7.00 äratus.
7.30 hommikusöök.
8.00 tööpäev algab, kui kostab ,,kopp“-,,kopp“. Materjali hankimine, tõlkimine soomlaste ja maride vahel, tähtsatele ametimeestele selgitamine, millised on veetorud, kus on kanalisatsioon, mitu amprit on elektritarbimist...jne…
10.00 tee-kohvi paus: talvel peab sooja jooma.
12.00 lõunasöök.
12.30 töö jätkub. Kui mehed saavad ise hakkama, kaevan õues kevadvetele ojakesi. Meenutan lapsepõlve. Vestlen naabrite ja möödakäijatega.
15.00 kohvi-tee. Selleks ajaks liigub koguduses ametimeestele lisaks ka koguduseliikmeid. Mõnel on asja, teised tulevad muidu kaema. Helistame Peterburi, Soome ja teistele Uurali praostkonna kogudustele. Ajavahe Eesti ja Soomega on kolm tundi, pole mõtet varem helistada.
17.00 õhtusöök.
Töö jätkub. Saagisime aias õunapuude oksi. Siinne rahvas ei lõika viljapuid: arvavad, et puu vihastub. Sügisel paistab, kuidas meil läks.
18.00 palvetund-piiblitund-lauluharjutus.
Jagan juba mitu kuud Pärnu Eliisabeti koguduse poolt mari lastele tehtud jõulupakke. Pakid saatsime postiga Tallinnast teele detsembri alguses. Kohale jõudsid Birskisse jaanuari lõpus.
Täna tuli Bazenova külast kirikusse 14-aastane Leisan. Pühadel olid nad olnud haiged, nüüd said tulla emaga linna tütrele jopet ostma. Mul oli just üks pakk alles, peal silt: 14-16 aastasele tüdrukule. Selles oli tuliuus punane jope, nagu Leisani jaoks tehtud. Keegi oli Pärnus juba mõelnud selle lapse peale! Kust ta teadis, et Leisani väikesel õel Katjal on verevähk ja emal on ees operatsioon pärast jalaluu murdu, isal on mõlemad labajalad kummiproteesid ning majanduslik olukord pole hiilgav…
21.00 Mõned joovad teed, mõned seavad magamaminekule.
22.00 Norin kostab igast nurgast. Ülakorrusel magab 6, all 7 inimest.
23.03.08, pühapäev: ülestõusmine
Minu lapsepõlves räägiti Lihavõttepühast ja nimetati rahvapäraselt Munadepühaks. Oli lõppenud paastuaeg ja toiduks sai võtta rammusat rooga. Munadepühad tõi meie lasteni valge mängujänes, kelle ees oli suur kauss värvitud kanamunadega. Ema oli salaja need meie jaoks värvinud ja hommikul oli kogu pere rõõmsasti neid koksimas.
Meie pere ei käinud kirikus ja Jeesuse kannatustee oli minule teadmata. Koolis õpetati, et Jumalat ei ole olemas, aga Ülestõusmisepühade hommikut tervitasime ikkagi värvitud kanamunadega. Selline oli komme.
Nüüdki küsivad inimesed, et kust selline komme tuleb? Et Jeesuse hauasuu ette veeretatav kivi oli natuke muna moodi,
ei tule tänapäeva Euroopas elavale inimesele meelde. Haud ei olnud maa sisse kaevatud, vaid uuristatud kaljuseina, ja haua sulgemiseks kastutati kivi. Maalapsed teavad, et kui kivina paistev kanamuna panna hauduva kana alla, tuleb sellest elutuna näivast ,,kivist“ välja kollane tibu. Surnud kivist elus tibu - see ongi ülestõusmispühade saladus. Jeesus oli surnud, ärkas ellu ja elab praegugi!Juba varahommikust tulid inimesed kirikusse. Belaja jõgi oli öösel natuke juurde külmetanud, nii et sõiduautoga sai täna veel üle. Kaugematest küladest tulid naised suurte kompsudega, kus taldrikud pannkookidega, moosipurgid ja rahvariided. Keldrisaali seati pajuokste ja piduroogadega kaunistatud peolauad. Palju oli kaasa toodud kauniks värvitud kanamune, ka meie olime veel hilisõhtul neid värvinud. Kõige ilusamad munad värvis Ivan, kes on joonistanud ka meie vana altaripildi Jeesusest.
40km kauguselt Ozerki külast tuli 18-aastane noormees Sasha, kellel oli täna ristimine. Muusikust naabrimees Kostja Sainetinov oli talle pidanud ristimiskooli ja temast sai Sasha ristiisa.
Jumalateenistusele andis erilise pidulikkuse marikeelse Uue Testamendi saabumine. Esimest korda loeti tekste trükilõhnalisest raamatust ja iga perekond sai endale sellise kingituseks.
34 km kauguselt külast oli tulnud esimest korda kirikusse Dina koos kolme tütrega. Tuli välja, et tal on kodus veel kolm tütart. Mees oli pere maha jätnud, kui selgus, et naine ootab kuuendat last. Dina rääkis oma elust, kuidas ta lapsed on kasvatanud. Kenad pikapatsilised tüdrukud aitasid ilma pikema jututa koristada laualt nõusid, pesta ja kuivatada.
Sõitsime Juhaga 130km Neftekamskisse, et seal pidada teenistus. Margarita juurde koju oli kogunenud kolm perekonda. Kui armulauaga jumalateenistus oli lõppenud ja vene kombe kohaselt hüütud: ,,Hristos voskres“ ning vastatud: ,,Vo istenna voskres“, istusime kõik pidulauda. Lapsed laulsid mari keeles ,,Poro kugo Jumo“.
Kell 21.30 alustasime tagasiteed Birski poole. Metsaserva tagant tõusis mandariinivärvi täiskuu, mis kõrgemale tõustes muutus kollaseks ja valgustas meie koduteed üle kuukiirtes sätendavate lumehangede. Oli täpselt kesköö, kui sõitsime sisse kirikuhoovi väravast. Jumal oli meid jälle õnnistanud imelise päevaga ja hoidnud libedal teel vana Ziguliga.
22.03.08: Vaikne Laupäev
Maridest ehitajad sõitsid ära küladesse ja soomlastest talgulistega külastasime Birski linna ajaloomuuseumi, mis on veel ainuke kultuuriväärtus siin linnas. Paar aastat tagasi tehti vanast rajooniklubist kino, nimeks pandi ,,Leningrad“. Ilmselt sellepärast, et maja ees seisab suur hõbedaks värvitud Lenini kuju. Kino läks kiiresti pankrotti ja nüüd paistab kuju tagant lummemattunud maja koos puruksrebitud Neevalinna pildi jäänustega.
Muuseum on vanas kahekorruselises palkmajas, kus on ajaloo-osakonna, linnakodaniku eluaseme näituse ja Suure Isamaasõja osakonna kõrval erilisel kohal suured mammutiluud. Belaja jõe kallastest leitud luud räägivad sellest, et elu on siinkandis olnud juba ürgajal. Nüüd tõstab ekskavaator kaldaliiva autokasti ja koos liivaga veetakse ehitutandritele ka mammutiluid. Autojuhid vahetavad seda ehituseks kõlbmatut materjali huvilistele viinapudeli vastu. Olen meestele sõna saatnud, et olen samuti mõnest mammutikihvast huvitatud, aga siiamaani pole minule seda toodud. Ehk pelgavad, et pudel jääb saamata: ikkagi papi naine.
Muuseumis on üks osakond tänapäeva kunsti jaoks, kus on ka meie koguduse liikme Jefrim Kalimjanovi maalide näitus. Näituse avamisel anti ka minule sõna ja nii sain rääkida sellest, milleks olen siia tulnud. Teisel päeval oli kõik kenasti kohalikes lehtedes ära trükitud ja televisiooni uudisteski näidati välismisjonäre.
Oli meil võimalus käia ka turul, mis töötab ainult laupäeval ja pühapäeval. Turule toovad külaelanikud piima, mune, võid, mett, liha, omavalmistatud sokke-kindaid. 99% turul müüdavast on enamasti Hiinas valmistatud odav tööstuskaup. Riided on kirevad, läikivad ja pesta neid pole vaja: pärast esimest pesu pole neil alles ei värvi ega kuju. Nad on aga odavad ja tavaline inimene jaksab neid osta.
Meie ostsime lambakintsu ja läksime õnnelikena koju. Lambapraad sai tõesti maitsev. Pidasime vaikset õhtut ja tegime ettevalmistusi pühapäevaseks suureks jumalateenistuseks.
17.-21.03.08: kannatusenädal
Palmipuudepüha jumalateenistus on rõõmus ja lootuserikas. Jeesus ratsutab eesli seljas Jeruusalemma paasapühadele. Rahvas hüüab hoosianna ja asetab Jeesuse teele riideid ja palmilehti. Nii tervitatakse seda, kellele tahetakse alluda, keda peetakse juhiks ja kuningaks. Praegugi rullitakse tähtsate teele punane vaip.
Nädala esimestel päevadel sõitsime küladesse pidama teenistusi, kus meenutasime Jeesuse kannatuslugu.
Suur Neljapäev. Vaatasime õhtul Jeesuse elu filmi. Meil on juba aastaid selline traditsioon. Alati on kogudusse tulnud uusi inimesi, kellele evangeeliumide sisu ei ole selge.
Suur reede. Vene keeles on selle päeva nimi Strashnaja pjatnitsa - hirmus reede.
Vaatasime reede õhtul Mel Gibsoni filmi Kristuse kannatused. Oleme sedagi filmi vaadanud juba mitu aastat Suurel Reedel.
Juudas on 30 hõbeseekli eest Jeesuse maha müünud. Peertus, jüngritest suurim, on kolm korda öelnud, et ta Jeesust ei tunne. Rahvas, kes alles paar päeva tagasi oli Jeesust juubeldades tervitanud, on nüüd nõudmas Pontus Pilaatuselt tema ristilöömist. Jeesus lüüaksegi risti.
Sellised me oleme - kui kõik on hästi, lööme endale vastu rindu ja lubame suureliselt kõike. Kui meie nahka turule hakatakse viima, on oma nahk kõige kallim.
Issand, halasta meie peale, oli röövli palve, kes oli löödud Jeesuse kõrval olevale ristile. Nii palusime ka meie. Meile jääb Jeesuse lubadus, et Ta võtab meid ühel päeval enda juurde paradiisi.
