püüdsime selgusele saada, millised on võimalused aidata koguduse liikmetel toota ja osta teiste mesinike mett, seda pakkida ja turustada. Tapani oli kaasa toonud Itaalias müügil olevate pakkimisliinide müügivoldikud. Võrdlesime neid Venemaal kasutatava tehnikaga. Hinnavahe oli mitmekordne. Käisime ka luureretkel Birskisse rajatud meieris, et uurida võimalusi sealt ruume üürida. Peremeest ei olnud kohal ja keegi muu meid jutule ei võtnud.
Käisime tutvumas uue minimarketiga linna keskväljaku servas. Ostsime head-paremat omale söögiks ja külaliste kostitamiseks. Kaupa oli päris palju ja valik oli rikkalik. Edasiminekut on olnud ka selle maa majanduses. Hinnad on kohalike palkasid arvestades päris soolased. Välismaa meestele tundus kõik kole odav. Said siis ka ise maksta, kui nii odav oli. Arve oli umbes 1000 rubla: toit ja puhastusvahendid.
Kogudus oli teinud tööplaani, kuidas külastada eri paiku. Suuremates kohtades käiakse 2 korda kuus, väiksemates 1 kord kuus. Iga kord on armulauaga jumalateenistus, kui on kohal Juha või
Slava. Muul ajal peavad Mihail ja Ivan sõnajumalateenistuse. Täna oli Starobazanovo kord. Õhtul sõitsime kahe autoga üle Belaja jõe jää ning pimeduse saabudes leidsime lummemattunud maja, kus meid ootas neli kohalikku. Meid oli kuus, kokku siis 10 inimest. Kõigi oli hea meel kohtumise üle. Naiste naer nakatas ka tõsised Soome mehed ning Tapani ütles lauakõnes, et ta pole oma elus veel nii lõbusas palvetunnis olnud. Jumalariigi töös antakse meile võimalus rõõmustada Issandas!
Läbi lumesaju ja kiilasjää sõitsime tagasi Birskisse. 30 km pikkusel koduteel oli kaks autot kraavis. Meie pääsesime jälle terve nahaga.
26.02.08, teisipäev: Birskisse
Hommikul kell 9 saabus rong Moskvasse ja seal ootasid meid Soomest tulnud mesinikud. Lendasime Ufaasse. Ülevalpool pilvi on imekena: all lumivalge pilvepadi, üleval sinises taevas särab päikene. Taevalik!
Ufaas pidi olema vastas Mihail Kutlusatov, aga segadus SMS sõnumitega põhjustas selle, et Mihail kavatses meile vastu tulla alles hommikul, ja hoopis Janauli rongile! Lennujaamast saime takso, mis oli valmis meid Birskisse viima, aga lennujaamast ei lastud meid välja: kästi oodata, kuni lennujaama jõuab Bashkortostani presidendi külaliseks olnud tulevane Venemaa president Medvedjev. Varsti saabuski vilkurite helkides presidendi dziipide eskort lennujaama ette. Meid lasti välja ja kästi teha kiiresti, et kui Bashkiiria president hakkab Ufa poole koju sõitma, siis on teed jälle suletud. Kiirustasime oma kompsudega läbi lumesaju eratakso poole, sakste jalust ära.
Taksojuht oli rahvuselt kreeklane, sündinud ja kasvanud Gruusias. Rääkis, et kõik sugulased on juba elama asunud Kreetale ja kui tütar kevadel kooli lõpetab, siis sõidavad ka nemad siit hädaorust minema. Mees oli oma elutöö teinud miilitsas ja nii andis ta ainult tervituseks signaali miilitsameestele, kes tahtsid teda kiiruse ületamise eest trahvida. Oli kiilasjää, sadas lund ja 130 km teekonnal oli kümmekond avariid. Jumal hoidis Mihaili, et ta meile vastu sõita ei saanud: tee oli väga hull.
Mihail ja Niina olid tulnud külast meile Birskisse vastu ja koos Ivani, Vasili, Lilaja ja Nastjaga olid nad valmistanud meile pidulaua ja magamisasemed. Olime sõitnud 130 km kolme tunniga. Hea, et ellu jäime. Jumal oli meid hoidnud - ilmselt on tal mingi plaan meie elu jaoks.
25.02.08, esmaspäev: misjonäride koosolek
Marika viis meid kesklinna Soome Misjoniseltsi Eesti töötajate aastakoosolekule. Helsingist oli tulnud Heikki Hilvo ja Haakana perele lisaks töötab Eestis juba kaks aastat EELK noortetööl Titta Hämäläinen.
Igaüks rääkis oma tööst ja nägemusest, mismoodi seda tööd paremini korraldada. Koosolek oli väga vajalik, et leida oma koht ja võimalus Issanda tööpõllul Maarjamaal. Tittal oli palju häid ideid ja kogemusi meiega jagamiseks.
Palvetega saadeti meid Venemaa poole teele. Pauli viis meid Moskva rongile ja enne kui saabus keköö, olime juba teiselpool Narva silda Venemaal.
24.02.08, pühapäev: läkitamine
Eesti Iseeisvuspäev. 90 aastat tagasi sai Eesti vabaks. Nõukogude okupatsioon kestis 1939-1991. Olen selle aja produkt.
Kell 9 sõidame Tallinna Jaani kirikusse. Kell 10 algab teenistus. Arne Hiob on liturg, Jaan Tammsalul on jutlus (väga hea, nagu alati), koor laulab ja orel mängib. Meid Juhaga kutsutakse altari ette. Jaan peab kõne ja Mika Tuovinen Misjonikeskuse poolt räägib Jeesuse antud misjonikäsust. Põlvitame ja meid õnnistatakse. Pisarad jooksevad vägisi mööda põski. Taskurätti pole, pühin põllenurgaga märga nägu.
Minge ja teenige Issandat rõõmuga! Nii teemegi. Alustame sellest, et aitame jagada armulauda. Mina hoian veinikarikat, Juha kastab oblaadi veini sisse ja annab inimestele, kes seisavad pika-pikas järjekorras. See on Kristuse ihu ja veri, sinu eest ära antud pattude andeksandmiseks!
Koos Mikaga läksime kella viieks Endla tänavale Vennastekogudusse. 80 aastane Edgar Suurväli oli koosoleku juht. Olin Edgariga esimest korda kohtunud 16.02.1990 Kure tänaval õpetaja Karl Reinaru kodus. Mäletan, ta rääkis, välismaal trükiti eestikeelseid Piibleid, pakiti veekindlatesse kilekottidesse ja lasti vabas vees allatuult Eestimaa poole teele. Usklikud käisid neid ,,mereande“ hommikul mere äärest korjamas.
See 18 aasta tagune palvetund oli minu ellu toonud uue suuna. Sel päeval olid külas vennad-õed Soomest, kes olid toonud Eesti rahvale kingituseks 100 000 Piiblit! Tänupalvus oli siis ka Reinarude kodus ning sel päeval sattusin ka mina sinna. Lauldi ja palvetati. Õhtu lõppedes küsis Karl minu käest: „Kas sina, Anu, tahaksid ka jumala lapseks saada?“ Kui vastasin ebalevalt ja aralt, et tahan küll, siis Karl käskis mul tulla keset täiskiiludud elutuba ruumi keskel olevale vabale põrandapinna lapikesele ja seal me siis kahekesi patuse palvet lugesime - Karl ees ja mina järel.
Pärast ,,Aameni“ panid Soome pastorid Tapani Aaltonen ja Matti Kolehmainen koos Karli ja tema pastorist poja Leevi Reinaruga käed minu peale, palvetasid minu eest ning pajusid Jumala kaitset ja juhtimist minu elus. Mäletan, kuidas kõik oskasid palvetada, mina ei osanud ja et sellel õhtul sain ma neilt kingituseks oma esimese Piibli. Ristiti mind Rannamõisa kirikus 06.05.1990.
Selline vend Edgar oli täies palvejõus ka täna koosolekut juhatamas. Ka meile anti sõna ning saime pidada kõne ja palvetada misjonitöö eest. Jumal õnnistagu Vennastekoguduse tööd ja andku ka neile nooremaid abilisi!
23.02.08 laupäev: Juha sünnipäev
On Juha 61. sünnipäeva hommik Harkus Eestimaal. Täiskuu on veel kuuselatvades. On õnn olla kahekesi. Jumal on loonud mehe ja naise. Viisteist abieluaastat on lihvinud meid teineteisele sobivaks. Riius olnud me ei ole. Mina vahel nähvan, kui miski ei meeldi. Juha siis mossitab, st on lihtsalt vait. Niigi räägib ta vähe, nagu kõik targad inimesed. :)
Kingin talle 3 õhupalli ja soojad toasussid.
Kell 13 tulevad külalised. Laulame, palvetame, sööme. Järgneb ekskursioon Harku mõisas ja lumetus dendropargis.
Venemaal oli Nõukogude Armee aastapäev - pidu igas peres.
Läbi lumesaju ja kiilasjää sõitsime tagasi Birskisse. 30 km pikkusel koduteel oli kaks autot kraavis. Meie pääsesime jälle terve nahaga.
26.02.08, teisipäev: Birskisse
Hommikul kell 9 saabus rong Moskvasse ja seal ootasid meid Soomest tulnud mesinikud. Lendasime Ufaasse. Ülevalpool pilvi on imekena: all lumivalge pilvepadi, üleval sinises taevas särab päikene. Taevalik!
Ufaas pidi olema vastas Mihail Kutlusatov, aga segadus SMS sõnumitega põhjustas selle, et Mihail kavatses meile vastu tulla alles hommikul, ja hoopis Janauli rongile! Lennujaamast saime takso, mis oli valmis meid Birskisse viima, aga lennujaamast ei lastud meid välja: kästi oodata, kuni lennujaama jõuab Bashkortostani presidendi külaliseks olnud tulevane Venemaa president Medvedjev. Varsti saabuski vilkurite helkides presidendi dziipide eskort lennujaama ette. Meid lasti välja ja kästi teha kiiresti, et kui Bashkiiria president hakkab Ufa poole koju sõitma, siis on teed jälle suletud. Kiirustasime oma kompsudega läbi lumesaju eratakso poole, sakste jalust ära.
Taksojuht oli rahvuselt kreeklane, sündinud ja kasvanud Gruusias. Rääkis, et kõik sugulased on juba elama asunud Kreetale ja kui tütar kevadel kooli lõpetab, siis sõidavad ka nemad siit hädaorust minema. Mees oli oma elutöö teinud miilitsas ja nii andis ta ainult tervituseks signaali miilitsameestele, kes tahtsid teda kiiruse ületamise eest trahvida. Oli kiilasjää, sadas lund ja 130 km teekonnal oli kümmekond avariid. Jumal hoidis Mihaili, et ta meile vastu sõita ei saanud: tee oli väga hull.
Mihail ja Niina olid tulnud külast meile Birskisse vastu ja koos Ivani, Vasili, Lilaja ja Nastjaga olid nad valmistanud meile pidulaua ja magamisasemed. Olime sõitnud 130 km kolme tunniga. Hea, et ellu jäime. Jumal oli meid hoidnud - ilmselt on tal mingi plaan meie elu jaoks.
25.02.08, esmaspäev: misjonäride koosolek
Marika viis meid kesklinna Soome Misjoniseltsi Eesti töötajate aastakoosolekule. Helsingist oli tulnud Heikki Hilvo ja Haakana perele lisaks töötab Eestis juba kaks aastat EELK noortetööl Titta Hämäläinen.
Igaüks rääkis oma tööst ja nägemusest, mismoodi seda tööd paremini korraldada. Koosolek oli väga vajalik, et leida oma koht ja võimalus Issanda tööpõllul Maarjamaal. Tittal oli palju häid ideid ja kogemusi meiega jagamiseks.
Palvetega saadeti meid Venemaa poole teele. Pauli viis meid Moskva rongile ja enne kui saabus keköö, olime juba teiselpool Narva silda Venemaal.
24.02.08, pühapäev: läkitamine
Eesti Iseeisvuspäev. 90 aastat tagasi sai Eesti vabaks. Nõukogude okupatsioon kestis 1939-1991. Olen selle aja produkt.
Kell 9 sõidame Tallinna Jaani kirikusse. Kell 10 algab teenistus. Arne Hiob on liturg, Jaan Tammsalul on jutlus (väga hea, nagu alati), koor laulab ja orel mängib. Meid Juhaga kutsutakse altari ette. Jaan peab kõne ja Mika Tuovinen Misjonikeskuse poolt räägib Jeesuse antud misjonikäsust. Põlvitame ja meid õnnistatakse. Pisarad jooksevad vägisi mööda põski. Taskurätti pole, pühin põllenurgaga märga nägu.Minge ja teenige Issandat rõõmuga! Nii teemegi. Alustame sellest, et aitame jagada armulauda. Mina hoian veinikarikat, Juha kastab oblaadi veini sisse ja annab inimestele, kes seisavad pika-pikas järjekorras. See on Kristuse ihu ja veri, sinu eest ära antud pattude andeksandmiseks!
Koos Mikaga läksime kella viieks Endla tänavale Vennastekogudusse. 80 aastane Edgar Suurväli oli koosoleku juht. Olin Edgariga esimest korda kohtunud 16.02.1990 Kure tänaval õpetaja Karl Reinaru kodus. Mäletan, ta rääkis, välismaal trükiti eestikeelseid Piibleid, pakiti veekindlatesse kilekottidesse ja lasti vabas vees allatuult Eestimaa poole teele. Usklikud käisid neid ,,mereande“ hommikul mere äärest korjamas.
See 18 aasta tagune palvetund oli minu ellu toonud uue suuna. Sel päeval olid külas vennad-õed Soomest, kes olid toonud Eesti rahvale kingituseks 100 000 Piiblit! Tänupalvus oli siis ka Reinarude kodus ning sel päeval sattusin ka mina sinna. Lauldi ja palvetati. Õhtu lõppedes küsis Karl minu käest: „Kas sina, Anu, tahaksid ka jumala lapseks saada?“ Kui vastasin ebalevalt ja aralt, et tahan küll, siis Karl käskis mul tulla keset täiskiiludud elutuba ruumi keskel olevale vabale põrandapinna lapikesele ja seal me siis kahekesi patuse palvet lugesime - Karl ees ja mina järel.
Pärast ,,Aameni“ panid Soome pastorid Tapani Aaltonen ja Matti Kolehmainen koos Karli ja tema pastorist poja Leevi Reinaruga käed minu peale, palvetasid minu eest ning pajusid Jumala kaitset ja juhtimist minu elus. Mäletan, kuidas kõik oskasid palvetada, mina ei osanud ja et sellel õhtul sain ma neilt kingituseks oma esimese Piibli. Ristiti mind Rannamõisa kirikus 06.05.1990.
Selline vend Edgar oli täies palvejõus ka täna koosolekut juhatamas. Ka meile anti sõna ning saime pidada kõne ja palvetada misjonitöö eest. Jumal õnnistagu Vennastekoguduse tööd ja andku ka neile nooremaid abilisi!
23.02.08 laupäev: Juha sünnipäev
On Juha 61. sünnipäeva hommik Harkus Eestimaal. Täiskuu on veel kuuselatvades. On õnn olla kahekesi. Jumal on loonud mehe ja naise. Viisteist abieluaastat on lihvinud meid teineteisele sobivaks. Riius olnud me ei ole. Mina vahel nähvan, kui miski ei meeldi. Juha siis mossitab, st on lihtsalt vait. Niigi räägib ta vähe, nagu kõik targad inimesed. :)
Kingin talle 3 õhupalli ja soojad toasussid.
Kell 13 tulevad külalised. Laulame, palvetame, sööme. Järgneb ekskursioon Harku mõisas ja lumetus dendropargis.
Venemaal oli Nõukogude Armee aastapäev - pidu igas peres.
