Kaunist kevadet!

2.05.08, reede: kevad ja puhkus
Noored otsustasid juba talvel, et peame maipühade aegu Birski koguduses noortelaagri. 15-18 aastased poisid ja tüdrukud sõitsid kolmeks päevaks kogudusemajja: koos on toredam Jumalasõna õppida, palvetada, laulda ja kirikuaias õunapuude all mängida.

„Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi…“ laulsid vanad eestlased. Koos noortega on ka meil Juhaga kevad hinges. Meil algab kuuajaline puhkus. Enne veel on Tallinnas sess… Kirjutan Uurali tööst jälle nii umbes juuni alguses. Kaunist kevadet teilegi!

1.05.08; neljapäev: töörahva solidaarsuse püha
Siin esineb see ka kevadpüha nime all. Sellel päeval peetakse linnaväljakutel miitinguid ja kontserte ning perekonnad lähevad loodusesse shaslõkki tegema.
Maipühade aegu peetakse ka pulmi. Abielud registreeritakse tavaliselt rajoonikeskuse klubis, kust sõidab pulmarong signaalide üürgamise saatel tavaliselt restorani pulmapeole. Vaesem rahvas peab pulmi külaklubis ja siis on uksed valla kogu külarahvale, kes saavad kõik peost osa. Kirikus oma abielule Jumalat õnnistust palumas käiakse siinkandis harva. Ilma Jumalata on aga ka abielus raske elada. Kolmekordne lõng on tugevam kui kahekordne ja mehe ja naise elu koos Jumalaga on õnnistuseks ka tulevastele põlvedele.

Elavad ja surnud hinged

28.-30.04.08: pere-elu külades
Soome talgulised olid laupäeval ära sõitnud kodu poole. Juha oli neid meie vana Ladaga Ufaa rongijaama viimas, kui poolel teel tuli tagumine vasakpoole ratas alt ära. Auto jäi teele, aga mehed pääsesid vaid ehmatusega: Juha ,,hääletas“ mingi bussi ja saatis mehed 50 km kaugusele jaama poole teele. Ise puksis auto kuhugi ,,stajankale“ ja tuli samuti ,,häälega“ Birskisse remondimehi otsima. Jumala abiga said mehed õigeks ajaks rongi peale ja õhtuks oli meie truu liiklusvahend jälle sõidukõlbulik. Tänu Jumalale! Meil on iga päev pärast ehitustööd külades palvetunnid või jumalateenistused ja ilma autota on võimatu kõikjale jõuda. Õnneks on meil praegu siin abiks Artjom Marimaalt oma bussiga.
Teisipäeval Akudibashi külas (pildil) oli väikesesse majakesse kokku tulnud 17 inimest. Külades on omapärane elu: tööpuuduse tõttu on inimesed juba aastaid sunnitud tööl käima kaugel, kas Siberi poolel nafta- ja gaasitööstuses või suurlinnades ehitusöödel. Sageli on ka naised kaugel ära juhutöödel. Lapsed on tavaliselt peredes see osa, kes kuni kooli lõpetamiseni elavad kodus ja teevad majapidamistöid. Harva on kodus mõlemad vanemad. See teeb lastest juba maast-madalast tublid tööinimesed.
Meie käigud nendesse küladesse on alati väga toredad selles mõttes, et oleme oodatud. Lapsed laulavad hea meelega kaasa vaimulikke laule ja jumalateenistuse lõppedes aitavad asjalikult teelauda katta. Alati aitavad suuremad väiksemaid. Meil, täiskasvanutel on nii mõndagi nendelt väikestelt perenaistelt-peremeestelt õppida. Aidaku Taevaisa ka neid peresid!

27.04.08, pühapäev: nõutud kontsert igal pool
Hommikul oli jumalateenistus Birskis ja kell 15 kontsert Belaja jõe taguses Tshshma külas. Klubis oli ,,pulmapidu“: oli kutsutud abielupaarid, kellel oli 1, 5, 10, 15 jne kuni 50 aastat tagasi olnud pulmad. Koolilapsed esitasid oma kontserdi ja meie oma. Kokku oli väikeses külaklubis 52 inimest.
Jumalasõnast loeme, et kes annab, see ka saab. Meile saime anda teistele kontserdi, aga ise saime osa teiste peost ja nautida teiste kontserdikava. Kohalik vallavanem ja koolidirektor kutsusid meid teinekordki tulema külasse esinema. See on tõeline Jumala ime!

Õhtuks sõitsime Djurtulli linna lähistele Novaja Bura külla. See oli naftatöötlejate asula, kus on 300 kohaline uus klubi. Kontserdi alguseks olid kõik kohad rahvast täis, väiksemad lapsed istusid suuremate süles. Marikeelseid vaimuliku muusika kontserte ei ole siin varem olnud ja sellepärast oli rahvast uudistamas palju. Võib-olla ahvatles tulema ka see, et kontsert oli tasuta.
Kui kontsert oli lõppemas, kutsusin oma lõputervituses lapsi vastu võtma kingituseks Jeeuse elu raamatut ja ostma vaimuliku muusika CD plaati „Sorta“. Sellist ründamist olin näinud 15 aastat tagasi Marimaal Joshkar-Olas! Raamatud sõna otseses mõttes rebiti Artjomilt. Halleluuja! Lubagu Jumal, et neid raamatuid ka loetaks. Ainult Tema teab, kas meie külvatud ,,seeme“ läheb kasvama.
Kell oli 2 öösel, kui jõudsime ringreisilt tagasi Birskisse. Artistide elu ei ole samuti kerge, aga huvitav on küll.

26.04.08, laupäev: kontsert Manjaki külas
Ka seal oli täissaal, umbes 125 inimest. Seegi oli haruldane võimalus rääkida Jeesusest ja laulda Jumala armastusest.

25.04.08, reede: kontserdiprogramm
Oleme soomlannast kandlemängija Mariga ja meie koguduse muusikutega kokku seadnud vaimuliku muusika kontserdikava. Mari mängib kannelt, Vasili süntesaatorit-klahvpille, Kostja kitarri, vilepille ning plokkflööti ja Valeri kitarri. Kõik ka laulavad. Minagi laulan koos nendega mõned laulud ja toon vaimuliku sõna ja tervitused sugulasrahvastelt.
Selle kavaga käisime eelmisel nädalal ühes klubis ja nüüd oli plaanitud pikem reis. Õhtupoolikul laadisime oma pillid ja võimenduskastid Joshkar-Olast tulnud Artjomi väikebussi ja sõitsime 130 km kaugusele marikülla Ilistanbekovosse. Küla klubi oli rahvast tulvil: 120 ringis. Tehnika jukerdas, aga saime sündile voolu sisse ja kontsert võis alata. Rütmikamatele lugudele plaksutas rahvas hoogsalt kaasa ja kontserdi lõpus sain tervitada rahvast õigeusu kiriku ülestõusmispühade puhul. Artjom tõelise evangelistina jagas soovijatele marikeelseid Jeesuse elu raamatuid. Klubi, kool ja raamatukogu said marikeelse Uue Teatamendi: U Sugõni.
Jäime külasse ka ööbima.

24.04.08, neljapäev: rahvausundi lihavõttepüha
Maride paganlikus loodususundis on tähtsal kohal surnud hingede eest hoolitsemine. Ka täna, Vene õigeusu kiriku Suurel Neljapäeval, peavad meie hõimuvelled pidu.
Hommikul vara minnakse surnuaeda ja kutsutakse hingekesed koju. Kes ei jõua kalmistuni minna, hõikab niisama koduukselt.
Kõigepealt kutsutakse hinged sauna. Neile pannakse valmis pesuvesi ja visatakse vahel leiligi. Seejärel kaetakse neile pidulaud: eraldi lauake, aga kui seda pole, siis võib hingedele katta ka elavate inimeste söögilaua osa või pinginurga.
Lauale asetatakse sama sööki mis elavatelegi: pannkoogid, keedetud kanamunad, kodujuust, kohupiimakook, leib ning pirukad. Mõnel pool olen näinud ka kala ja kartuliputru viineritega. Joogiks on tavaliselt suhkru ja piimaga tee, kali, viin või puskar-samagonn. Hingekestele on pandud istumiseks eraldi taburet ja sageli on sellel ka padi, et oleks mugav istuda.
Igale hiljuti surnud sugulasele süüdatakse küünal. Tavaliselt on need õigeusu kirikust ostetud palveküünlad ja kui neid pole, siis olen näinud ka kodus valmistatud riideribast ja mesilasevahast tehtud küünlaid. Kõige suurem küünal süüdatakse maa-aluste valduste peremehele Keremetile. Keremeti sõna on väga sarnane meie sõnale „kurat“. Kurjade vaimude pealikule süüdatakse lepitusküünal, et nad ei tuleks elavatele inimestele kurja tegema.
Kui hingekesed pestud-söödetud, siis pärast seda võivad ka elavad inimesed sauna minna ja pidulauda istuda. Päikeseloojangul saadetakse hinged tagasi surnuaia teele ja toit viiakse värava kõrvale maha, kust linnukesed ja hulkuvad kassid-koerad selle leiavad.
Oleme 15 aastat elanud maride keskel ja ise seda kõike näinud. Täna oli Juha Neftekamski lähedal külas nimega Manjak, kus oli ka täna hingekestele pidulaud kaetud. Ei tea veel mitte kõik marid, et juba 2000 aastat tagasi on Jumal ise toonud lepitusohvriks Jeesuse, kelle nimes on meile igavene kaitse ja lepitus.

22.04.08, teisipäev: andmisrõõm
Arina-tädi käis lõuna paiku mehi sauna kutsumas. Käsil on just seinte soojustamine kollase mineraalvillaga. Mehed võtsid kutse tänuga vastu. Mina pääsesin tõlgina kaasa.
Arina-tädi juures oleme nagu kodus. Tema juures olema ööbinud palju kordi ja alati on ta ka meile sauna kütnud. Arinal on kasutusel sütega vett soojendav samovar.
Ka täna suitses samovar trepil ja pärast meeste saunaskäiku kutsuti kõik teelauda. Arina oli suures ahjus teinud pannkooke, mis moosiga ja meega maitsesid kõigile väga. Kirjutan teile sellest kõigest nii üksikasjalikult, et ka teie saaksite meie rõõmudest osa! Arina-tädi käis varem alati palvetamas ohvrimetsas ja sinna viidi samuti pannkooke. Nüüd, kui ta on juba mitu aastat kristlane, ei tule ta palvetama mitte kunagi ilma külakostita. See on tema ohvriand. Mõned inimesed rõõmustavad, kui midagi saavad. Teised on õnnelikud, kui nende poolt pakutu tänuga vastu võetakse. Tasugu Taevaisa ise talle mitmekordselt tema vaeva eest.

21.04.08, esmaspäev: külalislahkus
Kogu päeva tegime usinasti tööd misjonimaja ehitusel. Kaks mari meest, Gena ja Viktor on olnud mitu nädalat tööl koos soome talgulistega. Mehed on omavahel nii sõbrunenud, et mind kutsutakse tõlgiks harva. Ühed räägivad soome keeles ja teised vastavad mari või vene keeles. Millest aru ei saa, seda näitavad kätega.
Õhtul oli palvekoosolek Bahtibaevo külas. Mindi kahe autoga, keegi ei tahtnud maha jääda. Mina jäin koguduse varandust valvama. Tegin õues kogu õhtu lillepeenraid.
Tagasi tulles jutustati mulle õhinal, kui tore külas oli: perenaine oli rahvariietes soola-leivaga uksel vastas olnud ja pärast palvetundi olid kõik teelaus maitsvaid pirukaid söönud.
Ma sain nendest väga hästi aru. Perenaine oli rõõmus, et lõpuks ometi tuldi ka tema koju. Teistes peredes olime juba varem käinud. Külalislahkus on tõeline Jumala and. Sellest on küll kulu, kuid rõõmu on alati nii kostitajatel kui külalistel. See, et siin ei ole külades kirikuid, teeb meie töö natuke raskemaks, aga selle eest palju toredamaks.