Kaks nädalat perenaine

9.10.08: Nõva rand
Pilt on võetud Peraküla rannas, kus oli laulatus otse mere ääres. Saime seal Juhaga käia koos lastelastega. Selline võib ka puhkus olla!
Minu noorim lapselaps Daniel (3 a) oli pulmas sõrmusekandjaks koos väikese tüdrukuga. Oli selles mõttes imeline pulm, et meie kandis ju polegi kirikuid igal pool ning tseremoonia oli nagu õppekäigu eest: võib-olla hakkame ka metsa all rahvast paari panema! Maridele on ju metsas palvetamine niikuinii tuttav.
Allpool tuleb aga 68-aastase soomlanna Sirkka Ikoneni päevik, kuidas me sõitsime koos soome talgulistega Birskisse punase Transit-mikrobussiga. Tegime seal kaks nädalat tööd ja tulime koos nendega tagasi Soome. Nüüd oleme Juhaga nädal aega Eestis ja Soomes puhkusel ning 12.08.08 sõidame järgmise talguliste rühmaga jälle 2500 km autoteid Birskisse, kus meid juba pikisilmi oodatakse.
Niisiis: algab Sirkka päevik.

14.07, esmaspäev: Algus
Sõit algas varahommikul Riihimäelt, kust pidime Tapani ja Paavoga jõudma punase pakibussiga Eestisse suunduvale laevale, et võtta Tallinnast peale Anu Väliaho ning Itaaliast tellitud meekonservimismasin Birski kogudusele. Oli soovitatud kaasa võtta kohver mõõtudega 60 x 40 x 20 ning väikene seljakott, kus kaheks nädalaks töörõivad, soojad riided, vahetusrõivad (nädalavahetuseks midagi korralikumat), hügieenitarbed, hulk töövahendeid ja midagi külakostiks. Punane pakibuss oli laeni täis maalrivärve, pesuvahendeid, patju, vorsti, müslit jne jne.
Tallinnast sõitsime edasi Narva, kus ööbisime Narva koguduse vaimuliku Villu Jürjo pool. Villu abikaasa hoolitsemine meenutas, kuidas olen ise vaimuliku abikaasana pakkunud külalistele nii öösel kui päeval peavarju ja toitu ning saatnud neid jälle teele.

15.07, teisipäev: Teel
Sõidame tuhandete rekkade seas mööda Venemaa auklikke teid Moskva poole: mets, soo, hallid majad, mille teepoolsed fassaadid olid Moskva olümpia jaoks üle värvitud (ning mis küsivad juba ammu uut värvikihti), mahajäetud külad, hiigelputked, teetööd, pleekinud plastiklilledega kaunistatud liiklusõnnetustes hukkunute mälestuspaigad, müügiputkad, kust võis osta kukeseeni, vaarikaid ja rohkelt mittevajalikku kraami.
Lõunat sõime Kupanitsa kandis Kikkeri vanadekodus. Ingeri memmed istusid saalis nagu Soomeski taolistes asutustes. Nad rääkisid soome keelt ja me ajasime juttu. Anu pidas kõne, laulsime ning asusime jälle teele. 680 km pärast leidsime Tveri lähedalt uue korraliku motelli, mille kaheinimesetoas ööbisime meie Anuga laias voodis ning meestest üks diivanil ja teine põrandal.

16.07, kolmapäev: Venemaa ilu
Varahommikul sõit jätkus. Rekkade tihedad rivid kulgesid endiselt mõlemas suunas. Moskva ringtee oli üle koormatud, ehkki sõiduradasid oli kõrvuti kuus. Lõpuks selgus põhjus: liiklusõnnetus.
Pärast Moskvat jäid metsad vähemaks, hiigelputked kadusid ära, põllud muutusid laiemaks ja neid tuli juurde. Kaks- ja kolmkümmend kilomeetrit laius ainult küpseid viljapõlde nii kaugele kui silm ulatus. Lisaks oli õitsvaid päevalille- ja kartulipõlde. Maisipõllud rohetasid, maastik oli maaliliselt künklik. Volgasse ja Kaamasse suubuvate väiksemate jõgede kallastel seisid väikesed külad hooldatud aiamaadega.
Mehed juhtisid kordamööda. Pimedas jõudsime Kaasanisse, kus mari kateheet Aleksander koos abikaasa Annaga võtsid meid vastu nii südamlikult, et arvasime end olevat jõudnud inglite juurde. Hiljuti laulatatud noorpaar säras õnnest ja seda sära peegeldus meilegi.

17.07, neljapäev: Kohalejõudmine
Oli nii kuum, et tee ääres olid varestelgi nokad lahti nagu oleksid nad lõõtsutanud. Peamiselt moslemitest elanikega Tatarstani ja Baškiiria külad olid puhtamad, majad ja tarad värvilisemad: oranžid, rohelised, sinised. Nägime ka mošeesid. Küla vahel jooksid lapsed, patseerisid pardid ja sead. Külad näisid elavad.
Täiskuu ajaks jõudsime Birskisse. Kirikus võttis meid vastu Veera traditsioonilise pliinikandikuga valgel rätikul. Tundsime: olime oodatud.
Olime sõitnud Tallinnast 2502 km. Taevaisa oli meile inglid kaitseks andnud: Tapani ja Paavo jaksasid sõita, auto pidas aukudes vastu ja me ei sattunud liiklusõnnetusse, ehkki mõnesid nägime. Miilits oli meid peatanud ainult korra ja siis piisas dokumentide näitamisest. Miilitsaid tundus peituvat igas põõsastikus, aga ei soovi mõeldagi, milline oleks olnud liiklus ilma nendeta: nüüdki sõideti tihti mööda lausa kraavi kaudu, trügiti olematutesse pragudesse ning tehti muid ootamatuid trikke.

18.07, reede: Aiatööline
Töötasime Tapaniga terve päeva viljapuuaias. Tapani asetas õunapuuokstele tugesid. Osad oksad olid juba saagi all katki murdunud. Mööda viinamarjapõõsaid ja vaarikaid ronis metsistunud elulõng, mida me ära rohisime. Tapani niitis veel heina ning mina harvendasin porgandeid ja peete, muldasin kartuleid ja korjasin koloraadomardikaid. Taevas polnud ühtegi pilve ja kuumus kõrvetas: 28 kraadi varjus.

19.07, laupäev: Köögitööline
Hommikusöök tuli valmistada kella kaheksaks, lõuna kaheteistkümneks, õhtuoode poole kolmeks, õhtusöök kuueks. Köök oli nagu saun. Õhtul oli varjus 31 kraadi.

20.07, pühapäev: Puhkepäev

Jumalateenistusele tuli umbes 20 inimest, sest oli kiire heinaaeg. Alguses laulsime, siis tutvustati meid, külalisi. Enne armulauda käisid kirikulised ringi ja soovisid üksteisele rahu: soojad käepigistused, kallistused, suudlused… Olime Anuga katnud alakorrusele teelaua, kuhu külalised olid toonud kaasa küpsetisi ja puuvilju.
Õhtul käisime Anuga siinsamas lähedal elava Arina-tädi juures, kellel on suur ja väga korras aiamaa. Oli tal seal sellise kuumusega alles kastmist ja toimetamist… Tööde rohkus hoiab teda aga erksana. Majale oli just tehtud juurdeehitus, aga stiil oli kõikjal tagasihoidlik.

21.07, esmaspäev: Menüü
Ärkan siin alati enne kuut. See on parim aeg: vaikne ja jahe.
Naabermaja kukk kires. Tõin koguduse vaimuliku Slava aiast lehtsalatit, sibulavarsi ja peterselli ning meie oma aiast pudru kõrvale vaarikaid, kirsse ja mustsõstraid. Üks töömeestest oli kaasa toonud oblikalehti. Salatisse sai segatud veel kurki, võilillelehti ja maltsa. Musta leiva ja saia peale jagus salatilehti, kurgiviile ja kapsast. Natuke oli võid, ka vorstilõike ehk juustu ning joogiks musta ja rohelist teed. Selle koguse sööjaid oli 20-30.
Lõunaks keetsin iga kord suppi. Vette läks broilerikoibi või väike lihatükk ning sool. Kui liha juba podises, koorisin juurde porgandeid, peete, kartuleid, tükeldasin kapsast jms. Kui liha oli sattunud supisse liiga palju, võtsin osa välja, et jätkuks ka tatra, riisi, makaronide või kartulite juurde, mis oli pearoaks. Kui Soomes arvestatakse ühe sööja kohta terve broilerikoib, siis Birskis läks see jagamisele üle kümne rasket tööd tegeva mehe ja kümne muu einestaja vahel. Vähese rahaga ei tehtud mitte kuulsaid venepäraseid suppe, vaid supisse kõlbas kõik käepärane. Kõige rohkem oli supis vett.
Igasse toidusse lisasin maitseainena veel armastust.
Mahakukkunud õuntest keetsin kisselli. Piima siin nähtavasti ei töödeldud, kuna see läks ruttu hapuks. Hapupiimast küpsetasin õhtuooteks pliine: piima sisse sai segatud pudrujäägid, jahu, soola, soodat ja õli. Sõtkuda tuli käega.
Paar korda proovisin küpsetada kukleid. Mehed sõid need küll ära, aga oma arust ei tulnud need mul välja.

22.07, teisipäev: Õnnelik pere
Õhtul läksime Anu, Juha ning Tapaniga maale. Žiguli ütles teel üles. Kuni mehed seda parandasid, korjasin teepervedelt ja metsast külakostiks lilli.
Tšbõkovo külas ootasid meid ema, isa ja kaks last. Kaunis ja nõtke proua kohtas välismaalasi enda sõnul esimest korda. Õhtulaud kaeti õue. Koer haukus, kassid jooksid mööda aiamaad ringi, lehm ja pardid saabusid just ööseks koju. Pere oli terve päeva heina teinud: mees vikatiga niitnud, naine ja lapsed heina kokku kogunud. Meile näidati pere „oma“ jõge, kuhu varjulisse jõesängi oli uuristatud ujumiskoht. Kallastel kasvasid vägevad pajud. Ronisime üle jõe ja korjasime sealt suure kimbu lõhnavaid lilli, millest sai teed teha. Anu oli vaimustatud duši lahendusest: väikese putka kohal kõrgus musta värvi veetünn, millel tuli kraani keerata. Perel oli ka saun.
Meenus aeg 1940-50ndail, mil meie oma pere elas sellist lihtsat ja õnnelikku elu.

23.07, kolmapäev: Kruusahunnik nurgas
Päeva teisel poolel tegime algust garaaži laoosa värvimisega. Tapani valmistas vahendid ette ja juhendas mind, kuidas värvida.
Varem, hommikusöögil oli Anu uurinud: „Kas sa võiksid täna teha ühte ebameeldivat asja?“ „Minu jaoks töö on töö ja see pole ebameeldiv,“ vastasin. „Kui sa koristaksid köögi kõrval selle nurgakese, kuhu on jäänud ehitustööde sodi?“ palus Anu.
Urgitsesin hunnikust välja küpsetuspannid ning pesin need ära. Edasi tulid prügiämber, solgipang, pappkarbid ja muu taoline sodi. Kõige sügavamalt leidus hunnik kruusa. Tõin õuest ämbri, mille külge oli kivistunud arvestatav kogus tsementi, aga kuhu natuke veel midagi mahtus. Kühveldasin ämbri kruusa täis ja vedasin läbi söögisaali treppidest välja. Üks meestest märkas minu ettevõtmist ning seda, et ämber kaalus sama palju kui selle sisu. Ta tõi mulle kaks kergemat ämbrit ning mehed tulid mulle kruusaveol appi. Nurgake saigi tarbetust sodist puhtaks.

Meie suvi

Juuli 08: Aiatööde aeg
Tervitused Bashkiiria päikese alt! Juba kolmas nädal näitab kraadiklaas varjus üle 30 soojakraadi ja peenramaadele peab kandma vett. Õunapuud ja marjapõõsad on täis vilju ja rahvas töötab usinasti heina- ja kartulimaal. Marju korjatakse ka - mägedelt, kus kasvavad ainult metsmaasikad ja muulukad. Naljakas, et siinses keeles jagodõ –marjad - tähendavadki ainult neid marju, sest teisi marju siin looduses ei kasva.

Käib kõva võitlus Koloraado mardikatega, kellest kartulipõllud punetavad. Kui põlde õigel ajal mürgitatud ei jõuta, on varsti põldudel ainult kolletavad varretüükad - mardikad söövad maapealse osa ära ja kartuli kasvamisel on lõpp. Meie korjame oma väikeselt aiamaalt mardikaid käsitsi, sest ei taha mürki panna.

Elule paneb oma pitseri misjonimaja ehitus. Pildil on ehitajate teepaus koguduse õuel. 6. septembril on planeeritud maja õnnistamine. Ingeri Kiriku piiskop Aare Kuukauppi on lubanud sõita Birskisse, et talitus läbi viia. Tulemas on veel mitmeid külalisi kodu- ja välismaalt.
Teeme mis suudame. Kui Jumal ei ehita koda, siis töölised näevad vaeva ilmaasjata. Tema abi peale meie loodame ja ise anname endast parima.

1-5.07.08: Eestis ristirännakul
Pühapäeval asusin koos noorte misjoniõpilastega: Artjomiga Joshkar-Olast, Annaga Tsheboksarist ja Anna, Sasha ja Maratiga Kaasanist teele Eestimaale, et osaleda Nelja tuule ristirännakul. Noored sõitsid autoga ja mina lennukiga Ufaast Peterburi ning sealt bussiga Narva. Peterburist tulid autoga misjonikursuse juhendajad Tiita ja Pekka Jauhiainenid ja koos nendega Olesja Murmanskist ja Deniss Keltost.
Narva piiripunktis oli meil vastas pastor Jukka Repo, koos sõitsime Narva luterliku koguduse majja. Seal ootasid Maria Repo, õpetajad Villu Jürjo ja Oleg Sevastjanov ning Igor ja Jevgenia Lebedevid Tartust.
Kogudusest sai meile mitmeks päevaks uus kodu. Seal me elasime, sõime ja magasime ning sinna kutsusime tänavatelt venekeelseid inimesi vaimulikele koosolekutele. Noored jagasid kutseid, mängisid kitarri ja laulsid tänavatel, rääkisid Jeesusest ja palvetasid. Külastasime kirikuhooneid ja tutvusime Narva koguduse tööga. Käisime suurepärase giidi juhendamisel ekskursioonil Narva-Jõesuus. Vaimustunud ei olnud mitte ainult meie kauged külalised, vaid ka mina - elupõlise eestlasena ei olnud ma kunagi sealkandis käinud. Soovitan kõigile minna! Eestimaa on imeline!

Narvast jätkasime teekonda Tapale. Külastasime kirikut ja tänutäheks maitsva lõunasöögi eest ladusid meie noored ära kogudusemaja talvepuud.
Vaimulik õhtu toimus metodisti kirikus, mis oli rahvast täis. Oli väga südamlik ja tore. Tänavalgi tuldi tänama ja rääkima oma elust-olust Tapal. Elab ju sealkandis tõesti palju vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi, kes vajavad Jumala armu ja hoolitsust.

Tapalt sõitsime Tallinna, kus olime Peeteli koguduse külalisteks. Tutvusime koguduse venekeelse tööga ja vaatasime Tallinna Vanalinna. Kuna oli südasuvi, siis olid kogudused suviselt vaiksed ja rahvas mererannas suvepuhkusel. 2500 km kauguselt Uuralist tulnud noored ei olnud kunagi varem näinud ei merd ega nii vana ja harjumuspärasest erineva kultuuriga linna. Olin õnnelik, et sain olla neile seda ilu näitamas ja üheskoos meres suplemaski käia.

Tallinnast sõitsime meie ristirännaku lõpp-punkti Paidesse. Kogu päeva olid kirikus erinevate rännurühmade ettekanded ja õhtul koos Misjonikooriga evangeelne õhtu. Kiriku ukse ees oli seadnud end sisse laadapäeva rahvas oma müügilettide ja rahvamuusika kontserdiga. Nii said meie Venemaa külalised näha ka Eestimaa käsitöid ja nautida meie rahvamuusikat. Oli vahva ettevõtmine kogu see ristirännak. Aitäh Taevaisale ja korraldajatele!
Meie noored sõbrad sõitsid autoga läbi Soome tagasi koju kuni Uuralini.

23.-29.06.08: Aleksei ning teised mehed
Teoloogiline koolitus on meie üks tähtsamaid töölõike. Kogudusekool on kestnud juba aastaid. Juha on kirjutanud 30 õppetundi vabatahtlike kogudusetöö abiliste koolitamiseks. Praegu on käimas teine aastane kursus teoloogilist baasõpet. Juha annab ka loenguid, õppejõude tuleb lisaks Peterburist ja vahel ka välismaalt. Mina õpetan isikliku vaimuliku kasvamise, palvetamise ja praktilise teenimisega seonduvat.
Kui pühapäeval misjonilaager Marimaal pärast suurt jumalateenistust lõppes, alustasime Juhaga sõitu tagasi Birskisse meie vana Ladaga. Pagasnik oli täis vaimulikku kirjandust ja humanitaarabi. Juha ja Artjom juhtisid kordamööda autot. Mina istusin tagapingil keskel, jalgade all üks kott ja süles teine. Paremal istus Marist pärit ehitusmees Aleksei ja vasakul Birski muusik Vasili, mõlemad poolpurjus. Vasili oli õhtul käinud vaatamas oma vanu muusikutest sõpru ja need olid teda suurest rõõmust kostitanud. Pidime ta ju ikka Birskisse tagasi viima…

Aleksei oli meie kirikusse tulnud juba aastaid tagasi, kui me ehitasime Joshkar-Olas misjonimaja ja raamatukogu. Ühel suvisel päeval tuli ta kirikusse. Nägin, kuidas ta jäi pelglikult ukse kõrvale seisma. Mõtlesin, et jälle üks purjus mees ja keegi ei lähe temaga tegelema. Kõik olid hõivatud ehituse ja vaimulike tegemistega, kõigil hakkas hirmus kiire. Läksin ta juurde ja ta küsis, kas tohib siin palvetada. Vastasin, et tohib küll ja pakkusin, et läheme siis altarile põlvitama. Küsisin, mis mureks. Ta rääkis, kuidas tema elul ei ole mõtet, kuidas ta on matnud oma naise, kasvatanud lapsed ja kuidas on juba mitu korda tahtnud endalt elu võtta. Ta oli kuulnud aga Jumala häält, kes käskis tal kirikusse minna. Tema sõnade järgi oli ta meie kandis juhuslikult ja nii olid jalad ta siia toonud. Palvetasin nagu oskasin ja ta kordas kõik sõnad minu järel, ise pisaraid valades.
Pakkusin talle pärast veel kiriku köögis teed ja siis ilmnes, et ta on ehitusmees. Kutsusin ta meile appi ja nii ta tuligi ja tõi veel teisigi kaasa. Nägin nendega palju vaeva, sest nad elasid kiriku juures ja vahel jõid ning kaklesid. Ehitused said valmis ja mehed läksid oma teed. Mitmetest said meie koguduse liikmed.
Nüüd, kui me olime tulnud Bashkiiriast misjonilaagrisse, olid nad tulnud meid tervitama. Kui rääkisime oma uutest ehitustest, pakkus Aleksei end appi talgutööle müüri laduma. Kuna ta oli parjalt purjus, siis ütles Juha, et kaasa saab ainult kainena. Hommikul oli mees kirikus ja pärastlõunal alustasime teed Birski poole. 700 km tukkusid mõlemad abimehed tagapingil ja kogusid jõudu. Kui me kell neli hommikul Birskisse jõudsime, olid nad juba täis indu oma armuandidega Jumalat teenida.
Juha ütleb, et me peame tegema tööd nende inimestega, keda Jumal meile annab. Tema annab meile ka kannatliku meele ja jõu neid armastada.

Esmaspäeva hommikul olid minul esimesed loengud. Õpilasedki olid pool ööd sõitnud, sellepärast ei olnud esimesel õhtul raske neid magama saada. Õppejõuks oli ajalooprofessor Issajev Peterburi Ülikoolist. Nädal kulus kiiresti ja huvitavalt. Pühapäeval pärast jumalateenistust sõitsid õpilased tagasi koju.

20.-22.06.08: Vajame vaimulikke!

Uurali praostkonna traditsiooniline kokkusaamine on igal aastal jaanipäeva paiku. Venemaal ei ole jaanipäeva tähistamine kombeks ja nii on koguduste aktiivsetel liikmetel võimalik sõita Marimaa pealinna Joshkar-Olaasse, et üheskoos arutada 700 km raadiuses olevate koguduste asju.
Laager toimus Joshkar-Ola kirikus ja paarkümmend külalist oli majutatud koguduse misjonimaija. Päeval olid loengud ja õhtul kontserdid ning vaimulikud koosolekud nii kirikus kui ka maal külades. Palvetati ja lauldi vene, mari, udmurdi, komi, tatari, tshuvashi, soome ja eesti keeles. Tõeline Taevaisa perekond!
Mitmed kogudused on ilma vaimuliketa ja see on pidurdanud koguduste tööd. Ingeri Kiriku Teoloogilisest Instituudist tuleb liiga vähe vaimulikke. Kuna naisvaimulikke meie kirikus ei ole, siis mehi lihtsalt ei jätku. Tublid mehed on juba mujal kuskil tasuvamal tööl ja pereisad ei saa minna neljaks aastaks mitme tuhande kilomeetri kaugusele õppima. Koguduste rajamine on palju lihtsam, kui nende kasvatamine iseseisvalt toimivaks organisatsiooniks. See on nagu laste kasvatamine, vaja on pikka meelt ja kannatlikkust ja palju-palju armastust.