Ülesehituspäevad

24.-28.03.08: tavalised ehituspäevad
7.00 äratus.
7.30 hommikusöök.
8.00 tööpäev algab, kui kostab ,,kopp“-,,kopp“. Materjali hankimine, tõlkimine soomlaste ja maride vahel, tähtsatele ametimeestele selgitamine, millised on veetorud, kus on kanalisatsioon, mitu amprit on elektritarbimist...jne…
10.00 tee-kohvi paus: talvel peab sooja jooma.
12.00 lõunasöök.
12.30 töö jätkub. Kui mehed saavad ise hakkama, kaevan õues kevadvetele ojakesi. Meenutan lapsepõlve. Vestlen naabrite ja möödakäijatega.
15.00 kohvi-tee. Selleks ajaks liigub koguduses ametimeestele lisaks ka koguduseliikmeid. Mõnel on asja, teised tulevad muidu kaema. Helistame Peterburi, Soome ja teistele Uurali praostkonna kogudustele. Ajavahe Eesti ja Soomega on kolm tundi, pole mõtet varem helistada.
17.00 õhtusöök.
Töö jätkub. Saagisime aias õunapuude oksi. Siinne rahvas ei lõika viljapuid: arvavad, et puu vihastub. Sügisel paistab, kuidas meil läks.
18.00 palvetund-piiblitund-lauluharjutus.
Jagan juba mitu kuud Pärnu Eliisabeti koguduse poolt mari lastele tehtud jõulupakke. Pakid saatsime postiga Tallinnast teele detsembri alguses. Kohale jõudsid Birskisse jaanuari lõpus.
Täna tuli Bazenova külast kirikusse 14-aastane Leisan. Pühadel olid nad olnud haiged, nüüd said tulla emaga linna tütrele jopet ostma. Mul oli just üks pakk alles, peal silt: 14-16 aastasele tüdrukule. Selles oli tuliuus punane jope, nagu Leisani jaoks tehtud. Keegi oli Pärnus juba mõelnud selle lapse peale! Kust ta teadis, et Leisani väikesel õel Katjal on verevähk ja emal on ees operatsioon pärast jalaluu murdu, isal on mõlemad labajalad kummiproteesid ning majanduslik olukord pole hiilgav…
21.00 Mõned joovad teed, mõned seavad magamaminekule.
22.00 Norin kostab igast nurgast. Ülakorrusel magab 6, all 7 inimest.

23.03.08, pühapäev: ülestõusmine
Minu lapsepõlves räägiti Lihavõttepühast ja nimetati rahvapäraselt Munadepühaks. Oli lõppenud paastuaeg ja toiduks sai võtta rammusat rooga. Munadepühad tõi meie lasteni valge mängujänes, kelle ees oli suur kauss värvitud kanamunadega. Ema oli salaja need meie jaoks värvinud ja hommikul oli kogu pere rõõmsasti neid koksimas.
Meie pere ei käinud kirikus ja Jeesuse kannatustee oli minule teadmata. Koolis õpetati, et Jumalat ei ole olemas, aga Ülestõusmisepühade hommikut tervitasime ikkagi värvitud kanamunadega. Selline oli komme.
Nüüdki küsivad inimesed, et kust selline komme tuleb? Et Jeesuse hauasuu ette veeretatav kivi oli natuke muna moodi, ei tule tänapäeva Euroopas elavale inimesele meelde. Haud ei olnud maa sisse kaevatud, vaid uuristatud kaljuseina, ja haua sulgemiseks kastutati kivi. Maalapsed teavad, et kui kivina paistev kanamuna panna hauduva kana alla, tuleb sellest elutuna näivast ,,kivist“ välja kollane tibu. Surnud kivist elus tibu - see ongi ülestõusmispühade saladus. Jeesus oli surnud, ärkas ellu ja elab praegugi!
Juba varahommikust tulid inimesed kirikusse. Belaja jõgi oli öösel natuke juurde külmetanud, nii et sõiduautoga sai täna veel üle. Kaugematest küladest tulid naised suurte kompsudega, kus taldrikud pannkookidega, moosipurgid ja rahvariided. Keldrisaali seati pajuokste ja piduroogadega kaunistatud peolauad. Palju oli kaasa toodud kauniks värvitud kanamune, ka meie olime veel hilisõhtul neid värvinud. Kõige ilusamad munad värvis Ivan, kes on joonistanud ka meie vana altaripildi Jeesusest.
40km kauguselt Ozerki külast tuli 18-aastane noormees Sasha, kellel oli täna ristimine. Muusikust naabrimees Kostja Sainetinov oli talle pidanud ristimiskooli ja temast sai Sasha ristiisa.
Jumalateenistusele andis erilise pidulikkuse marikeelse Uue Testamendi saabumine. Esimest korda loeti tekste trükilõhnalisest raamatust ja iga perekond sai endale sellise kingituseks.
34 km kauguselt külast oli tulnud esimest korda kirikusse Dina koos kolme tütrega. Tuli välja, et tal on kodus veel kolm tütart. Mees oli pere maha jätnud, kui selgus, et naine ootab kuuendat last. Dina rääkis oma elust, kuidas ta lapsed on kasvatanud. Kenad pikapatsilised tüdrukud aitasid ilma pikema jututa koristada laualt nõusid, pesta ja kuivatada.
Sõitsime Juhaga 130km Neftekamskisse, et seal pidada teenistus. Margarita juurde koju oli kogunenud kolm perekonda. Kui armulauaga jumalateenistus oli lõppenud ja vene kombe kohaselt hüütud: ,,Hristos voskres“ ning vastatud: ,,Vo istenna voskres“, istusime kõik pidulauda. Lapsed laulsid mari keeles ,,Poro kugo Jumo“.
Kell 21.30 alustasime tagasiteed Birski poole. Metsaserva tagant tõusis mandariinivärvi täiskuu, mis kõrgemale tõustes muutus kollaseks ja valgustas meie koduteed üle kuukiirtes sätendavate lumehangede. Oli täpselt kesköö, kui sõitsime sisse kirikuhoovi väravast. Jumal oli meid jälle õnnistanud imelise päevaga ja hoidnud libedal teel vana Ziguliga.

22.03.08: Vaikne Laupäev
Maridest ehitajad sõitsid ära küladesse ja soomlastest talgulistega külastasime Birski linna ajaloomuuseumi, mis on veel ainuke kultuuriväärtus siin linnas. Paar aastat tagasi tehti vanast rajooniklubist kino, nimeks pandi ,,Leningrad“. Ilmselt sellepärast, et maja ees seisab suur hõbedaks värvitud Lenini kuju. Kino läks kiiresti pankrotti ja nüüd paistab kuju tagant lummemattunud maja koos puruksrebitud Neevalinna pildi jäänustega.
Muuseum on vanas kahekorruselises palkmajas, kus on ajaloo-osakonna, linnakodaniku eluaseme näituse ja Suure Isamaasõja osakonna kõrval erilisel kohal suured mammutiluud. Belaja jõe kallastest leitud luud räägivad sellest, et elu on siinkandis olnud juba ürgajal. Nüüd tõstab ekskavaator kaldaliiva autokasti ja koos liivaga veetakse ehitutandritele ka mammutiluid. Autojuhid vahetavad seda ehituseks kõlbmatut materjali huvilistele viinapudeli vastu. Olen meestele sõna saatnud, et olen samuti mõnest mammutikihvast huvitatud, aga siiamaani pole minule seda toodud. Ehk pelgavad, et pudel jääb saamata: ikkagi papi naine.
Muuseumis on üks osakond tänapäeva kunsti jaoks, kus on ka meie koguduse liikme Jefrim Kalimjanovi maalide näitus. Näituse avamisel anti ka minule sõna ja nii sain rääkida sellest, milleks olen siia tulnud. Teisel päeval oli kõik kenasti kohalikes lehtedes ära trükitud ja televisiooni uudisteski näidati välismisjonäre.
Oli meil võimalus käia ka turul, mis töötab ainult laupäeval ja pühapäeval. Turule toovad külaelanikud piima, mune, võid, mett, liha, omavalmistatud sokke-kindaid. 99% turul müüdavast on enamasti Hiinas valmistatud odav tööstuskaup. Riided on kirevad, läikivad ja pesta neid pole vaja: pärast esimest pesu pole neil alles ei värvi ega kuju. Nad on aga odavad ja tavaline inimene jaksab neid osta.
Meie ostsime lambakintsu ja läksime õnnelikena koju. Lambapraad sai tõesti maitsev. Pidasime vaikset õhtut ja tegime ettevalmistusi pühapäevaseks suureks jumalateenistuseks.

17.-21.03.08: kannatusenädal
Palmipuudepüha jumalateenistus on rõõmus ja lootuserikas. Jeesus ratsutab eesli seljas Jeruusalemma paasapühadele. Rahvas hüüab hoosianna ja asetab Jeesuse teele riideid ja palmilehti. Nii tervitatakse seda, kellele tahetakse alluda, keda peetakse juhiks ja kuningaks. Praegugi rullitakse tähtsate teele punane vaip.
Nädala esimestel päevadel sõitsime küladesse pidama teenistusi, kus meenutasime Jeesuse kannatuslugu.
Suur Neljapäev. Vaatasime õhtul Jeesuse elu filmi. Meil on juba aastaid selline traditsioon. Alati on kogudusse tulnud uusi inimesi, kellele evangeeliumide sisu ei ole selge.
Suur reede. Vene keeles on selle päeva nimi Strashnaja pjatnitsa - hirmus reede.
Vaatasime reede õhtul Mel Gibsoni filmi Kristuse kannatused. Oleme sedagi filmi vaadanud juba mitu aastat Suurel Reedel.
Juudas on 30 hõbeseekli eest Jeesuse maha müünud. Peertus, jüngritest suurim, on kolm korda öelnud, et ta Jeesust ei tunne. Rahvas, kes alles paar päeva tagasi oli Jeesust juubeldades tervitanud, on nüüd nõudmas Pontus Pilaatuselt tema ristilöömist. Jeesus lüüaksegi risti.
Sellised me oleme - kui kõik on hästi, lööme endale vastu rindu ja lubame suureliselt kõike. Kui meie nahka turule hakatakse viima, on oma nahk kõige kallim.
Issand, halasta meie peale, oli röövli palve, kes oli löödud Jeesuse kõrval olevale ristile. Nii palusime ka meie. Meile jääb Jeesuse lubadus, et Ta võtab meid ühel päeval enda juurde paradiisi.

Elus ja koolis

18.03.08, teisipäev: sügavkülmutatud tööriist

Tegelesime kogu päeva ehitustööga. Hankisime materjale, otsisime torujuppe, trepilaudu ja vaheuksi. Olen ehitustöödega tegelenud juba 15 aastat! Ronisin pool päeva mööda katusealuseid ja teine pool päeva kanalisatsioonikaevudes: soome ning mari mehed ei saanud keerulisemaid asju ilma tõlgita selgeks.
Hakati otsima höövelmasinat-mootorsaagi. Mullu oli see olemas, aga nüüd ei leitud kuskilt. Lõpuks tuli Ivanile meelde, et see peaks olema kuuri seina lähedal lumehange all. Niisiis: labidad kätte ja arheoloogilistele kaevamistöödele! Seal see tööriist oligi. Mehed kaevasid välja, kraapisid lumest ja jääst puhtaks ning masin oli jälle kasutuskõlblik. Halleluuja! Ei pidanudki uut ostma.
Õhtul käisid kõik jälle naabrite saunas ja olid õnnelikud, et said ka pesta. Kaevust on vesi otsas juba nädal aega, harjutame endid miinimum-veetarbimisreziimile. Tuleb juba hästi välja! Varsti tuleb kevad, lumi sulab ja kaevud on jälle kenasti vett täis. Nii on see alati olnud.

17.03.08, esmaspäev: ohvitser
Moskva-Barnaul rong soidab Venemaa pealinnast Baikali järve lähistele 4 päeva. Rongiseltskond vaatab alguses uurivalt, kes on seekord reisikaaslaseks saadud ja ikka teeb keegi jutuotsa lahti: kust tulek, kuhu minek.
Õhtuks jäin teed jätkama paarikümneaastase ohvitseriga, kes elas oma naise ja lapsega Barnauli lähedal sõjaväelinnakeses. 23 tunniga, mis me koos sõitsime, sain kuulda rohkem kui oleksin teada tahtnud. Noore mehe elu armeeteenistuses oli teinud ta kibestunuks ja karmiks. Vähe oli alles jäänud, mis talle elus rõõmu oleks pakkunud. Selle aasta jaanuarist on Venemaa armees uus seadus, et sõdurite ajateenistus kestab ainult ühe aasta. Ka see ei valmistanud noorele ohvitserile mingit rõõmu. "Tühisuste tühisus, kõik on tühisus", on kirjutatud Koguja raamatusse ning selline oli ka mu reisikaaslase meeleolu.
Kui ta küsis, et mis asjus mina liikvel olen, oli minul võimalus talle rääkida Jumalast, kirikust ja misjonitööst. Tasapisi jäi ta kuulama ja pakkus siis oma teemoonast mulle pirni ja õuna ja lõpuks väikese shokolaaditahvlikese: ”Sööge teie, ma naguinii ei hooli.” Võtsin tänulikult vastu ja lasin hea maitsta. Kui tuli öö ja me magama läksime, palvetasin väga selle noore mehe pärast. Hommikul oli tal tuju juba parem ja ta ise hakkas mulle rääkima, kuidas ta hiljuti kirikus oli käinud ja et vanaema olla teda lapsena kirikusse ristimisele viinud. Küsis ka nõu, missuguse risti ta võiks endale osta. Jumal oli oma tööd temas juba teinud. Loodan väga, et ka see noor mees võiks leida seal kaugel Siberis rahu oma südamele ja armastust kaasinimeste ja iseenese vastu.

Janaulis oli Juha rongil vastus. 130 km Birskisse oli paras tee, et kõik kiiremad asjad ära rääkida. Kirikuhoovis askeldasid mehed: kolm soomlast olid tulnud Misjonimaja ehitamise talgutööle abiks ja küladest olid saabunud kolm mari rahvusest meest. Üks noorik oli talgulistele kokaks ja töö käis täie hooga.
Jõudsin süüa, pidada ühe töökoosoleku ja sõitsime Juha ja Slavaga üle veel olemasoleva jääsilla Belaja jõe taha Starobazenovo külasse jumalateenistusele. Ülestõusmispühade nädalal on igal päeval erinevates külades teenistused. Ilmajaamast tulevad rõõmusõnumid, et veel nädal aega on pakast rohkem kui 10 kraadi, mis võimaldab pääseda jõe taha küladesse ja rahval kirikusse Ülaetõusmispühade teenistusele.

16.03.08, pühapäev: 10 minuti spurt
Kirjutasin päevikut Moskvas raudteejaamas istudes. Rong pidi valjuma 13.19. Kirjutasin, mõtlesin oma mõtteid... Vaatasin vanu pilte arvutist ja aeg-ajalt kiikasin kella ekraani allnurgas. Kui hakkasin arvutit sulgema, oli kell 12.05. Tuli tunne, et peaks nagu liikuma hakkama. Olin istunud Leningradski vaksali teisel korrusel.
Järsku sain aru, et mu arvuti näitab ju Eesti aega! Moskas on kell üks tund rohkem! Mul oli aega 10 minutit. Viskasin asjad kotti, seljakoti selga ja jooksuga Kaasani jaama poole. Ikka treppidest alla, siis läbi tunneli teisele poole väljakut, treppidest üles maa peale ja läbi jaamahoone rongini ning 10. vagunini. Kui vagunisse sain, siis KOHE sõitis rong välja. Nahk oli märg, aga maha ei jäänud!
Küll Jumal oma hullude eest hoolitseb, nagu laul ütleb. See on tõesti nii! Oleks ma veel 2 minutit kokutanud... ja kui rohkem asju oleks kaasas olnud, siis poleks ma lihtsalt jaksanud joosta.
Aitäh eestpalvete eest!

11.-15.03.08: viis päeva elukestvast õppest
Minu lapsepõlves rippus kooli seinal Lenini loosung: ,,Õppida, õppida, õppida!“ Üks teine suurmees on öelnud, et mida rohkem õpin, seda vähem tean. Lapsena ei saanud ma sellisest filosoofiast aru. Mida rohkem haridusetappe sai läbitud, seda enesekindlamana sai koolimaja uks kinni löödud - tean kõike! Kui kõrgharidus Pedast oli käes, tundus, et nüüd on õppimine õpitud. Kui Jumal minu ellu saabus, avastasin, et on olemas Piibliraamat ja kogu vaimuliku tarkuse varasalv, millest minul aimugi ei olnud. 1992-97 tudeerisin hoolega teoloogiat Tallinnas Usuteaduse Instituudis. Kui paber jälle käes oli, arvasin, et nüüd on tarkust piisavalt.
Venemaal tööl olles kogesime, et Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel, nagu öeldi ennevanasti. Kui olime 8 aastat tööd teinud ja oli tekkinud kümmekond kogudust, oli vaja sinna ka töötegijaid. Palusime Jumalat, et Tema saadaks oma põldudele töötajaid, sest meie füüsiliselt ei jõudnud kõiki kogudusi korralikult hooldada. Kirjutasime Ingeri Kiriku konsistooriumile Peterburi palvekirju, et nad saadaksid meile vaimulikke, aga abi ei tulnud. Hädaga hakkasime siis neist äsjaristitud koguduseliikmetest koolitama laste-, noorte- ja diakooniatöö tegijaid. Tublimad saatsime Peterburi teoloogideks edasi õppima. Tänaseks töötavad meie õpilased erinevatel ametipostidel: Fjodor on Ingeri Kiriku Teoloogilise Instituudi rektor, Vladimir, Aleksander, Vjatsheslav, Sergei, Gennadi on ametis kirikuõpetajatena, olemas on jutlustajaid-kateheete ning muid kiriku töötegijaid.
Et seda kaadrit koolitada, on pidanud ise ennast täiendama ja kogu aeg midagi juurde õppima. 2007. aasta sügisel alustasin koos tütre Marikaga jälle kooliteed. Olime varem istunud kõrvuti koolipingis UI-s ja õppinud teoloogiat. Seekord asusime õppima diakooniatöö korralduse magistriõppes. Kogu oma eelnevatele teadmistele vaatamata tundub, et jälle pole ma varem sellest kuulnud: diakoonia, politoloogia, ärijuhtimine…
Õppimine toredate ja huvitavate kursusekaaslaste seas on nagu pidu ning õppejõud on väga andekad ja oma ala hästi tundvad. Sellel sessil õpetas meid kahel päeval UI rektor Randar Tasmuth. Olin kohtunud temaga 1992. aasta sügisel, kui soomlasest õppejõud Seppo Alaja oli meid Marikaga õppima julgustanud. Seppo oli suurepärase õpetajana olnud aitamas Instituudi tööd uuesti jalule seada. Samal talvel hukkus ta Pärnusse sõites autoõnnetuses. Tema matustel Soomes Järvenpääl ütles peielauas Seppo piiskopist isa: „Issand andis, Issand võttis - ülistatud olgu Issanda nimi.“ Ma ei saanud sellest aru, ma ei mõistnud selliseid Jumala plaane. Oli esimene advent ja kui kogu peielaua rahvahulk tõusis ja laulis Hoosiannat, oli see kõik minu jaoks erakorraline. Matus, kus leinati ja tänati Jumalat samaaegselt…!
Randar hakkas juba siis mulle silma noore, väga andeka ja erudeeritud pastorina; andeka uskliku pastorist isa poeg. Randari õppetundideks olid sel korral: Piibel, kuidas seda lugeda ja teistele õpetada. Juba nende tundide pärast tasus 2000 km kooli sõita. Elukestev õpe on minu kohal järjekordselt tõeks saanud. Õppida ja jagada oma teadmisi teistega - selle nimel tasub elada.

Pidu, pidu

08.03.08, laupäev: Maslennitsa Eestis
Toompeal Pika Hermanni tornis tervitas Moskva rongi sinimustvalge lipp ja hulk vastuvõtjaid raudteejaamas. Rongis ei olnud ühtegi vaba kohta, sest Venemaa riigipühade aegu sõidavad turistid vaatama kaunist Eestimaad. Siinne teenindamine on osalt veel vene keeles ja nii on siia lihtsam tulla. Paljud olid tulnud lastega. Peaaegu kõigil naistel olid käes lilled. Kena komme!
Tütar Marika tuli laste Lisa, Joosephi ja Danieliga mulle vastu ja sõitsime naistepäeva tähistama kohvikusse, et süüa pannkooke maasikamoosiga. Venemaal on ju täna Maslennitsa!

07.03.08, reede: Valeri
Moskva. Oli naistepäevaeelne päev ja tänavad täis lilledega mehi: naispereliikmeid ei tohi unustada! Rongijaamas oli mul vastas Valeri Besedin koos oma õe Ksenjaga. Valeril oli ees pikk habe ja juuksed olid peaaegu vööni. Tõeline batjushka. Ta oli just äsja saabunud Moskvasse Komimaalt, kus ta oli olnud 7 kuud kloostris.
Valerik tuli meie kirikusse 1997. aastal 15-aastase poisina. Ema oli ta üksi jätnud ja nii koliski see tänavakambas elav noormees praktiliselt meile. Päeval aitas ta kaasa kirikumajade ehitusel ja õhtul mängis kitarri ning laulis. Tänu temale kogunes kirikusse palju noori. Kui ta sai 18, saatsime ta autokooli ja ta oli meil mitu aastat autojuhiks. Kui meie läksime Bashkiiriasse, siis saatsime ta appi Komisse Sõktõvkari kogudusse. Seal armus ta kohalikku organisti ja nad abiellusid. Varsti sündis Julijana.
Tingimused kogudusetööks olid eriti rasked. Pastorit ei olnud, Valeri oli majahoidja, kütja, jutlustaja ning teenis samal ajal raha autoremonditöökojas. Kord, kui järjekordse suure pakase ajal külm lõi lõhki radiaatorid ja kogu maja oli jääs, sai Svetal sellisest virelemisest isu täis. Ta võttis lapse ja kolis vanemate juurde tagasi. Valeri võttis kätte ja läks kloostrisse. Ta ütles, et seal oli aega mõelda elu üle järele. Usu Jumalasse oli ta säilitanud. Tema armu peale lootes tahab ta alustada jälle uut elu, seekord maailmas. Ta tõi mulle suure kimbu kollaseid krüsanteeme. Olin talle olnud aastaid ema eest ja temast oli meile saanud nagu oma poeg. Aidaku teda Jumal!

06.03.08, neljapäev: Rahvuslik Presidendi Kool nr 1
Kolmandat päeva jätkuvad pidustused Marimaal. Hommikul oli esimene külastus uude Rahvusgaleriisse keskväljakul. Sinna oli üles seatud näitus rahvusliku kultuuri tekkimisest. Eriti kena oli rahvariiete näitus. Giid tundis oma tööd hästi ja oskas seletada ka ristiusku ja kirikute tekkimisega seotut.
Õigeusukiriku juures pakuti meile jälle pidulikku hüvastijätulõunasööki suitsulõhe ja kalamarja-pannkookidega. Meiegi saime peapiiskopilt kaks raamatut kingituseks.
Viimane külaskäik oli Rahvuslikku Presidendi Kooli nr 1. See on internaatkool, kus õpivad maride andekamad lapsed. Kool oli lõpuks ometi saanud omale presidentliku väljanägemisega kunstikooli hoone. Olime seda kooli külastanud ja aidanud 12 aastat. Olid ajad, kui koolil oli vaja paberit ja värve, pintsleid ja savi, värvilisi lõngu ja kangast, peitleid ja nugasid. Võtsime laste tehtud käsitöid Soome kaasa ja müüsime neid kogudustes misjoniõhtutel. Saadud raha eest ostsime Soomest ja Moskvast lastele vajalikke asju ja tõime need Marisse.
Meid ei oldud unustatud. Õpetajad käisid mind kordamööda kallistamas. Oleme kandnud juba rohkem kui 10 aastat nende laste ja õpetajate valmistatud rahvariideid. Siin valminud puulõikepannood kaunistavad kirikut ja kodu, nagu ka altarilinad ja rahvuslikud albad, vaimulikurüüd. Rõõmustasime, et nüüd on paremad ajad ka neil!
Ja oligi aeg kiirustada veel kiriku juurde, kus ootasid koguduse inimesed, et jätta hüvasti. Naised olid tulnud 30 km kauguselt Lupersolast tooma teele kaasa pirukaid ja moosipurki. Soome sõbrad läksid samale rongile ja Artjom tuli meid autoga rongijaama tooma. Külanaised kiilusid endid samuti autosse ja tulid siis mind vagunisse saatma. Nad ei olnud mitte kunagi elus viibinud Moskva rongi kupeevagunis. Tihedasti nagu silgud istusid nad lapsemeelses rõõmus kupees ja õhutasid mind rutem tagasi tulema. Nutt tuli peale, kui rong hämarduvast linnast välja sõitis. Ikkagi 12 aastat oli Joshkar-Olaa olnud meie kodulinn!
Kupees olid veel kaks kena noort meest. Küsisin emalikult, kuhu poisid on teel. Kamtshatkale, oli vastus. Noormehed seletasid, et nad olid olnud täienduskoolitusel. Mõlemad olid sõjaväelendurid ja nüüd olid neil käes helikopteri juhtimise paberid. Rääkisime pikalt elust armees. Noormehed olid hea elu peal, lennuväe ohvitseridest hoolitakse ka Vene armees. Olin eelmisel päeval Morki rajoonis käies rääkinud külameestega ja nende mälestused teenistusest Tshetseenias olid palju nukramad. Rahu neile ja kogu maailmale!

5.03.08, kolmapäev: kingitused mari külla
Kell 04.00 koputas meie uksele Mihail ja hüüdis: „Juha! Para!“ (On aeg!)
Selle peale korjas Juha kähku oma varanatukese kaasa ja nad asusid Uute Testamentidega täislastis Ziguliga Birski poole teele. 700 km kiilasjääl ülekoormatud autoga sõita ei ole kerge, aga kui ma õhtul helistasin, teatas Juha, et kõik oli hästi läinud.
Olin kokku leppinud Artjomiga, et läheme tema autoga Morki rajoonikeskusesse. Artjom on täisorvust naabripoiss, keda oleme kasvatanud 13 aastat. Nüüd on ta juba 20 ja tal on väike mikrobuss. Uue Testamendi esitlemine oli täna Morki kultuurimajas koos pika ja põhjaliku kultuuriprogrammiga muuseumides ja koolides.
Kasutasime võimalust, et olla koos maridega nende pidupäeval nii Morkis kui ka meie koguduse liikmete juures Jurturi külas 6km Morkist edasi. Sõitsime nii kaugele külaserva kui lumi lubas ja jätsime auto esimese tare värava taha. Perenaine lubas valvata. Läksime kilomeetri veel jala, et jõuda Anna ja Stanislavini.
Jurturis elavad Anna ja Stanislav koos 2,5 aastase tütrekese Mariaga. Anna on alakehast halvatud ja Stas ühe silmaga. Maria sünd oli Jumala ime ja eluraskustele vaatamata püüavad nad kasvatada temast täisväärtuslikku inimest. Anna on pärit 9 lapselisest perest ja tema vanemad on lubanud noorpaaril elada 9 ruutmeetrilises saunaks ehitatud palkmajakeses.
Maria kutsub mind vanaemaks. Viisime neile kingitusi Eestist Pärnu kogudusest, Soomest ja Joshkar-Olaast. Kõige tähtsam kingitus oli Uued Testamendid mari keeles: Anna ja Stas said oma, vanaisa ja vanaisa oma ja varsti kambrikesse kogunenud sugulased veel kolm eksemplari. Lubasime maikuus, kui lumi ära sulab, tulla külasse autoga ja tuua rohkem. Kingitusi ja kukekomme jätkus kõigile. Innuga alustati uue Piibliraamatu lugemist. Vanaisa rõõmustas: suured selged tähed, saab ilma prillideta lugeda! Ta kinkis mulle kaks äsjapunutud pajukorvi ja kõik tulid meid väravani saatma.
Suuremad tüdrukud tulid juhatama teed läbi juba hämarduva küla. Poe juures õlut timmiv meestekamp tahtis ka teada, kus käisime ja mis ajus. Õnnitlesime neid mari mehi, et ka nende külas on nüüd Jumala Sõna mari keeles.
Tagasitee oli raske ja meil mõlemal Artjomiga tuli tukk peale. Vastutuleva auto alt lendas jäätükk kõva pauguga vastu auto radiaatorit ja korrapealt oli uni läinud. Õnnelikult jõudsime tagasi Joshkar-Olaasse. (Joshkar-punane, Ola-linn)
Õhtul külastasin Vladimir ja Valentina Botshkovi. Vladimir on minu kõige vanem ristipoeg. Eelmise päeval oli ta saanud 67-aastaseks. Ta on praegune Joshkar-Olaa kirikuõpetaja, endine koolidirektor ja ajalehe peatoimetaja, lisaks abipraost, kui Juha Venemaal ei ole. Valentina on koguduse diakooniatöö juhataja ja raamatukogu hing ning hoidja. Jumal aidaku neid kanda seda rasket koormat, mille me neile kanda jätsime, kui ise Bashkiiriasse sõitsime.

Marikeelne Uus Testament

04.03.08, teisipäev: „U Sugõn“ jõudis marideni
Hommik algas kell 9 liturgilise palvusega Kokshaga kaldal Vene Õigeusu Jumalaema kirikus. Teenis Marimaa ja Joshkar-Ola peapiiskop Joann. Kuldsetes kuubedes vaimulikud liikusid väikeses kabelis väärikalt ringi, loeti Jumala sõna nii kirikuslaavi kui ka mari keeles, kasutades äsjatrükitud Uut Testamenti. Kirjakohaks oli, kuidas Jeesus teeb puhtaks 10 pidalitõbist.( Luuka 17:11-19) Suitsetati viirukit, Vladõka-kirikupea pööras kolm korda ennast näoga ka meie poole ja soovis rahu: „Mir Vam!“
Kell 10.00 algas Tshavaini nimelises Maride Rahvusraamatukogus marikeelse Uue Testamendi ,,U Sugõn“ pidulik esitlus. Kohal olid tõlkijad Leonid Jandakov, Tiina Ollikainen ja palju-palju muid, kelle abita ei oleks see raamat ilmavalgust näinud.
Uut Testamenti on püütud ka varem niidumari keelde tõlkida. Tõlked olid algelised ja nendes oli palju kirikuslaavi sõnu. 1986. aastal Stockholmis trükitud Uus Testament „Novõi Sovet” oli samuti täis venekeelseid sõnu.
Proovitõlkeid evangeeliumidest olime saanud juba mitmeid aastaid kasutada. Kui alustasime 1993. aastal marikeelset kogudusetööd, siis oli marikeelset materjali väga vähe ja sageli tõlkisid koguse inimesed ise jumalateenistusel kirjakohti mari keelde. Esimesteks tõlkijateks noores luterlikus koguduses olid Mari Ülikooli professor Valeri Patrushev ja keeleteadlane Valeri Vershinin. Hiljem tuli kirikusse kirjanik ja poeet Gennadi Aleksejev, kellest sai kirikuraamatute ja vaimulike laulude kirjutaja ning tõlkija. Tema on nüüd marikeelse luterliku koguduse ,,Sorta“ (Küünal) vaimulik Lupersola külas Sovetski rajoonis.
Väikene saal oli rahvast täis, inimesed seisid seinte ääres televisioonikaamerate ja raadioreporterite vahel. Laulis õigeusukiriku koor.
Esimese tervituskõne pidas peapiiskop Joann, kes kinnitas: ,,Kõik rahvad peavad kuulma Jumala Sõna oma emakeeles“. Ta võrdles Jumala Sõna kaheteralise mõõgaga ja meenutas Jeesuse sõnu: ,,Mina olen tee tõde ja elu ja keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu“. Joann tänas kõiki, kes on Mari rahva valgustamisele kaasa aidanud. Ta tuletas meelde, et Jeesus on sama, kes 2000 aastat tagasi ning tahab ka täna mari rahvast Igavese Tõega valgustada. Ta soovis rohket Jumala õnnistust kõigile saalisviibijatele ja kõigile, kes olid kaasa aidanud Jumala Sõna trükis ilmumisele, nii et seda võis täna inimestele kingituseks jagada.
Järgmiseks pidas tervituskõne Marimaa valitsuse nimel rahvastiku-, trüki- ja kultuuriminister Mihail Vasjutin, kes märkis: „Täna on pidupäev. Neli aastat on Marimaa valitsus teinud koostööd Vene Õigeusukirikuga kirikute taastamiseks, et inimesed ei tegeleks igasugu tühja-tähjaga“. Ta kutsus kõiki kaasa aitama ajalooliste kirikuhoonete ülesehitamisel ning väljendas heameelt, et kuulis täna esimest korda Jumala Sõna mari keeles. Ta tänas valitsuse nimel abilisi Soomest ja Rootsist.
Kolmas ettekanne oli Marimaa haridusministrilt Galina Shvezovalt. Minister kinnitas: ,,On äärmiselt tähtis, et koolides õpetatakse Jumala Sõna. Oleme täna valmis viima Jumala Sõna meie lasteni“.
Imeline! See, mille poole me oleme 15 aastat püüelnud, on täna mari intelligentsi ja televisioonikaamerate ees välja öeldud: Jumala Sõna on tähtis! Jumala sõna peab kuulutama!
Mari Ülikooli professorid Sergei Starikov ja Ksenofont Sanukov väitsid oma ettekannetes, et marid olid paganarahvas, kuna õigeusu kirikutes kasutatakse kirikuslaavi keelt ning marid ei võtnud seda kirikut omaks. Enne oktoobrirevolutsiooni oli olnud 114 marikeelset vaimulikku raamatut. Tsiviliseeritud on ainult see rahvas, kelle keelde on tõlgitud Jumala Sõna!
Mari rahvusest õigeusu vaimulik Nikolai Tshzaev kirjeldas, kuidas ta oli kiriku esindajana neli aastat korrigeerinud ja parandanud Leonid Jandakovi tõlget õigeusu traditsioonidest lähtuvalt. Ta toonitas ka, et Jumala Sõna on vaja kohustuslikku kooliprogrammi sisse viia: koolides, kus seda õpetati, vähenes kuritegevus 10%.
Lõpuks anti sõna ka sponsori rollis olnud Soome Piiblitõlkimise instituudi Soome-Ugri filiaali direktorile Anita Laaksole, kes õnnitles Mari rahvast, tänas, et oli suur Jumala kingitus teha tõlkijatega koostööd ning toonitas, et õnnis on inimene, kes käib Jumala sõna näidatud teed.
Põhilise töö ära teinud mari tõlkija Leonid Jandakov (pildil) ja soomepoolne juhendaja ning abistaja Tiina Ollikainen meenutasid 16 aastat, kuidas nad õlg-õla kõrval töötades püüdsid leida sobivaid sõnu, et Piibel tuleks maridele omases keeles.
Piduliku tseremoonia lõppedes said kõik osavõtjad kingituseks kaasa trükivärvilõhnalise raamatu ,,U Sugõn“.
Peapiiskop oli korraldanud oma peakirikus tähtsamatele külalistele piduliku lõunasöögi ja nii pääsesime ka meie Juhaga uhkemate hulgas kuninglikule pidusöögile.
Maslennitsa oli algamas ja nii oli pidulaual kümneid eri sorte kalaroogi ning puuviljavaaside kõrval pannkoogid punase kalamarjaga ja soolalõhega ja....
Öeldi palju tooste ning iga pöördumise lõpus lauldi :,,Palju aastaid, palju aastaid, palju armurikkaid aastaid!“
Kui lõpuks pakuti sõna ka teistele, küsisin, et kas naised ka võivad midagi öelda. Vladõka, keda tunneme isiklikult juba 13 aastat, naeratas armulikult ja ütles, et palun väga, naistepäev nagunii varsti tulemas.Selle nalja peale naeratasid heatahtlikult ka kõige süngema olemisega mustakuuelised vennad Kristuses.
Esitlesin ennast ja oma saatjaid: soomlasest abikaasat Juhat ja idamaride esindajana kaasas olnud meie jutlustajat Bashkiiriast Bahtebaevo külast Mihail Kutlusatovit. Ütlesin, et meid on siin kolm soome-ugri rahva esindajat ja et meie kasutame oma misjonitöös juba 15 aastat samuti mari keelt. Rääkisin ka sellest, kuidas oma misjonitöö algaastatel olime Soome Piibliseltsi töölistena abiks Piiblitõlkimise Instituudi ülesande täitmisel: Jandakov oli just alustanud UT tõlkimisega ja oli vaja kontrollida, kas marid saavad sellest tõlkest aru. Mari Ülikooli professor Ivan Ivanov näitas meile kaardilt mari külasid, kus inimesed veel mari keelt räägivad. Pidime leidma sellistest küladest noori ja vanu, haritud ja vähese haridusega, mehi ja naisi ning andma neile lugemiseks valmisjõutud piiblitekstid. Nemad pidid tõlkima need tagasi vene keelde. Meie viisime tekstid Soome, kus valiti välja sõnad, millest rahvas hästi aru sai ning neid siis kasutati UT lõppvariandis.
Lõpetuseks laulsime kolmekesi ka ühe marikeelse söögipalvelaulu, kus öeldakse, et Issand õnnistaks söögilauda, ühendaks südamed armastusega ja et Sõna, mida Jumal ise meile on andnud, viiks meid elavale usule.
Peapiiskop ja muud külalised olid minu julgustükiga rahul. Tavaliselt naised kirikuisade ees ainult kummardavad või põlvitavad ja paluvad: Batjushka blagoslavi. Mulle on nad isegi kätt andnud.
Saime tutvusi ära kasutades õhtupoolikul otse trükikojast ära tuua 5000st Uuest Testamendist 300 eksemplari Marimaa jaoks ning 300 Bashkiiria jaoks. Vene Õigeusu kirik sai pooled, s.t. 2500 tk. Ülejäänud lubati jagada marikeelsetele koolidele ja külade raamatukogudele. Selle kingituse on kinni maksnud peamiselt Soome luterliku kiriku liikmed oma annetuste kaudu. Jumal neile heldesti tasugu!
Kell 18 toimus juba meie oma kallis mari-vene luterlikus koguduses Mari Kas.
See Mari õhtu oli samuti pühendatud Uue Testamendi ilmumisele mari keeles. Joshkar-Ola Püha Risti kirikussse oli tulnud mitukümmend inimest maalt küladest ja ka linnast. Esimest korda loeti tekste nüüd uuest raamatust. Juha rääkis, miks peame lugema Jumala Sõna ja miks seda on hea ja õige teha emakeeles. ,,Sorta“ koguduse naised Lupersola külast laulsid mari keeles vaimulikke laule. Nende kirevad rahvariided olid nagu lilleväli. Õhtu lõppes pirukate söömisega ja koduteele said kõik kaasa Uue Testamendi.
Tänu olgu Jumalale!

Tallinn - Birsk - Joshkar-Olaa

03.03.08, esmaspäev: Joshkar-Olaasse
Kell 9.00 tuli Mihail Kutlusatov ja alustasime koos Juhaga teekonda 700 km kaugusele Marimaale Joshkar-Olaasse. Mihail oli roolis, tee oli talle tuttav. Tegime ainult ühe peatuse nagu tavaliselt, Vjatka jõe lähistel tatarlaste söökla ja bensiinijaama juures, kus on ka maksuline WC. Tee kulgeb kogu aeg põldude ja väljade vahel. Selle 13 aastaga, mil oleme seda teed sõitnud, oleme ära õppinud, et enne süüa ega juua ei tohi.
Joskar-Olaas pidasime Olga Lebedevaga koosoleku kogudusekooli korraldamisest ja mina istusin noortega ööni kirikus. Artjom ja Dima Skulkov koos naise ja beebiga olid kirikus nagu neil kombeks. Dima mängis kitarri ja laulis. Kirik oli soe, puhas ja pühalik. See on noorte lemmik-kogunemiskoht. Õhtuti juuakse seal teed, loetakse Piiblit, palvetatakse ja räägitakse elust. Tänu Jumalale, et on selline paik, mis on paljudele koduks.

02.03.08, pühapäev: ristimine ning armastav pagan
Jumalateenistus kell 11.00. Olin mures, kas ristitav Tatjana ikka saab tuldud mitmekümne kilomeetri kauguselt külast. Päeval oli juba vesi Belaja jõe servades. Lauad olid küll pandud üle vee, aga ikkagi on kõhe üle tulla.
Tatjana tuli. Tulid ka babushka Anna koos pannkoogitaldrikuga ja Arina ja teisedki memmed. Tuli Janõshejevi pere koos lapsega ja perema kes vot-vot kohe peaks sünnitama minema. Paarkümmend oli meid kokku.
Juha pidas teenistuse ja jutlustas teemal: Jeesus, elu leib. Meil oli kaasas Soomest toodud tõeline rukkileib. Jagasin kõigile tükikese. Lapsed joonistasid kiriku põrandal. Seinale olin seadnud Eestimaalt toodud käsitöönäituse.
Teelauas suhtlesid kõik elavalt. Tore, et kellelgi polnud kiiret kodu tagasi minna. Kui juba kirikusse tullakse, siis ollakse seal kaua. Tähistasime ka veebruarikuu sünnipäevi ja leppisime kokku, et edaspidi peetakse sünnipäevi kuu viimasel pühapäeval, aga kingituse saavad ainult need, kes ise kohal on. Kõik lubasid kohal olla ja torti tuua.:)
Õhtu poole sõitsime Malosuhojazovo külla Veera juurde jumalateenistust pidama. Seal olid ka tema tütar Aljona ja poja Sasa naine koos lapse ja vanematega. Beebi oli sündinud 15. jaanuaril ning noor vanaisa oli valimiste päeva auks ennast täis joonud. Kohaliku küla pillimehena oskas ta ka väga hästi laulda. Ta seletas meile, et tema ei ole ristitud ja ei kavatse ristida, on pagan ja paganaks ka jääb. Vaatamata tema paganameelsusele ei keelanud see teda kõva häälega mari keeles usutunnistust ja Meie Isa palvet kaasa lugemast ning laulmast ülistuslaule Jeesusele. Meie lahkudes ütles ta, et armastab meid ja kutsus kindlasti veel tagasi.
Malosuhojazovo lähedal on mineraalvee allikad ja muda, mida kasutatakse sanatooriumides. Suvel, kui pidasime seal lastele pühapäevakooli laagrit, olid nii lapsed kui kasvatajad musta mudaga sisse määritud, nii et vaid silmavalged välkusid. Kole lõbus oli! Loodame ka sel suvel mudaravi võtta.

1.03.08: Imemees ja saun
Kell 16 jumalateenistus Bazenovos. Kohal on pererahvas: Elina isa ja ema, Elina ning tütred Katja ja Leisan. Isal on sünnipäev. Tubli aednik on saanud lisaks kodumaistele taimedele avamaal saaki kandma ka viinamarjad ja arbuusid! Imemees! Kui abikaasa oli mitu nädalat linnas haiglas, siis tuli peremehel isu teha villaseid sokke. Kuna lõnga ei olnud, siis keeras ta koonlalaua pealt sõrmedega villast lõnga, keris kerasse ja kudus sokid. Kui valmis oli mitu paari, turnis ta lumehangede vahelt maanteele bussi peale ja sõitis linna. Müüs turul kenad paksud kodutehtud lõngast kootud sokid 200 rubla eest paar linnarahvale. Ostis toiduaineid ja rändas tagasi koju uusi sokke tegema. Nii see talveke kuluski.
Pererahvas tegi pannkooke ja tõi keldrist maasika- ja vaarikamoosi. Pärast jumalateenistust laulsime, lapsed esitasid vanaisale sünnipäevatervituseks omi laule. Lubasime tulla jälle kuu aja pärast ja loodame, et kevadpäike on siis sulatanud lumehanged madalamaks.
Kirikus oli vaja veel koristada ja valmistuda homseks jumalateenistuseks. Ivan küttis sauna. Käisin koos Lilja ja Nastjaga saunas, viskasime leili, higistasime haigusepisikud välja ja rääkisime naiste jutte. Saunaskäik ei ole mulle mitte alati meeldinud. Ma pole harjunud sellega, et riidest tuleb lahti võtta sauna ees olevas kuuri moodi ruumis, kus põrandal on lumi ja tagumik jääb pingi külge kinni nagu pärast Kiire lapseristseid. Leiliruum ja pesuruum on sama, pesema peab põrandal kükitades, sest muidu on lae all kuum. Kui saunas ei ole tapvalt palav (umbes 100 kraadi) siis on seal hea olla. Ka seekord oli mõnus. Me ei saanud ka vingumürgitust nagu tavaliselt. Muidu on tavaline, et esimestel saunalistel pärast pea valutab.
Kui öösärgi ja kitli väel kitsast rada pidi lumehangede vahelt kuuvalgel kiriku poole tagasi lippasin, seisatasin uue misjonimaja nurgal ja vaatasin kuuvalguses sätendavaid lumehangesid. Oli hiirvaikne, kaugel haukusid mõned koerad. Õhk oli külm ja taevas selge. Nagu lapsepõlves! Kõik väsimus oli kadunud, õnnis õhtu saabunud.

29.02.08, reede: igapäevane toit
Kell 5 äratus. Mehed olid mures, kuidas nad läbi lumetuisu ja kiilasjää lennukile jõuavad. Auto oli seisundis, et üks uks ja tagaluuk ei tule lahti, üks tagatuli ja armatuurituled ei põle ning üks kumm läheb kogu aeg vaatamata remondile tühjaks. Autopump oli rikkis, esiklaasis palju ,,kuuliauke“ ja pragusid.
Juha läks teele koos Vasiliga - tüürimees ja tagantlükkaja nagu minagi - et viia Tapani ja Matti Ufaasse lennujaama ning tuua Juha veel elusana koju tagasi. Palveid kulus palju.
Tegin suure potiga kõigist veel majas leiduvatest toiduainetest plovi. Tühi kõht on kõige parem kokk. Mehed tulid, sõid ja kiitsid.
Päeva jooksul käib kogudusest läbi palju rahvast. Kõik joovad teed ja paljud ei ütle ära ka soojast söögist. Maalt tulnud inimestel on linnareisul ikka süüa ka vaja, aga kohvikutoit on kallis. Nii siis tuuakse meile küpsiseid ja torti, juuakse teed, räägitakse elust-olust ja palvetatakse.

28.02.08, neljapäev: mesindusasjad
Kell 9 seisime taas piimakombinaadi värava taga ja siis saabus oma dziibil ka noor peremees, kes meid arnmulikult vastu võttis. Uusrikkast kohalik kohtles Soomest tulnud kerjuste välimustega vähesõnalisi tõsise olemisega sponsoreid kõhklevalt. Mihail oli vana vallavanemana riietatud nagu ülemusele kohane: hülgenahkse mütsi ja nahkjopega, aga soome mehed olid vanade kulunud jopede, sportmütside ja liipas tossudega. Olukord oli koomiline.
Mina eestlasena olen alati püüdnud nõukogude traditsioone säilitada. Meil oli kasutusel ütlemine: nõukogude naine läheb tööle kui peole! Vanasti lasteaias töötades algas päev enda kaunistamisega: ilus kleit selga ja huuled punaseks! Minuga see härra siis põhiliselt rääkiski. Vaatasime ta valdused üle ja leidsime endale sobiva nurgakese tootmistsehhi tegemiseks. Rendihinna nad lubasid teatada. Õige armetud olid need ruumid, aga ehk on ka odavad üürida. Remonti peab tegema igal juhul.
Külastasime tatarlasest kaupmehe meekauplust. Pooltühjadel lettidel siiski üht-teist oli. Mees oli hüperaktiivne ja kiirküsitluse korras sai ta teada kõik soome mesinike ametisaladused ja nipid. Tõlkimine oli raskevõitu, kuna üks jõudis rohkem küsida kui kolm vastata. Soomlased arvasid lahkudes, et sellest mehest saaks maridele hea mesindusfirma tegevjuht!
Õhtupoolikul tuli Vladimir Hamitov Mishkini rajooni külast. Küla on kuus kilomeetrit maanteest, teeni peab minema jala. Noor mees on mesinik, muusik, ajaloolane, klubijuhataja, õpetaja ja pereisa. Pidasime jälle paaritunnise aktiivse koosoleku ja kuulasime kiirkõnes selgitust mesinike olukorrast Bashkiirias. Volodja on käinud mett müümas ka Uuralite taga Siberis ning Läänemere kaldal Peterburis. Ta lubas teha meestele olukorra kohta kirjaliku raporti ja koostada meefirma eelarve.

27.02.08, kolmapäev: Tatjanad ja Starobazanovo
Hommik algas minul ristimise-leerikooli tunniga. Juha oli andnud õpetamisülesande Ivanile ja juba paar päeva varem oli tulnud Kuzovo külast kogudusse Tatjana-nimeline 71 aastane mari naine, kes kuulis väga halvasti. Vaene Ivan oli paar päeva püüdlikult karjudes talle õppetunde andnud. Meie saabumise õhtuks olid Ivanil närvid läbi, ta oli juba jõudnud ,,rahustit“ võtta ning Mihail viis ta kodukülla. Nüüd pidin mina jätkama.
Tatjana rääkis oma elust ja sellest, kuidas tema peas juba mitu aastat käib võitlus hea ja kurja vahel. Ta oli abi otsinud igasugu ennustajatelt ja parandajatelt. Paariks päevaks oligi peas vaikus olnud, aga siis alanud möll veel hoogsamalt kui varem. Ta kuuleb tshashtushkasid: sõnad võivad olla hällilaulu moodi rahustavad või teine kord rumalate sõnadega sõimamised. Selliste lauludega ei ole kerge elada ja nii oligi ta tulnud kirikusse saama abi elavalt Jumalalt. Palvetega saatsin ta pärast lõunat kodu poole teele ja kindalas usus lubas ta pühapäeval tagasi tulla, et siis jumalateenistusel ristitud saada.
Neftekamskist tuli teine 70nene Tatjana, kes oli käinud Peterburis diakooniakursusutel ja tuli nüüd 135 km kauguselt aruannet tooma. Sellel Tatjanal oli samuti palju jutustamist, küll head, küll halba. Palvetasin ka koos temaga, julgustasin kuidas oskasin. Aidaku Jumal ise selgitada, kus õigus, kus vale ja kokku liita endiseid sõpru. Hingevaenlane tuleb selleks, et valetada, varastada ja lõhkuda, aga meie Jumal tahab armastusega kõik heaks teha!
Oli esimene mesinike nõupidamine: Juha, Matti, Tapani, Mihail ja mina. Püüdsime selgusele saada, millised on võimalused aidata koguduse liikmetel toota ja osta teiste mesinike mett, seda pakkida ja turustada. Tapani oli kaasa toonud Itaalias müügil olevate pakkimisliinide müügivoldikud. Võrdlesime neid Venemaal kasutatava tehnikaga. Hinnavahe oli mitmekordne. Käisime ka luureretkel Birskisse rajatud meieris, et uurida võimalusi sealt ruume üürida. Peremeest ei olnud kohal ja keegi muu meid jutule ei võtnud.
Käisime tutvumas uue minimarketiga linna keskväljaku servas. Ostsime head-paremat omale söögiks ja külaliste kostitamiseks. Kaupa oli päris palju ja valik oli rikkalik. Edasiminekut on olnud ka selle maa majanduses. Hinnad on kohalike palkasid arvestades päris soolased. Välismaa meestele tundus kõik kole odav. Said siis ka ise maksta, kui nii odav oli. Arve oli umbes 1000 rubla: toit ja puhastusvahendid.
Kogudus oli teinud tööplaani, kuidas külastada eri paiku. Suuremates kohtades käiakse 2 korda kuus, väiksemates 1 kord kuus. Iga kord on armulauaga jumalateenistus, kui on kohal Juha või Slava. Muul ajal peavad Mihail ja Ivan sõnajumalateenistuse.

Täna oli Starobazanovo kord. Õhtul sõitsime kahe autoga üle Belaja jõe jää ning pimeduse saabudes leidsime lummemattunud maja, kus meid ootas neli kohalikku. Meid oli kuus, kokku siis 10 inimest. Kõigi oli hea meel kohtumise üle. Naiste naer nakatas ka tõsised Soome mehed ning Tapani ütles lauakõnes, et ta pole oma elus veel nii lõbusas palvetunnis olnud. Jumalariigi töös antakse meile võimalus rõõmustada Issandas!
Läbi lumesaju ja kiilasjää sõitsime tagasi Birskisse. 30 km pikkusel koduteel oli kaks autot kraavis. Meie pääsesime jälle terve nahaga.

26.02.08, teisipäev: Birskisse
Hommikul kell 9 saabus rong Moskvasse ja seal ootasid meid Soomest tulnud mesinikud. Lendasime Ufaasse. Ülevalpool pilvi on imekena: all lumivalge pilvepadi, üleval sinises taevas särab päikene. Taevalik!
Ufaas pidi olema vastas Mihail Kutlusatov, aga segadus SMS sõnumitega põhjustas selle, et Mihail kavatses meile vastu tulla alles hommikul, ja hoopis Janauli rongile! Lennujaamast saime takso, mis oli valmis meid Birskisse viima, aga lennujaamast ei lastud meid välja: kästi oodata, kuni lennujaama jõuab Bashkortostani presidendi külaliseks olnud tulevane Venemaa president Medvedjev. Varsti saabuski vilkurite helkides presidendi dziipide eskort lennujaama ette. Meid lasti välja ja kästi teha kiiresti, et kui Bashkiiria president hakkab Ufa poole koju sõitma, siis on teed jälle suletud. Kiirustasime oma kompsudega läbi lumesaju eratakso poole, sakste jalust ära.
Taksojuht oli rahvuselt kreeklane, sündinud ja kasvanud Gruusias. Rääkis, et kõik sugulased on juba elama asunud Kreetale ja kui tütar kevadel kooli lõpetab, siis sõidavad ka nemad siit hädaorust minema. Mees oli oma elutöö teinud miilitsas ja nii andis ta ainult tervituseks signaali miilitsameestele, kes tahtsid teda kiiruse ületamise eest trahvida. Oli kiilasjää, sadas lund ja 130 km teekonnal oli kümmekond avariid. Jumal hoidis Mihaili, et ta meile vastu sõita ei saanud: tee oli väga hull.
Mihail ja Niina olid tulnud külast meile Birskisse vastu ja koos Ivani, Vasili, Lilaja ja Nastjaga olid nad valmistanud meile pidulaua ja magamisasemed. Olime sõitnud 130 km kolme tunniga. Hea, et ellu jäime. Jumal oli meid hoidnud - ilmselt on tal mingi plaan meie elu jaoks.

25.02.08, esmaspäev: misjonäride koosolek
Marika viis meid kesklinna Soome Misjoniseltsi Eesti töötajate aastakoosolekule. Helsingist oli tulnud Heikki Hilvo ja Haakana perele lisaks töötab Eestis juba kaks aastat EELK noortetööl Titta Hämäläinen.
Igaüks rääkis oma tööst ja nägemusest, mismoodi seda tööd paremini korraldada. Koosolek oli väga vajalik, et leida oma koht ja võimalus Issanda tööpõllul Maarjamaal. Tittal oli palju häid ideid ja kogemusi meiega jagamiseks.
Palvetega saadeti meid Venemaa poole teele. Pauli viis meid Moskva rongile ja enne kui saabus keköö, olime juba teiselpool Narva silda Venemaal.

24.02.08, pühapäev: läkitamine
Eesti Iseeisvuspäev. 90 aastat tagasi sai Eesti vabaks. Nõukogude okupatsioon kestis 1939-1991. Olen selle aja produkt.
Kell 9 sõidame Tallinna Jaani kirikusse. Kell 10 algab teenistus. Arne Hiob on liturg, Jaan Tammsalul on jutlus (väga hea, nagu alati), koor laulab ja orel mängib. Meid Juhaga kutsutakse altari ette. Jaan peab kõne ja Mika Tuovinen Misjonikeskuse poolt räägib Jeesuse antud misjonikäsust. Põlvitame ja meid õnnistatakse. Pisarad jooksevad vägisi mööda põski. Taskurätti pole, pühin põllenurgaga märga nägu.
Minge ja teenige Issandat rõõmuga! Nii teemegi. Alustame sellest, et aitame jagada armulauda. Mina hoian veinikarikat, Juha kastab oblaadi veini sisse ja annab inimestele, kes seisavad pika-pikas järjekorras. See on Kristuse ihu ja veri, sinu eest ära antud pattude andeksandmiseks!
Koos Mikaga läksime kella viieks Endla tänavale Vennastekogudusse. 80 aastane Edgar Suurväli oli koosoleku juht. Olin Edgariga esimest korda kohtunud 16.02.1990 Kure tänaval õpetaja Karl Reinaru kodus. Mäletan, ta rääkis, välismaal trükiti eestikeelseid Piibleid, pakiti veekindlatesse kilekottidesse ja lasti vabas vees allatuult Eestimaa poole teele. Usklikud käisid neid ,,mereande“ hommikul mere äärest korjamas.
See 18 aasta tagune palvetund oli minu ellu toonud uue suuna. Sel päeval olid külas vennad-õed Soomest, kes olid toonud Eesti rahvale kingituseks 100 000 Piiblit! Tänupalvus oli siis ka Reinarude kodus ning sel päeval sattusin ka mina sinna. Lauldi ja palvetati. Õhtu lõppedes küsis Karl minu käest: „Kas sina, Anu, tahaksid ka jumala lapseks saada?“ Kui vastasin ebalevalt ja aralt, et tahan küll, siis Karl käskis mul tulla keset täiskiiludud elutuba ruumi keskel olevale vabale põrandapinna lapikesele ja seal me siis kahekesi patuse palvet lugesime - Karl ees ja mina järel.
Pärast ,,Aameni“ panid Soome pastorid Tapani Aaltonen ja Matti Kolehmainen koos Karli ja tema pastorist poja Leevi Reinaruga käed minu peale, palvetasid minu eest ning pajusid Jumala kaitset ja juhtimist minu elus. Mäletan, kuidas kõik oskasid palvetada, mina ei osanud ja et sellel õhtul sain ma neilt kingituseks oma esimese Piibli. Ristiti mind Rannamõisa kirikus 06.05.1990.
Selline vend Edgar oli täies palvejõus ka täna koosolekut juhatamas. Ka meile anti sõna ning saime pidada kõne ja palvetada misjonitöö eest. Jumal õnnistagu Vennastekoguduse tööd ja andku ka neile nooremaid abilisi!

23.02.08 laupäev: Juha sünnipäev
On Juha 61. sünnipäeva hommik Harkus Eestimaal. Täiskuu on veel kuuselatvades. On õnn olla kahekesi. Jumal on loonud mehe ja naise. Viisteist abieluaastat on lihvinud meid teineteisele sobivaks. Riius olnud me ei ole. Mina vahel nähvan, kui miski ei meeldi. Juha siis mossitab, st on lihtsalt vait. Niigi räägib ta vähe, nagu kõik targad inimesed. :)
Kingin talle 3 õhupalli ja soojad toasussid.
Kell 13 tulevad külalised. Laulame, palvetame, sööme. Järgneb ekskursioon Harku mõisas ja lumetus dendropargis.
Venemaal oli Nõukogude Armee aastapäev - pidu igas peres.