6. oktoobri õhtul sõitis Birski koguduse pastor Juha Väliaho Birski linnast 30 km kaugusel olevale marikülale lähenedes otsa pimedusest teele jooksnud mustale pullvasikale. Loom suri sündmuskohal. Auto juht ja kaasreisijad Aleksander ja Ivan pääsesid vaid suure ehmatusega. Õnnetuse süüdlaseks tunnistati pull. Juha riigivõimude poolt karistada ei saanud, küll aga vajab Birski kogudus uut sõiduriista.
Annetusi auto hankimiseks võetakse vastu EELK Misjonikeskuse arvele 1120254269 Swedpangas või 10602016015008 SEB. Märksõnaks: ,,Birski auto“.
Armu ja rahu, kallid misjonisõbrad! Kirjutan meie elust ühe nädala jooksul.
Pühapäev, 28. september
Kell 10.30, Rannamõisa kiriku pere-jumalateenistus. Teenivad Leena ja Pauli Haakana, meie kauaaegsed sõbrad, kellega aastaid teenisime koos Ingeri Kirikus Venemaal. Oli inglite päev ja seepärast viisime kirikusse ka lapselapsed Lisa, Nele-Liisi, Joosephi ja Danieli.
Kell 15, Vennastekoguduse palvetund Nabalas. Jaane Lend oli kutsunud meid rääkima misjonitööst. Saime kingituseks tõelise Eesti luua! Viisin Birskisse, tehku järele!
Kell 17 Vennastekoguduse palvetund Endla tänaval. Eelmisel korral jutlustas õp. Priit Rannut, täna õp. Voldemar Ilja. Tähistati ka sünnipäevi toredas osaduses pidulaus. Kolmekuune Meel-Melanie oli palvetunnis koos 18aastase emaga, vanaemaga ja 77aastase vanavanaemaga. Neli sugupõlve järjepidevust! Jumal õnnistagu neid kõiki.
Esmaspäev, 29. september
Tallinaa sadamas 7.30 laevaga Helsingisse Soome Misjoniseltsi nõupidamistele. Raamatupidajale tuleb tuua rahalised aruanded. Raha kulutamine on palju lihtsam, aga ilma kirjalike aruanneteta uut raha ei anta. Vana aga on otsas.
15. jaanuaril 2009 tähistab Soome Misjoniselts oma 150. sünnipäeva. Osaleme koos mari muusikutega selle pidustustel. Leppisime kokku täpses ajakavas ja kui Jumal lubab, siis kohtume uuel aastal maailma eri rahvastega, kelle juures on misjonitööd tehtud juba 150 aastat.
Vene konsulaadist saime uued aastased viisad. Saame olla Venemaal 180 päeva jooksul 90 päeva. See tähendab, et pool aastat sel ja pool aastat põhiliselt Eestis ja Soomes. Viisa on mitmekordne ja saame ise oma tööd korraldada. Aitäh sellegi eest.
Õhtuks sõitsime Kiikalasse sõprade juurde, kes peavad misjonitöö toetamiseks poodi. Tulu tuleb 100% misjonitööle. See on nende panus Jumalariigi heaks. Õnnistus on olnud nendega.
Teisipäev, 30. september
Nõupidamine meie kodukoguduse Hyvinkää kiriku ülemõpetajaga. Meie vana Lada oli läbi roostetanud ja palusime abi uue auto ostmisks. Kogudus lubas toetada 2500 euroga. Laulusalmgi ütleb: Üksi meie tööd ei tee, teineteist me vajame. Tänu Jumalale sõprade eest!
Asjaajamised pankades, apteegis, linnavalitsuses, majale talvekütte hankimine jne.
Kell 18 Helsingi Toomamissa misjoniõhtu. Oleme olnud nende saadikuteks 15 aastat. Igal pühapäeva õhtul koguneb Agrikola kirikusse peaegu 1000 inimest jumalateenistusele, et palvete ja muusikaga ülistada Jumalat. Käime seal nii sageli kui võimalik. Koguduse misjonitoimkond aitab kaasa Birski meeprojektile, korjab raha ja saadab konsultandi, kellega peame Bashkiirias mesinduse kursuseid. Käib korjandus: Osta mesitaru! 100 eurot kogu taru või 50 eurot pool taru. Juba kaks aastat on mesilastel olnud meie juures koht, kuhu mett tuua. Bashkiiria mesi on Euroopas väga hinnatud. Hangime ka seadmeid mee pakkimiseks ja loodame mee müümisega saada tulu koguduse ülalpidamiseks.
Kolmapäev, 1. oktoober
Hyvinkääl. Meie õu oli kaetud valge härmatise ja kollaste kaselehtedega. Oli aeg minna tagasi soojale maale! Kell 9 tuli Tapani Vanhala oma punase Toyota mikrobussiga ja laadisime oma kimpsud-kompsud autosse. Veel viimane kallistus Gerttule, minu 18-aastasele lapselapsele, kes käib siin gümnaasiumis, ja siis teele Vene piiri poole.
Piiril. Kunagi ei tea, mis Vene toll arvab meie koormast ja kas seekord just neid asju tohib üle viia. Palvetasime ja Jumala abiga saime jälle kenasti üle. Venemaa poolel ladusime auto katuseni täis ka abikotte, mis sinna oli juba varem viidud. Juhi selja taga olevale 40 cm laiusele pingile jäeti koht Anu jaoks. Mehed juhtisid kordamööda autot.
Kell 19.30 toimus Kelttos, Ingeri kiriku Teoloogilises Instituudis, nõupidamine meie koguduse üliõpilastega. Kuna me oleme tulevikus palju Venemaalt ära, peab kõik tööplaanid ringi tegema. Slava Abdullin, meie diakon, kaitseb 2009 veebruaris siin diplomitööd ja siis on meil olemas koguduse pastor. Dina Korepanova on Kogudusekooli ja Uurali praostkonna sekretär, temal on veel 2 aastat õppida. Üks aasta on jäänud õppida Nina Fjodorovnal, Uurali praostonna diakooniatöö koordinaatoril ja abilisel, kes on ka instituudi parim õpilane. Nina on 71 aastane ja suurepärane abiline igas eluvaldkonnas. Ta on meistersportlane ja tööeesrindlane, kelle ema oli eestlane ja isa mari rahvusest. Kanged eesti naised!
Diasporaatöö kohtumine oli mul diakon Vitali Lutšagoviga, kes on pärit Burjaatiast, aga praegu töötab Minussinskis ja teenib ka Ülem-Suetuki Eesti kogudust. Vitali oleks oma neljalapselise perega valmis kolima Suetukki, kui seal oleks pastoraat, kus elada. Praegu peab käima kogudusse 80 km kauguselt. Meie kohus oleks osta sinna üks maja kogudusetöö keskuseks. Olen ise Siberis, Krasnojarski krais olevas Ülem-Suetukis käinud kümmekond aastat tagasi ja sellepärast olen sealse eluga olnud natuke kursis.
Neljapäev, 2. oktoober
Äratus kell 5 ja pärast Nina valmistatud pudru söömist jälle teele. Sõitsime ja sõitsime, peatusi oli täpselt nii palju, kui oli vaja tankida autot ja inimesi. Kell 22 jäime ööbima motelli Moskva ja Niznõi Novgorodi vahel.
Reede, 3. oktoober
Kell 4 oli äratus ja veel ööpimeduses alustasime teekonda Birski poole. Vaja oli sõita 1100 km, läbida miljonilinnad Niznõi Novgoraod, Kazan ja Nabereznõi Tselnõ ja ületada sellised suured jõed nagu Oka, Volga, Vjatka ja Kama.
Kõik läks hästi sinnamaani, kuni ühest bensiinijaamast saime „kängurukütust“. Auto turtsus, hüppas ja jõudu sõitmiseks ei olnud. Paarikümne kilomeetri sellise liikumise järel saime ühes töökojas paagi 60 liitrist diiselkütuse ja vee segust tühjaks teha ning vahetada kütusefiltrid. Uue kütusega tuli autole nagu uus noorus ja pärast 23-tunnist sõitu paistsid Belaja jõe tagant Birski linna tuled. Kell oli 6 hommikul Bashkiiria aja järgi, kui sõitsime koguduse õuele. Hyvinkäält meie õuest Birski õuele on 2480 km.
Laupäev, 4. oktoober
Vasili oli kogu öö suppi soojas hoidnud ja nii oli meie esimeseks ülesandeks süüa. Kell 6.45 vaatasime koos televiisorist HTB Rossia kanalilt saadet meie koguduse jutlustajast ja endiset vallavanemast Mihail Kutlusatovist (pildil trummiga), kes on Bashkiirias veel ainukene mees, kes oskab mari
trumme teha. Ei ole pidu ilma trummita ja see oli juba teine pikk saade Bahtibaejevo külast, kus meil on kestnud koguduse töö juba aastaid.
Väsinud autojuhid Juha ja Tapani läksid magama, mina aga olin tagapingil vahepeal tukkunud ja sellepärast ei olnud nii unine. Kasutasin võimalust pääseda varahommikul Internetti ja kontrollisin e-posti. Seal oli 54 rämpsposti ja 31 vajalikku kirja. Vastasin kiirematele.
Magasin 2 tundi ja kell 9 algas juba ehitusmeestega töö kontroll ja edasiste tegevuste planeerimine. Mehed tahtsid saada palka ja minna nädalavahetuseks koju küladesse. Väljas oli sooja veel 2o kraadi, aga pea see sügis sinnagi ei tule. Värvimise ja krohvimise välitööd said lõpetatud, aga sees jätkub maalritöid veel mitmeks kuuks.
Vabatahtlikke abilisi on olnud talgutööl iga päev, kes saavad koguduse poolt toidu ja vajadusel ka öömaja. Ka täna olid abilised koristamas kogudusemaja, tööd tehti ka õues ja aias. Abilisi peab juhendama ja nendega suhtlema. Paljudega on olnud hingehoidlikud vestlused ja eraldi palvetamised. Laadisime auto tühjaks. Mitmedki jalanõud ja riideesemed said endale uued õnnelikud omanikud. Toiduainetest sai meie suur talgupere jälle söönuks.
Valmistasime üheskoos ette järgmise päeva suurt pere-jumalateenistust, kaunistasime maja ja harjutasime uusi lastelaule.
Kell 20.00-22.30 olime Juhaga külas Tšebõkovo külas peres, kus peremees on Afganistani sõja kangelane. Saime sõpradeks kevadel, kui pidasime külas mari muusikutega vaimuliku muusika kontserti.
Kell oli 3 öösel, kui magama läksin. Olin teinud kiireid kirjatöid ja valmistanud ette jumalateenistuse ajal flanellograafiga jutustatavat kirjakohta Piiblist, kus räägitakse kuningapoja pulmast. Tegin ka ingleid lastele jagamiseks.
Pühapäev, 5. oktoober
Kell 9 äratas magus koogilõhn: Anna ja Veera olid juba küpsetamas ja keetmas. Köök on keldrikorrusel, kirikusaal on esimesel korrusel ja meie magamistuba teisel korrusel. Nii saame me osa ööpäevaringsest kiriku elust.
Vasiligi (pildil akordioniga) ei olnud öösel maganud, oli teinud jälle uue laulu. Ta magab kirikusaalis altari ja süntesaatori kõrval ja nii kostab vahel vaikset muusikat ja jalaga rütmitoksimist igal ajal.
Vasili Mihailov Zaidretinov on sündinud 50 aastat tagasi Mishkino rajoonis väikeses Sosnovka marikülas Amina ja Mihali 8-lapselise pere kolmanda lapsena. Pärast kohaliku algkooli lõpetamist võeti ta õppima Ufaasse Muusika Erinternaatkooli ja hiljem Kultuurikolledžisse, mille on lõpetanud estraadi ja dzässi erialal saksfoni ja klahvpillide mängijana. On töötanud Siseministeeriumi orkestri dirigendi ja solistina ning 45 aastaselt jäänud pensionile. Olnud Tshetseenia sõjas ja töötanud Ufa tuletõrjes nafta ja gaasi tulekahjude kustutajana. On olnud abielus, on kahe poja isa ja Mila vanaisa.
Kirikusse tuli Vasili koos muusikust sõbra Konstantin Zainetinoviga ja on ristitud Birski Ev. Lut. koguduses 24.12.2006. Vabakutselise pensioninäriseisuses muusikuna leidis ta meie juurest uue kodu ja nii ta kirikusse elama ja Jumalat teenima jäigi. Vasili on kahel korral käinud koos meiega Soomes ja külastanud kümneid kogudusi. Ta on Sorta antsambli juht ja CD plaat on välja antud tema juhatuse all.
Raske elu on viinud mehe 2005. aastal infarktini ja valu ning muresid on leevendanud ta viina abil. Jumala ja inimete abiga on viinaabi jäänud väheseks. Palugem tema eest!
Kell 11 algas jumalateenistus, pereteenistus, kus ka lapsed olid koos vanematega kogu teenistuse kirikusaalis ja jutluse osa oli jagatud Juha ja Anu vahel. Viimane oli eriliselt suunatud lastele ja esitatud lastelaulude ja flanellipiltidega. Lapsed ka ise laulsid ja lugesid luuletusi ja palveid.
Vasili esitas oma uue marikeelse laulu kirikust, Jumala kiitusest, pastor Juhast, kes meid õpetab ja Anust. Anu salm kõlab umbes nii: „Anu tuli kirikusse, nagu päiksevalgus tuppa. Naeratades ütles meile: hakkame laulma!“ See on vaba tõlge, aga mõte oli selline. Nüüd oleme siis ka laulu sisse pandud!
Kell 13 oli jumalateenistus läbi ja jooksin kirikusaalist ülakorrusele, et vahetada riided ning haarata kohver rongile sõitmiseks. Juha, Tapani, Aleksander ja Vasili viisid mind Ufaasse. Odavaid lennukipileteid ei olnud enam saada ja sellepärast sõitsin rongiga Moskvasse ning sealt edasi Tallinna. Teisipäeva hommikul kell 8.30 olin Usuteaduse Instituudis, kus jälle algas diakooniatöö magistriõppe sessioon. Olen nüüd teise kursuse magistrant. 1992-1997 õppisin siinsamas teoloogiakursusel ja käisin sessidel Joshkar-Olaast. Rongis on aega lugeda ja kirjutada ja magada unevõlgasid. Nii tegin ka seekord.
Tänu olgu Jumalale, kes annab oma inglitele käsu aidata ja kaitsta meid kõigil meie teedel. Olge teie ka hoitud ja õnnistatud!
Teie Anu
Annetusi auto hankimiseks võetakse vastu EELK Misjonikeskuse arvele 1120254269 Swedpangas või 10602016015008 SEB. Märksõnaks: ,,Birski auto“.
Armu ja rahu, kallid misjonisõbrad! Kirjutan meie elust ühe nädala jooksul.
Pühapäev, 28. september
Kell 10.30, Rannamõisa kiriku pere-jumalateenistus. Teenivad Leena ja Pauli Haakana, meie kauaaegsed sõbrad, kellega aastaid teenisime koos Ingeri Kirikus Venemaal. Oli inglite päev ja seepärast viisime kirikusse ka lapselapsed Lisa, Nele-Liisi, Joosephi ja Danieli.
Kell 15, Vennastekoguduse palvetund Nabalas. Jaane Lend oli kutsunud meid rääkima misjonitööst. Saime kingituseks tõelise Eesti luua! Viisin Birskisse, tehku järele!
Kell 17 Vennastekoguduse palvetund Endla tänaval. Eelmisel korral jutlustas õp. Priit Rannut, täna õp. Voldemar Ilja. Tähistati ka sünnipäevi toredas osaduses pidulaus. Kolmekuune Meel-Melanie oli palvetunnis koos 18aastase emaga, vanaemaga ja 77aastase vanavanaemaga. Neli sugupõlve järjepidevust! Jumal õnnistagu neid kõiki.
Esmaspäev, 29. september
Tallinaa sadamas 7.30 laevaga Helsingisse Soome Misjoniseltsi nõupidamistele. Raamatupidajale tuleb tuua rahalised aruanded. Raha kulutamine on palju lihtsam, aga ilma kirjalike aruanneteta uut raha ei anta. Vana aga on otsas.
15. jaanuaril 2009 tähistab Soome Misjoniselts oma 150. sünnipäeva. Osaleme koos mari muusikutega selle pidustustel. Leppisime kokku täpses ajakavas ja kui Jumal lubab, siis kohtume uuel aastal maailma eri rahvastega, kelle juures on misjonitööd tehtud juba 150 aastat.
Vene konsulaadist saime uued aastased viisad. Saame olla Venemaal 180 päeva jooksul 90 päeva. See tähendab, et pool aastat sel ja pool aastat põhiliselt Eestis ja Soomes. Viisa on mitmekordne ja saame ise oma tööd korraldada. Aitäh sellegi eest.
Õhtuks sõitsime Kiikalasse sõprade juurde, kes peavad misjonitöö toetamiseks poodi. Tulu tuleb 100% misjonitööle. See on nende panus Jumalariigi heaks. Õnnistus on olnud nendega.
Teisipäev, 30. september
Nõupidamine meie kodukoguduse Hyvinkää kiriku ülemõpetajaga. Meie vana Lada oli läbi roostetanud ja palusime abi uue auto ostmisks. Kogudus lubas toetada 2500 euroga. Laulusalmgi ütleb: Üksi meie tööd ei tee, teineteist me vajame. Tänu Jumalale sõprade eest!
Asjaajamised pankades, apteegis, linnavalitsuses, majale talvekütte hankimine jne.
Kell 18 Helsingi Toomamissa misjoniõhtu. Oleme olnud nende saadikuteks 15 aastat. Igal pühapäeva õhtul koguneb Agrikola kirikusse peaegu 1000 inimest jumalateenistusele, et palvete ja muusikaga ülistada Jumalat. Käime seal nii sageli kui võimalik. Koguduse misjonitoimkond aitab kaasa Birski meeprojektile, korjab raha ja saadab konsultandi, kellega peame Bashkiirias mesinduse kursuseid. Käib korjandus: Osta mesitaru! 100 eurot kogu taru või 50 eurot pool taru. Juba kaks aastat on mesilastel olnud meie juures koht, kuhu mett tuua. Bashkiiria mesi on Euroopas väga hinnatud. Hangime ka seadmeid mee pakkimiseks ja loodame mee müümisega saada tulu koguduse ülalpidamiseks.
Kolmapäev, 1. oktoober
Hyvinkääl. Meie õu oli kaetud valge härmatise ja kollaste kaselehtedega. Oli aeg minna tagasi soojale maale! Kell 9 tuli Tapani Vanhala oma punase Toyota mikrobussiga ja laadisime oma kimpsud-kompsud autosse. Veel viimane kallistus Gerttule, minu 18-aastasele lapselapsele, kes käib siin gümnaasiumis, ja siis teele Vene piiri poole.
Piiril. Kunagi ei tea, mis Vene toll arvab meie koormast ja kas seekord just neid asju tohib üle viia. Palvetasime ja Jumala abiga saime jälle kenasti üle. Venemaa poolel ladusime auto katuseni täis ka abikotte, mis sinna oli juba varem viidud. Juhi selja taga olevale 40 cm laiusele pingile jäeti koht Anu jaoks. Mehed juhtisid kordamööda autot.
Kell 19.30 toimus Kelttos, Ingeri kiriku Teoloogilises Instituudis, nõupidamine meie koguduse üliõpilastega. Kuna me oleme tulevikus palju Venemaalt ära, peab kõik tööplaanid ringi tegema. Slava Abdullin, meie diakon, kaitseb 2009 veebruaris siin diplomitööd ja siis on meil olemas koguduse pastor. Dina Korepanova on Kogudusekooli ja Uurali praostkonna sekretär, temal on veel 2 aastat õppida. Üks aasta on jäänud õppida Nina Fjodorovnal, Uurali praostonna diakooniatöö koordinaatoril ja abilisel, kes on ka instituudi parim õpilane. Nina on 71 aastane ja suurepärane abiline igas eluvaldkonnas. Ta on meistersportlane ja tööeesrindlane, kelle ema oli eestlane ja isa mari rahvusest. Kanged eesti naised!
Diasporaatöö kohtumine oli mul diakon Vitali Lutšagoviga, kes on pärit Burjaatiast, aga praegu töötab Minussinskis ja teenib ka Ülem-Suetuki Eesti kogudust. Vitali oleks oma neljalapselise perega valmis kolima Suetukki, kui seal oleks pastoraat, kus elada. Praegu peab käima kogudusse 80 km kauguselt. Meie kohus oleks osta sinna üks maja kogudusetöö keskuseks. Olen ise Siberis, Krasnojarski krais olevas Ülem-Suetukis käinud kümmekond aastat tagasi ja sellepärast olen sealse eluga olnud natuke kursis.
Neljapäev, 2. oktoober
Äratus kell 5 ja pärast Nina valmistatud pudru söömist jälle teele. Sõitsime ja sõitsime, peatusi oli täpselt nii palju, kui oli vaja tankida autot ja inimesi. Kell 22 jäime ööbima motelli Moskva ja Niznõi Novgorodi vahel.
Reede, 3. oktoober
Kell 4 oli äratus ja veel ööpimeduses alustasime teekonda Birski poole. Vaja oli sõita 1100 km, läbida miljonilinnad Niznõi Novgoraod, Kazan ja Nabereznõi Tselnõ ja ületada sellised suured jõed nagu Oka, Volga, Vjatka ja Kama.
Kõik läks hästi sinnamaani, kuni ühest bensiinijaamast saime „kängurukütust“. Auto turtsus, hüppas ja jõudu sõitmiseks ei olnud. Paarikümne kilomeetri sellise liikumise järel saime ühes töökojas paagi 60 liitrist diiselkütuse ja vee segust tühjaks teha ning vahetada kütusefiltrid. Uue kütusega tuli autole nagu uus noorus ja pärast 23-tunnist sõitu paistsid Belaja jõe tagant Birski linna tuled. Kell oli 6 hommikul Bashkiiria aja järgi, kui sõitsime koguduse õuele. Hyvinkäält meie õuest Birski õuele on 2480 km.
Laupäev, 4. oktoober
Vasili oli kogu öö suppi soojas hoidnud ja nii oli meie esimeseks ülesandeks süüa. Kell 6.45 vaatasime koos televiisorist HTB Rossia kanalilt saadet meie koguduse jutlustajast ja endiset vallavanemast Mihail Kutlusatovist (pildil trummiga), kes on Bashkiirias veel ainukene mees, kes oskab mari
trumme teha. Ei ole pidu ilma trummita ja see oli juba teine pikk saade Bahtibaejevo külast, kus meil on kestnud koguduse töö juba aastaid.Väsinud autojuhid Juha ja Tapani läksid magama, mina aga olin tagapingil vahepeal tukkunud ja sellepärast ei olnud nii unine. Kasutasin võimalust pääseda varahommikul Internetti ja kontrollisin e-posti. Seal oli 54 rämpsposti ja 31 vajalikku kirja. Vastasin kiirematele.
Magasin 2 tundi ja kell 9 algas juba ehitusmeestega töö kontroll ja edasiste tegevuste planeerimine. Mehed tahtsid saada palka ja minna nädalavahetuseks koju küladesse. Väljas oli sooja veel 2o kraadi, aga pea see sügis sinnagi ei tule. Värvimise ja krohvimise välitööd said lõpetatud, aga sees jätkub maalritöid veel mitmeks kuuks.
Vabatahtlikke abilisi on olnud talgutööl iga päev, kes saavad koguduse poolt toidu ja vajadusel ka öömaja. Ka täna olid abilised koristamas kogudusemaja, tööd tehti ka õues ja aias. Abilisi peab juhendama ja nendega suhtlema. Paljudega on olnud hingehoidlikud vestlused ja eraldi palvetamised. Laadisime auto tühjaks. Mitmedki jalanõud ja riideesemed said endale uued õnnelikud omanikud. Toiduainetest sai meie suur talgupere jälle söönuks.
Valmistasime üheskoos ette järgmise päeva suurt pere-jumalateenistust, kaunistasime maja ja harjutasime uusi lastelaule.
Kell 20.00-22.30 olime Juhaga külas Tšebõkovo külas peres, kus peremees on Afganistani sõja kangelane. Saime sõpradeks kevadel, kui pidasime külas mari muusikutega vaimuliku muusika kontserti.
Kell oli 3 öösel, kui magama läksin. Olin teinud kiireid kirjatöid ja valmistanud ette jumalateenistuse ajal flanellograafiga jutustatavat kirjakohta Piiblist, kus räägitakse kuningapoja pulmast. Tegin ka ingleid lastele jagamiseks.
Pühapäev, 5. oktoober
Kell 9 äratas magus koogilõhn: Anna ja Veera olid juba küpsetamas ja keetmas. Köök on keldrikorrusel, kirikusaal on esimesel korrusel ja meie magamistuba teisel korrusel. Nii saame me osa ööpäevaringsest kiriku elust.
Vasiligi (pildil akordioniga) ei olnud öösel maganud, oli teinud jälle uue laulu. Ta magab kirikusaalis altari ja süntesaatori kõrval ja nii kostab vahel vaikset muusikat ja jalaga rütmitoksimist igal ajal.
Vasili Mihailov Zaidretinov on sündinud 50 aastat tagasi Mishkino rajoonis väikeses Sosnovka marikülas Amina ja Mihali 8-lapselise pere kolmanda lapsena. Pärast kohaliku algkooli lõpetamist võeti ta õppima Ufaasse Muusika Erinternaatkooli ja hiljem Kultuurikolledžisse, mille on lõpetanud estraadi ja dzässi erialal saksfoni ja klahvpillide mängijana. On töötanud Siseministeeriumi orkestri dirigendi ja solistina ning 45 aastaselt jäänud pensionile. Olnud Tshetseenia sõjas ja töötanud Ufa tuletõrjes nafta ja gaasi tulekahjude kustutajana. On olnud abielus, on kahe poja isa ja Mila vanaisa.
Kirikusse tuli Vasili koos muusikust sõbra Konstantin Zainetinoviga ja on ristitud Birski Ev. Lut. koguduses 24.12.2006. Vabakutselise pensioninäriseisuses muusikuna leidis ta meie juurest uue kodu ja nii ta kirikusse elama ja Jumalat teenima jäigi. Vasili on kahel korral käinud koos meiega Soomes ja külastanud kümneid kogudusi. Ta on Sorta antsambli juht ja CD plaat on välja antud tema juhatuse all.
Raske elu on viinud mehe 2005. aastal infarktini ja valu ning muresid on leevendanud ta viina abil. Jumala ja inimete abiga on viinaabi jäänud väheseks. Palugem tema eest!
Kell 11 algas jumalateenistus, pereteenistus, kus ka lapsed olid koos vanematega kogu teenistuse kirikusaalis ja jutluse osa oli jagatud Juha ja Anu vahel. Viimane oli eriliselt suunatud lastele ja esitatud lastelaulude ja flanellipiltidega. Lapsed ka ise laulsid ja lugesid luuletusi ja palveid.
Vasili esitas oma uue marikeelse laulu kirikust, Jumala kiitusest, pastor Juhast, kes meid õpetab ja Anust. Anu salm kõlab umbes nii: „Anu tuli kirikusse, nagu päiksevalgus tuppa. Naeratades ütles meile: hakkame laulma!“ See on vaba tõlge, aga mõte oli selline. Nüüd oleme siis ka laulu sisse pandud!
Kell 13 oli jumalateenistus läbi ja jooksin kirikusaalist ülakorrusele, et vahetada riided ning haarata kohver rongile sõitmiseks. Juha, Tapani, Aleksander ja Vasili viisid mind Ufaasse. Odavaid lennukipileteid ei olnud enam saada ja sellepärast sõitsin rongiga Moskvasse ning sealt edasi Tallinna. Teisipäeva hommikul kell 8.30 olin Usuteaduse Instituudis, kus jälle algas diakooniatöö magistriõppe sessioon. Olen nüüd teise kursuse magistrant. 1992-1997 õppisin siinsamas teoloogiakursusel ja käisin sessidel Joshkar-Olaast. Rongis on aega lugeda ja kirjutada ja magada unevõlgasid. Nii tegin ka seekord.
Tänu olgu Jumalale, kes annab oma inglitele käsu aidata ja kaitsta meid kõigil meie teedel. Olge teie ka hoitud ja õnnistatud!
Teie Anu
