Tagasi Birskisse jõudsime õhtuse lennukiga. Meie tubli soomlannast misjonipraktikant oli meile koguduse autoga vastu tulnud. Mitu nädalat oli ta siin ilma meieta vägesid juhatanud, olnud koguduses kandvaks jõuks. Koos muusikutega olid nad kokku andnud 14 kontserti, ta oli keetnud ehitusmeestele süüa ning olnud ainsaks autojuhiks. Päeval tuli käia koguduse asju ajamas ja õhtul tõsta
võimendusekastid ning pillid autosse (jutt käib ikka meie vanast ,,devjatkast“) ja siis külaklubisse. Kontserdid algavad tavaliselt kell 21.30 või kell 22. Varem ei saa rahvas tulla, kuna lehmad tuleb lüpsta ja kodused toimetused teha.Tänasel jumalateenistusel teenisid Vasili ja Konstantin koos Mariga kaasa ja koguduse ühislaulmisedki läksid tänu neile väga hästi. Laul teeb rinna rõõmsaks. Rõõmustasime meiegi, et olime jälle tagasi kodus pere juures, koos õdedega ja vendadega, kellega jagada muresid ja rõõme.
Kell 16 olime kutsutud Birski rajooni kultuurimaija, kus Õigeusu kiriku pühapäevakool esitas vaimulikku näidendit ülestõusmispühadest. Näidend oli pikk ja lustakas ning selles osales mitukümmend last. Õpetusiva oli see, et lastest kasvavad tublid inimesed, kui nad täidavad Jumala tahtmist. Selleks tuleb meil paastuda, töötada ja palvetada. Aamen: mina isiklikult olen sellega täitsa päri.
30.-31.05.08: Sankt-Peterburg
Sõitsime tagasi Birskisse läbi Peterburi, kus oli mitmeid nõupidamisi Ingeri kiriku keskkantseleis ja Keltto Teoloogilises Instituudis. Tegime aruandeid ja uusi tööplaane. Osalesime meie sõbra, kauaaegse misjonäri Ingeri Kirikus, Maija Antikaineni lahkumispeol tagasi kodumaale. Maija oli teeninud siinset kirikut 11 aastat, olnud diakooniatöö õpetajaks ja praktikuks. Lillede, kiidukõnde ja pisaratega jätsid sõbrad temaga hüvasti. Meiegi oleme Maijale tänulikud koos töötatud aastate eest. Jumal tasugu ise temale tema pika ja mitte alati kerge töö eest.
12.-29.05.08: Puhkus
Kui Juha õhtupoolikul Peterburi bussiga Tallinna Bussijaama jõudis, oli Anu tal kenasti vastas. Olin vara hommikul sõitnud Nõvale Perakülla appi poeg Meelisele, kes koos ehitusmeestega oli
alustanud meile suvila ehitamisega. Krundile veeti vett ja elektrijuhtmeid ja mina sain meestele toitu teha. Loodame, et ehk tuleb ka see päev, kui saame kuulata linnulaulu ja supelda sealkandi järvedes või meres ja Juha saaks tegeleda oma lemmikharrastuse: kanuusõiduga.Puhkusest oleme poole tavaliselt Soomes ja poole Eestis. Nii ka seekord.
Soomes: Külastasime sealseid sugulasi ja pidasime paar misjonikohtumist ning Juha jutlustas paaril korral. Meie sõbrad on ju kõik kirikuinimesed ja nii on nendega tore ka kirikus kohtuda. Olime kaks päeva Turus Juha poegade Vesa ja Anssi juures. Rääkisime Anssi pulmaplaanidest augustikuul. See on rõõmus ootus!
Juha vanem poeg Petteri tõi ka rõõmusõnumi: temast saab sügisel isa ja Juhast vanaisa! Jumal neid aidaku ja õnnistagu.
Juha käis ka oma iga-aastases arstlikus kontrollis. On tal ju olnud suhkruhaigus üle neljakümne aasta. Tema elu on nagu noateral kõndimine, nagu ta ise ütleb. Kui hoolas olla, siis saame ikka Jumala abiga hakkama.
Eestimaal: Saime osa võtta Eesti ja Soome sõpruskoguduste päevast Tallinnas Nõmmel ja olla Lääne-Nigulas praostkonna õppepäeval ja leeripühal (pildil). Aitäh õpetaja Leevi Reinarule, kes meid ikka meeles peab, külla kutsub ja igal pühapäeval kirikus koguduse eestpalvesse võtab.
Misjonikeskuses Tallinnas pidasime nõu selle suve misjonirännaku üle läbi Eestimaa, uute koolituste üle Uurali praostkonnas koos Mark Nelsoniga Metodistikirikust ja teha intervjuu saatele ,,Ajalik ja ajatu“ Meelis Holstinguga. Tore on olla selle aktiivse ja rõõmsameelse kollektiivi liige. Minu tütar Janika, kes on uus Misjonikeskuse sekretär, oli ametisse kenasti sisse elanud. Leidsime kogu Misjonikeskuse rahva õhinal suveks valmistumas: pesti aknaid, tõsteti mööblit ringi ja õmmeldi uusi kardinaid. Jõudu ja jaksu neile! Teenige Issandat rõõmuga: see sõna on teie juures täide läinud!
11.05.08, pühapäev: Emadepäev ja aukiri
Kavatsesin minna kirikusse ja pärast laste juurde õnnitlusi vastu võtma. Hommikul ärgates oli südames aga hoopis teine soov. Kirikus saan ma käia igal pühapäeval ja tavaliselt käin ma
armulaualgi viis korda nädalas. Täna otsustasin sõita vanadekodusse vaatama ühte ema, kellel ei ole enam kedagi, kes teda meeles peaks.Laine Mägi on 85 aastane ja rõõmustas väga minu tuleku üle. Kui olime juba tükk aega juttu puhunud, siis küsisin talt: kas sa ikka tead, kes ma olen? Ta vaatas mulle rõõmsalt otsa ja vastas: tean küll, aga mul ei tule praegu meelde.
Sama vastuse olin saanud paari aasta eest oma lapselapselt, keda polnud tükk aeda näinud.
Kui olime kingituseks viidud kommikarbist pooled ära söönud, siis tulid vanaemale ka kõik vanad asjad meelde. Naersime ja nutsime mitu tundi ja meenutasime vanu aegu. Magus teeb ikka mälule head. Ega muidu üliõpilased eksamite aeg maiusta!
Tagasiteel mõtlesin: kui lihtne on rääkida inimesearmastusest ja heategudest, aga kui palju on vaja pealehakkamist, et seda kõike ka teha. Ehk tuleb keegi ka mind vaatama, kui kogu maailm on jäänud mulle võõraks ja ootan sängiserval Liiva Hannust või Mulla Madist, nagu rääkis minu vanaema, kui 91 aastasena taevakoju pääsemist ootas.
Kella viieks õhtupoolikul olime Juhaga kutsutud Tallinna Toomkirikusse. Kuna Juha oli alles Birskis uusi koguduseliikmeid ristimas, olin mina vastu võtmas EELK aukirja misjonitöö edendamise eest. Jumalateenistusel koor laulis, peapiiskop pidas jutluse ja Tallinna erinevate koguduste õpetajad teenisid kaasa. Teeneteriste ja aukirju anti paljudele. Peapiiskop isiklikult ulatas need igaühele ja soovis rohket Jumala õnnistust. Ühises kohvilauas Konsistooriumi saalis oli võimalus kiriku juhatuse ja autasu saajatega veel juttu puhuda.
Sain istuda kõrvuti meie kiriku esimese naisvaimuliku, 85 aastase Laine Villenthaliga, kes andis meile Juhaga mälestuseks oma hiljuti trükitud elulooraamatu. Laine imeline tee kirikuõpetajaks oli raamatukaante vahel ja ma olen südamest tänulik selle kingituse üle. Elu eelmise sajandi kahekümnendatest aastatest kuni tänapäevani on siia lihtsate sõnadega kirja pandud: elu koos Jumalaga läbi ajaloo keerdkäikude. Lugesin pool raamatut läbi juba esimesel öösel! Tänu Taevaisale Laine eest ja soovin talle palju-palju rõõmu ja õnnistatud elupäevi.
10.05.08, laupäev: Kurb päev
Sugulase matus.
5.-09.05.08: S korablja na ball
„Laevalt otse ballile“ - öeldakse siinkandis, kui reisi pealt otse inimeste ette tuleb astuda. Mina läksin Balti jaamast otse Usuteaduse Instituuti sessile. Olin kohal esimesena: kaugelt rahvas jõuab ju ikka kõige varem kooli.
Seegi koolinädal läks kiiresti. Õppeained ja õpetajad olid jälle väga huvitavad ja esimesed hindedki kirjutati meie õpinguraamatusse. Jumal on meid kokku juhatanud erinevatest Eestimaa kohtadest ja erinevate ametite pealt ning see on meie kursuse rikkus. Vaheajad ja lõunapausid on omavahelise suhtlemise ja hingehoiu aeg. Aitäh Taevaisale toredate koolikaaslaste eest!
4.05.08, pühapäev: Moskvas, maa peal
Hommikul viis Juha mind Ufaasse lennukile. Moskvas ootas mind Valeri, üks meie kasvandikest Joshkar-Ola kogudusest. Ta oli ostnud väikese Okaa-auto ja sellega läksime kogu päevaks 10 miljonilise elanikuga Venemaa pealinna liikluskeerisesse. Olen oma arust ikka vapper, aga kui Valerik oma miniautoga meid kuuerealises liikluses millimeetri täpsusega liiklusummikutes olevatest autodest osavalt mööduma mahutas, siis oli põhjust härdasti palvetada ja mõnes kohas pigistada silmad lihtsalt kinni. Uhh.
Oleme 15 aastat läbi Moskva sõitnud, aga tavaliselt maa all metroos. Nüüd nägin ka linna ilu ja
õitsevaid tulbipeenraid. VDH, endine Rahvamajandussaavutuste näituse kompleks oli täies ilus korda tehtud. Kuldse Viljapea purskkaevudes sillerdas vesi ja näitusepaviljonid, kus Nõukogude ajal oli viieteistkümne vabariigi paviljonide seas ka Eesti Vabariik esindatud, olid nüüd üüritud kauplusteks, restoranideks ja kohvikuteks. Kuna oli ilus soe kevadpäev, olid pargid täis rulluiskudel sõitvaid hästiriietatud noori, lastega jalutavaid peresid ja vanemaid paare. Parklad olid täis uusi kalleid välismaal tehtud autosid. Näha on veel ka vanu Volgasid.Olin sattunud nagu teisele maale. Kõigest oli näha, et rikkad olid läinud rikkamaks ja vaesed meie kandis Kesk-Venemaal olid jäänud vaesemaks.
Nautisime meiegi pealinna ilu ja tänasime Jumalat selle toreda päeva eest.
3.05.08, laupäev: puhkus!
Meil on saanud traditsiooniks, et peame oma puhkuseid kahes osas, kevadpuhkus on kolm nädalat maikuus ja suvepuhkust jääb natukene ka juulikuusse. Maikuu on siinkandis kiire põllutööde aeg ja sellepärast on koguduseelu ka vaiksem. Juulis jälle on kõik heinamaal ja meilgi paras aeg suvepuhkuseks.
