9.10.08: Nõva randPilt on võetud Peraküla rannas, kus oli laulatus otse mere ääres. Saime seal Juhaga käia koos lastelastega. Selline võib ka puhkus olla!
Minu noorim lapselaps Daniel (3 a) oli pulmas sõrmusekandjaks koos väikese tüdrukuga. Oli selles mõttes imeline pulm, et meie kandis ju polegi kirikuid igal pool ning tseremoonia oli nagu õppekäigu eest: võib-olla hakkame ka metsa all rahvast paari panema! Maridele on ju metsas palvetamine niikuinii tuttav.
Allpool tuleb aga 68-aastase soomlanna Sirkka Ikoneni päevik, kuidas me sõitsime koos soome talgulistega Birskisse punase Transit-mikrobussiga. Tegime seal kaks nädalat tööd ja tulime koos nendega tagasi Soome. Nüüd oleme Juhaga nädal aega Eestis ja Soomes puhkusel ning 12.08.08 sõidame järgmise talguliste rühmaga jälle 2500 km autoteid Birskisse, kus meid juba pikisilmi oodatakse.
Niisiis: algab Sirkka päevik.
14.07, esmaspäev: Algus
Sõit algas varahommikul Riihimäelt, kust pidime Tapani ja Paavoga jõudma punase pakibussiga Eestisse suunduvale laevale, et võtta Tallinnast peale Anu Väliaho ning Itaaliast tellitud meekonservimismasin Birski kogudusele. Oli soovitatud kaasa võtta kohver mõõtudega 60 x 40 x 20 ning väikene seljakott, kus kaheks nädalaks töörõivad, soojad riided, vahetusrõivad (nädalavahetuseks midagi korralikumat), hügieenitarbed, hulk töövahendeid ja midagi külakostiks. Punane pakibuss oli laeni täis maalrivärve, pesuvahendeid, patju, vorsti, müslit jne jne.
Tallinnast sõitsime edasi Narva, kus ööbisime Narva koguduse vaimuliku Villu Jürjo pool. Villu abikaasa hoolitsemine meenutas, kuidas olen ise vaimuliku abikaasana pakkunud külalistele nii öösel kui päeval peavarju ja toitu ning saatnud neid jälle teele.
15.07, teisipäev: Teel
Sõidame tuhandete rekkade seas mööda Venemaa auklikke teid Moskva poole: mets, soo, hallid majad, mille teepoolsed fassaadid olid Moskva olümpia jaoks üle värvitud (ning mis küsivad juba ammu uut värvikihti), mahajäetud külad, hiigelputked, teetööd, pleekinud plastiklilledega kaunistatud liiklusõnnetustes hukkunute mälestuspaigad, müügiputkad, kust võis osta kukeseeni, vaarikaid ja rohkelt mittevajalikku kraami.
Lõunat sõime Kupanitsa kandis Kikkeri vanadekodus. Ingeri memmed istusid saalis nagu Soomeski taolistes asutustes. Nad rääkisid soome keelt ja me ajasime juttu. Anu pidas kõne, laulsime ning asusime jälle teele. 680 km pärast leidsime Tveri lähedalt uue korraliku motelli, mille kaheinimesetoas ööbisime meie Anuga laias voodis ning meestest üks diivanil ja teine põrandal.
16.07, kolmapäev: Venemaa ilu
Varahommikul sõit jätkus. Rekkade tihedad rivid kulgesid endiselt mõlemas suunas. Moskva ringtee oli üle koormatud, ehkki sõiduradasid oli kõrvuti kuus. Lõpuks selgus põhjus: liiklusõnnetus.
Pärast Moskvat jäid metsad vähemaks, hiigelputked kadusid ära, põllud muutusid laiemaks ja neid tuli juurde. Kaks- ja kolmkümmend kilomeetrit laius ainult küpseid viljapõlde nii kaugele kui silm ulatus. Lisaks oli õitsvaid päevalille- ja kartulipõlde. Maisipõllud rohetasid, maastik oli maaliliselt künklik. Volgasse ja Kaamasse suubuvate väiksemate jõgede kallastel seisid väikesed külad hooldatud aiamaadega.
Mehed juhtisid kordamööda. Pimedas jõudsime Kaasanisse, kus mari kateheet Aleksander koos abikaasa Annaga võtsid meid vastu nii südamlikult, et arvasime end olevat jõudnud inglite juurde. Hiljuti laulatatud noorpaar säras õnnest ja seda sära peegeldus meilegi.
17.07, neljapäev: Kohalejõudmine
Oli nii kuum, et tee ääres olid varestelgi nokad lahti nagu oleksid nad lõõtsutanud. Peamiselt moslemitest elanikega Tatarstani ja Baškiiria külad olid puhtamad, majad ja tarad värvilisemad: oranžid, rohelised, sinised. Nägime ka mošeesid. Küla vahel jooksid lapsed, patseerisid pardid ja sead. Külad näisid elavad.
Täiskuu ajaks jõudsime Birskisse. Kirikus võttis meid vastu Veera traditsioonilise pliinikandikuga valgel rätikul. Tundsime: olime oodatud.
Olime sõitnud Tallinnast 2502 km. Taevaisa oli meile inglid kaitseks andnud: Tapani ja Paavo jaksasid sõita, auto pidas aukudes vastu ja me ei sattunud liiklusõnnetusse, ehkki mõnesid nägime. Miilits oli meid peatanud ainult korra ja siis piisas dokumentide näitamisest. Miilitsaid tundus peituvat igas põõsastikus, aga ei soovi mõeldagi, milline oleks olnud liiklus ilma nendeta: nüüdki sõideti tihti mööda lausa kraavi kaudu, trügiti olematutesse pragudesse ning tehti muid ootamatuid trikke.
18.07, reede: Aiatööline
Töötasime Tapaniga terve päeva viljapuuaias. Tapani asetas õunapuuokstele tugesid. Osad oksad olid juba saagi all katki murdunud. Mööda viinamarjapõõsaid ja vaarikaid ronis metsistunud elulõng, mida me ära rohisime. Tapani niitis veel heina ning mina harvendasin porgandeid ja peete, muldasin kartuleid ja korjasin koloraadomardikaid. Taevas polnud ühtegi pilve ja kuumus kõrvetas: 28 kraadi varjus.
19.07, laupäev: Köögitööline
Hommikusöök tuli valmistada kella kaheksaks, lõuna kaheteistkümneks, õhtuoode poole kolmeks, õhtusöök kuueks. Köök oli nagu saun. Õhtul oli varjus 31 kraadi.
20.07, pühapäev: Puhkepäev
Jumalateenistusele tuli umbes 20 inimest, sest oli kiire heinaaeg. Alguses laulsime, siis tutvustati meid, külalisi. Enne armulauda käisid kirikulised ringi ja soovisid üksteisele rahu: soojad käepigistused, kallistused, suudlused… Olime Anuga katnud alakorrusele teelaua, kuhu külalised olid toonud kaasa küpsetisi ja puuvilju.
Õhtul käisime Anuga siinsamas lähedal elava Arina-tädi juures, kellel on suur ja väga korras aiamaa. Oli tal seal sellise kuumusega alles kastmist ja toimetamist… Tööde rohkus hoiab teda aga erksana. Majale oli just tehtud juurdeehitus, aga stiil oli kõikjal tagasihoidlik.
21.07, esmaspäev: Menüü
Ärkan siin alati enne kuut. See on parim aeg: vaikne ja jahe.
Naabermaja kukk kires. Tõin koguduse vaimuliku Slava aiast lehtsalatit, sibulavarsi ja peterselli ning meie oma aiast pudru kõrvale vaarikaid, kirsse ja mustsõstraid. Üks töömeestest oli kaasa toonud oblikalehti. Salatisse sai segatud veel kurki, võilillelehti ja maltsa. Musta leiva ja saia peale jagus salatilehti, kurgiviile ja kapsast. Natuke oli võid, ka vorstilõike ehk juustu ning joogiks musta ja rohelist teed. Selle koguse sööjaid oli 20-30.
Lõunaks keetsin iga kord suppi. Vette läks broilerikoibi või väike lihatükk ning sool. Kui liha juba podises, koorisin juurde porgandeid, peete, kartuleid, tükeldasin kapsast jms. Kui liha oli sattunud supisse liiga palju, võtsin osa välja, et jätkuks ka tatra, riisi, makaronide või kartulite juurde, mis oli pearoaks. Kui Soomes arvestatakse ühe sööja kohta terve broilerikoib, siis Birskis läks see jagamisele üle kümne rasket tööd tegeva mehe ja kümne muu einestaja vahel. Vähese rahaga ei tehtud mitte kuulsaid venepäraseid suppe, vaid supisse kõlbas kõik käepärane. Kõige rohkem oli supis vett.
Igasse toidusse lisasin maitseainena veel armastust.
Mahakukkunud õuntest keetsin kisselli. Piima siin nähtavasti ei töödeldud, kuna see läks ruttu hapuks. Hapupiimast küpsetasin õhtuooteks pliine: piima sisse sai segatud pudrujäägid, jahu, soola, soodat ja õli. Sõtkuda tuli käega.
Paar korda proovisin küpsetada kukleid. Mehed sõid need küll ära, aga oma arust ei tulnud need mul välja.
22.07, teisipäev: Õnnelik pere
Õhtul läksime Anu, Juha ning Tapaniga maale. Žiguli ütles teel üles. Kuni mehed seda parandasid, korjasin teepervedelt ja metsast külakostiks lilli.
Tšbõkovo külas ootasid meid ema, isa ja kaks last. Kaunis ja nõtke proua kohtas välismaalasi enda sõnul esimest korda. Õhtulaud kaeti õue. Koer haukus, kassid jooksid mööda aiamaad ringi, lehm ja pardid saabusid just ööseks koju. Pere oli terve päeva heina teinud: mees vikatiga niitnud, naine ja lapsed heina kokku kogunud. Meile näidati pere „oma“ jõge, kuhu varjulisse jõesängi oli uuristatud ujumiskoht. Kallastel kasvasid vägevad pajud. Ronisime üle jõe ja korjasime sealt suure kimbu lõhnavaid lilli, millest sai teed teha. Anu oli vaimustatud duši lahendusest: väikese putka kohal kõrgus musta värvi veetünn, millel tuli kraani keerata. Perel oli ka saun.
Meenus aeg 1940-50ndail, mil meie oma pere elas sellist lihtsat ja õnnelikku elu.
23.07, kolmapäev: Kruusahunnik nurgas
Päeva teisel poolel tegime algust garaaži laoosa värvimisega. Tapani valmistas vahendid ette ja juhendas mind, kuidas värvida.
Varem, hommikusöögil oli Anu uurinud: „Kas sa võiksid täna teha ühte ebameeldivat asja?“ „Minu jaoks töö on töö ja see pole ebameeldiv,“ vastasin. „Kui sa koristaksid köögi kõrval selle nurgakese, kuhu on jäänud ehitustööde sodi?“ palus Anu.
Urgitsesin hunnikust välja küpsetuspannid ning pesin need ära. Edasi tulid prügiämber, solgipang, pappkarbid ja muu taoline sodi. Kõige sügavamalt leidus hunnik kruusa. Tõin õuest ämbri, mille külge oli kivistunud arvestatav kogus tsementi, aga kuhu natuke veel midagi mahtus. Kühveldasin ämbri kruusa täis ja vedasin läbi söögisaali treppidest välja. Üks meestest märkas minu ettevõtmist ning seda, et ämber kaalus sama palju kui selle sisu. Ta tõi mulle kaks kergemat ämbrit ning mehed tulid mulle kruusaveol appi. Nurgake saigi tarbetust sodist puhtaks.
Õhtul käisime Anuga siinsamas lähedal elava Arina-tädi juures, kellel on suur ja väga korras aiamaa. Oli tal seal sellise kuumusega alles kastmist ja toimetamist… Tööde rohkus hoiab teda aga erksana. Majale oli just tehtud juurdeehitus, aga stiil oli kõikjal tagasihoidlik.
21.07, esmaspäev: Menüü
Ärkan siin alati enne kuut. See on parim aeg: vaikne ja jahe.
Naabermaja kukk kires. Tõin koguduse vaimuliku Slava aiast lehtsalatit, sibulavarsi ja peterselli ning meie oma aiast pudru kõrvale vaarikaid, kirsse ja mustsõstraid. Üks töömeestest oli kaasa toonud oblikalehti. Salatisse sai segatud veel kurki, võilillelehti ja maltsa. Musta leiva ja saia peale jagus salatilehti, kurgiviile ja kapsast. Natuke oli võid, ka vorstilõike ehk juustu ning joogiks musta ja rohelist teed. Selle koguse sööjaid oli 20-30.
Lõunaks keetsin iga kord suppi. Vette läks broilerikoibi või väike lihatükk ning sool. Kui liha juba podises, koorisin juurde porgandeid, peete, kartuleid, tükeldasin kapsast jms. Kui liha oli sattunud supisse liiga palju, võtsin osa välja, et jätkuks ka tatra, riisi, makaronide või kartulite juurde, mis oli pearoaks. Kui Soomes arvestatakse ühe sööja kohta terve broilerikoib, siis Birskis läks see jagamisele üle kümne rasket tööd tegeva mehe ja kümne muu einestaja vahel. Vähese rahaga ei tehtud mitte kuulsaid venepäraseid suppe, vaid supisse kõlbas kõik käepärane. Kõige rohkem oli supis vett.
Igasse toidusse lisasin maitseainena veel armastust.
Mahakukkunud õuntest keetsin kisselli. Piima siin nähtavasti ei töödeldud, kuna see läks ruttu hapuks. Hapupiimast küpsetasin õhtuooteks pliine: piima sisse sai segatud pudrujäägid, jahu, soola, soodat ja õli. Sõtkuda tuli käega.
Paar korda proovisin küpsetada kukleid. Mehed sõid need küll ära, aga oma arust ei tulnud need mul välja.
22.07, teisipäev: Õnnelik pere
Õhtul läksime Anu, Juha ning Tapaniga maale. Žiguli ütles teel üles. Kuni mehed seda parandasid, korjasin teepervedelt ja metsast külakostiks lilli.
Tšbõkovo külas ootasid meid ema, isa ja kaks last. Kaunis ja nõtke proua kohtas välismaalasi enda sõnul esimest korda. Õhtulaud kaeti õue. Koer haukus, kassid jooksid mööda aiamaad ringi, lehm ja pardid saabusid just ööseks koju. Pere oli terve päeva heina teinud: mees vikatiga niitnud, naine ja lapsed heina kokku kogunud. Meile näidati pere „oma“ jõge, kuhu varjulisse jõesängi oli uuristatud ujumiskoht. Kallastel kasvasid vägevad pajud. Ronisime üle jõe ja korjasime sealt suure kimbu lõhnavaid lilli, millest sai teed teha. Anu oli vaimustatud duši lahendusest: väikese putka kohal kõrgus musta värvi veetünn, millel tuli kraani keerata. Perel oli ka saun.
Meenus aeg 1940-50ndail, mil meie oma pere elas sellist lihtsat ja õnnelikku elu.
23.07, kolmapäev: Kruusahunnik nurgas
Päeva teisel poolel tegime algust garaaži laoosa värvimisega. Tapani valmistas vahendid ette ja juhendas mind, kuidas värvida.
Varem, hommikusöögil oli Anu uurinud: „Kas sa võiksid täna teha ühte ebameeldivat asja?“ „Minu jaoks töö on töö ja see pole ebameeldiv,“ vastasin. „Kui sa koristaksid köögi kõrval selle nurgakese, kuhu on jäänud ehitustööde sodi?“ palus Anu.
Urgitsesin hunnikust välja küpsetuspannid ning pesin need ära. Edasi tulid prügiämber, solgipang, pappkarbid ja muu taoline sodi. Kõige sügavamalt leidus hunnik kruusa. Tõin õuest ämbri, mille külge oli kivistunud arvestatav kogus tsementi, aga kuhu natuke veel midagi mahtus. Kühveldasin ämbri kruusa täis ja vedasin läbi söögisaali treppidest välja. Üks meestest märkas minu ettevõtmist ning seda, et ämber kaalus sama palju kui selle sisu. Ta tõi mulle kaks kergemat ämbrit ning mehed tulid mulle kruusaveol appi. Nurgake saigi tarbetust sodist puhtaks.
