Täna 56 aastat tagasi sündisin Lääne Virumaal Väike–Maarja alevis. Isa Leonhard oli toonud abikaasa Vilma sünnitama neljandat last naabruses olevast Avispea külast. Aasta hiljem kolis pere elama Rakkesse ja kolm aastat hiljem sündis veel ka väike vend. Meie viielapseline pere kosus ja kasvas alevikus suure
lubjatehase naabruses. 16 aastasena läksin õppima Tallinnasse ja nii on elutee viinud mind ikka kodust kaugemale. Olen elanud 40 aastat Nõukogude Liidus ja 16 aastat Venemaal: homo soveticus läbi ja lõhki! Jumal tuli minu ellu 1989 aastal ja 1992 aastast alates olen töötanud kirikus.Pildil loeb mulle omatehtud kaardilt omatehtud luuletust Katja.
Saan Birskisse posti üliharva, aga täna oli postkastis kiri. See oli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopilt. Ümbrikul ja kirjapaberil oli kirikupea tunnustega vapp ja tekst:
Jeesus Kristus ütleb: ,,Mina elan ja teie peate elama. Jh 14:19“ ja ,,Mina olen tee, tõde ja elu. Jh 14:6“
Austatud diakon Anu Väliaho, armas õde Kristuses Õnnitlen Sind südamest Sinu 56. sünnipäeva puhul! Tänan Sind meie kiriku nimel panuse eest, mille oled oma pühendumisega ja teenimisega andnud meie kiriku ellu.
Olgu elav Issand ise Sulle teeks ka uuel eluaastal ja õnnistagu kogu Sinu elu. Soovin Sulle palju jõudu, rõõmu ja rahu Issandas!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala Isa armastus ja Püha Vaimu osadus olgu Sinuga.
Sinu (allkiri) Andres Põder
Pisrad tulevad nüüdki silma, kui teile seda kirjutan. Tunnen ennast siin vahel väga mahajäetuna ja üksikuna siinsete murede keskel. See kiri annab mulle jälle jõudu Issandat rõõmuga teenida. Aitäh vend Andresele ja sõpradele Eestimaal!
Rõõmustajaid oli hommikul teisigi. Kuna meie majas ööbib praegu 9 meest, siis laulsid nad mulle sünnipäevahommikul nii soome kui vene keeles õnnitluslaulu. Sain ka roosiõie, kolm nelgiõit ja hirmus palju igasugu ilusaid tervitussõnu. Ka kallistused ja tordisöömine kuulub asja juurde. Päeva jooksul oli mitmeid telefonitervitusi lastelt ja uudiseid Eestimaalt.
Õhtuks olime lubanud minna 20 km kaugusele Novokutsubaevo marikülasse. Seal oli klubis
üritus, mis on bashkiiria keeles SHEZEREE BAIRAME, mari keeles RODOTUKOM PAIREM ja vene keeles PRAZDNIK RODOSLOVNÕI. Eesti keeles on see siis sugupuu pidu. Klubisse olid kutsutud abielupaarid, kellel on tänavu kuldpulmad. Sel korral oli kohal kaks paari: Askapovi Aimurza Askariovitsh ja tema naine Kaliza Juzbahtina ja teine paar: Tazitovi Deniss Tazibovitsh ja abikaasa Anjuta Zainetinovna. Mõlemal vanapaaril oli ka mitmeid lapsi ja lapselapsi ja ka lapselapselapsi.
Õhtu oli lõbus, kui nad rääkisid oma elust. Lapsed olid korraldanud neile tervituseks terve kontserdi. Meie pääsesime sellele peole kaugete hõimusugulastena ja ka meil oli esitada oma väikene etteaste: Vasili mängis sünti, Mari kannelt ja meie Irinaga laulsime
marikeelseid vaimulikke laule. Fotol laulame: Poro kugo Jumo... Juha rääkis hõimurahvastest ja mina sain soovida ,,noorpaaridele“ ja kogu külarahvale palju Jumala õnnistust.
Klubis algas pärast veel disko, mis on igal reedel ja laupäeval kohalike noorte ainuke kooskäimise üritus. Lubasime, et tuleme veel teine kordki. Täiskuu valguses marssisime naabermajas elava kultuurimaja juhataja Svetlana koju õhtusele teejoomisele ja kell pool üks olime kodus tagasi. Jälle aastake vanemaks saanuna ei raatsinud mitte magamagi minna ja hakkasin teile kohe seda kirjakest kirjutama. Kell oli viis hommikul, kui magama märkasin minna. Misjonäri elu on ikka väga huvitav. Teretulemast Issanda viinamäele!
17.04.08, kolmapäev: uued misjonärid Birskisse
Hommikuse Moskva rongiga saabusid meile kaks
Eestimaa venekeelset abilist Jevgenia ja Igor Lebedevid Tartust. Mõlemad on leeris käinud Tartu Maarja koguduses. 1998. aastal elasime Juhaga pool aastat Tartus, kus aitasime kaasa teenida Maarja koguduses. Koos Indrek Kõivuga algatasime seal ka venekeelse töö. Pidasime venekeelseid jumalateenistusi kirikus ja mitmed said ristitud, leeriõnnistuse ja oli laulatuski. Igor ja Zenja tulid ka sinna kirikusse, aga kui hiljem venekeelne luterlik kirikutöö Tartus lakkas, siis siirdusid nad Narva koguduse liikmeteks.
Tartu Maarja kogudus õnnistas nad 13.04.08 teele Birskisse, et nad siin võiksid kaasa teenida meie koguduse töös. Nad tulid üheks kuuks ja kui Jumal lubab, siis nad tahaksid ehk tulla kauemakski. Igor on Tartus töötanud ehitusel ja Jevgenia restoranis kokana. Ideaalsed misjonärid. Mõlemal on ka teoloogiline haridus, nii oleks meil abilised olemas, kui ainult keegi oleks valmis nende tööd siin ka materiaalselt toetama. Sündigu ka selles asjas Jumala tahtmine!
15.-16.04.08: tõlk, appi!
Ehitustöö jätkub. Ronin treppidest üles-alla ventilatsioonitorude meistri ja soomlaste sabas. Püüan aidata neil üksteisest aru saada. Kui sõnu ei tea, seletan kätega ja joonistan. Soome keele oskajaid kohalike seas ei ole ja soome pensionärid oskavad põhiliselt ainult soome keelt. Kust leiaks tõlki?
14.04.08, esmaspäev: maride kongress
Mihail Pavlovitsh sõitis Joshkar-Olaasse, kus on algamas suur Maride Kongress. Bashkiiriast sõidab suur delegatsioon ja lauljad, tantsijad ning pillimehed.
Marid ajavad oma asja. See on suurepärane, kui nad on ühel meelel. Kahjuks juhtub seda harva. Aidaku Taevaisa neil nende probleemidele õiglased lahendused leida.
13.04.08, pühapäev: laatsaret
Jumalateenistusel kell 11 on rahvast kirikus vähe: üle Belaja ei ole veel pontoonsilda pandud ja jõetaguste külade elanikud ei saa tulla kohale tulla. Mitmed on gripis. Kevadised soojad ilmad on petlikud: eile oli juba +23, aga higise nahaga on kerge külmetada. Meie kõbusad Soome pensionärid-abilised on samuti üks teie järel palavikus. Andku Jumal neile tervist!
Juha sõitis Starobaltatsevskisse pidama jumalateenistusi, mina jäin koju laatsaretti hoidma.
12.04.08, laupäev: tossune Kosmonautikapäev
Täna on see päev, kus meenutatakse Nõukogude Liidu taevaseid vallutusi. Laupäev on ka suur subbotnikute päev. Lumi on ära sulanud ja kogu talve praht nähtavale tulnud. Meiegi saime üheskoos riisutud oma majaümbrusi ja korjatud prahid hunnikutesse. Vanu lehti põletasime vanas bensiinitünnis. Iga maja ees tänaval põlevad muidu lõkked, kus vanad lehed ja muu praht ära põletatakse. Kogu linn on õhtuks mattunud halli tossupilve. Venemaal põletatakse ka põldudel kulu ja vana põhku. Kevadisel õhtul, kui tuleme kuskilt külareisilt juba pimeduses, on päris hirmutav vaadata lõõskavaid põlde ja metsaääri.
Lilled ajavad juba oma lehti maa seest välja ja varsti peab külvama uusi seemneid. Kirik on Jumala koda ja tahame Tema majaümbruse peremehele meele järgi sättida. Aidaku Ta ise meid selles!
11.04.08, reede: alkohol
Alkoholism on siinkandis tõeline nuhtlus. Hommikul, juba siis, kui naabrite kuked kirevad, on tänavalt kuulda metalli kolinat. Meie tänaval on üks individuaalmaja, mille peremees ostab kokku vanametalli. Juba hommikul vara liigub hädalisi vanametalli kärudega või kottidega selle maja väravate taha, et oma kraamist kähku lahti saada ja raha märjukese vastu vahetada. Vahel pole peremeest kodus ja siis istuvad ,,ärimehed“ aia ääres ning ootavad. Vahel tulevad ka meile oma kaupa pakkuma. Kahju on sellest seltskonnast. Kui nad ei joo, siis teevad nad tublisti ja nobedasti tööd. Meie naabrid on enamus samuti viinalembelised ja vahel on kuulda ka kisa ja kaklusi. Kui raha otsas, siis elavad nad jälle kenasti edasi.
Meil on mure omade koguduse liikmetega, kes on sellesama tõve vangis. Paar nädalat peavad nad vastu ja siis on paar nädalat kadunud. Kui välja ilmuvad, on näod katki ja sinikad silme all. Tohterdan ja ärgitan AA klubisse tulema. Kuni mees ise ei tunnista, et tal viinaviga on, ei saa mitte keegi teda aidata. Vahel on mul tunne, nagu Koguja raamatus on kirjutatud: Tühisuste tühisus, kõik on ilmaasjata.
Teine päev on aga kõik hästi, vanad mured on ununenud.
10.04.08, neljapäev: tavaline neljapäev
Misjonimaja ehitamine on läinud kenasti, juba on ehitajad teise korruse vaheseinte, põrandate ja lagede juures. Esimese korruse tubades võiks maalritöid alustada, aga veel ei ole tehtud elektri- ja torutööd. Väga raske on saada lubadele kinnitusi. Tihti on natšalnikud ainult Ufaas ja käik nende juurde viib kogu tööpäeva. Puumaterjali ja muu vajaliku hankimine kulutab samuti palju aega, kuna kauplused, mis täna avatakse, võivad homme olla juba suletud. Juha on ka varustaja ametis, kuna tal on ainukesena vastavad juhiload. 12 inimesele
igapäevase toidu valmistamine ja produktide hankimine nõuab ka omajagu aega. Oleme saanud kasutada kokk Ljuda abi, mis on võtnud ühe koorma minult ära. Teen süüa ainult laupäeval ja pühapäeval.
Neljapäeviti toimub ühes ühiselamus noorte piiblitund. Ka täna oli tulnud 10 inimest. Mari mängis kannelt ja noortel oli põnev laulda ülistus- ja palvelaule kandle saatel. Pärast piiblitundi on alati tee joomine. Häid lambaid mahub palju ühte lauta, nii ka meid teelauda.
9.04.08, kolmapäev: jälle koju, seekord Birskisse
Moskvasse jõudsime hommikul kell 8.30 ja kiirustasime metroosse, et jõuda Ufaa lennukile. See oli jooks minuti täpsusega. Jõudsime registreerimise leti juurde 4 minutit enne registreerimise lõppemist. Meiega kaasa sõitnud Maril oli seljakott, mis kaalus 21 kg, kannel 10 kg ja veel oli paarikiloseid kotte. Tõeline jõujuurikas, kes peaaegu 40 kilose pagasiga lippas koos meiega! Järgmine lennuk oleks läinud alles õhtul.
Ufaas oli meil vastas Artjom, meie kasulaps Joshkar-Olaast. Oma mikrobussiga oli ta olnud vastas juba pühapäeva öösel tulnud soome talgulistel, kes tulid järjekordselt appi Misjonimaja ehitama.
130 km meie Birski koduni läks viperusteta ja kell 18.00 olime juba pidamas kogudusemajas piiblitundi. Soomlased, kes olid olnud kolm päeva ilma tõlgita, rõõmustasid väga meie tuleku üle. Koos laulsime ja tänasime Jumalat selle eest, et Ta oli kaitsnud ja varjanud meid meie teedel.
8.04.08, teisipäev: soome-ugri näitus
Kell 9 olime notari juures, et kinnitada mõned dokumendid ja kell 10 olin juba Lindaliini laevas, et sõita tagasi Helsingisse.
Soome Misjoniselts on loodud 150 aastat tagasi ja üks põhjustest seltsi loomisel oli, et soomlased tahtsid minna misjonitööle soome–ugri rahvaste juurde Venemaale. Nüüd oleme meie saanud seda tööd teha Misjoniseltsi töölistena aastaid ja saanud sugulasrahvaste juurest kaasa tuua kohalikku kultuuri iseloomustavaid esemeid. Nendest on nüüd kokku pandud suur näitus, mis
jääb avatuks terveks aastaks.
Täna kell 14 oli selle näituse pidulik avamine seltsi näituseruumides. Avama oli kutsutud meid, sest enamik eksponaatidest on meie isiklikust kollektsioonist. Misjonimuuseumi töötajad olid väga ilusa näituse kokku seadnud: väljapanekud rahvariietest, ehetest, muusikariistadest, marikeelsest kirjandusest ja tarbekunstist. Soovitame teilgi minna seda võimaluse korral vaatama! Näitusel mängib maride muusika, müüakse CD plaate ja suveniire.
Misjoniseltsist saime kaasa misjonäri Mari Toivola, kes on kandlemängu õpetaja ja tuleb meiega Birskisse kolmeks kuuks misjonipraktikale. Mari mängis juba näituse avamiselgi kannelt, mis sobis kenasti kokku näituse temaatikaga.
Kell 18.00 sõitsime Helsingi Raudteejaama, et minna Moskva rongile. Kuna Mari oli tulemas kolmeks kuuks, siis oli tal kaasas isiklikele asjadele lisaks kannel. Kiirustasime vagunitesse ja sõit läks Venemaa poole.
7.04.08, esmaspäev: Kalajärvi mehed
Hommikul käis Juha arsti vastuvõtul, et saada uued insuliinid ja veresuhkru mõõtmise vahendid.
Tal on olnud suhkruhaigus juba 44 aastat. See on Jumala suur arm olnud, et tervis on enam-vähem normaalne olnud ja on võinud sellist aktiivset töömeheelu elada. Nautisime võimalust olla kodus ja teha ise lõunasöök oma maitse järgi. Sööme ju sageli teiste poolt valmistatud lauas ja reisimisel toitume sellest, mis on võimalik leida. Tihti oleme võinud reisikaaslaste külakosti nautida: fotol on kreeklase Zaveni poolt Anule rongis kingitud võileib marineeritud mereandidega.
Kella 18.30 oli meid kutsutud
Espoosse Kalajärvi kabelisse meeste palvetundi. See paarikümnest mehest koosnev rühm käib koos juba 40 aastat. Mitmed neist on olnud Juha õpilasteks. Näitasime neile diapilte ja rääkisime misjonitööst. Mehed olid üheskoos varem läbi lugenud Juha raamatu ,, Volga ja Uurali vahel“ ja neil oli palju küsimusi. Mehed palvetasid ja laulsid ja lubasid ka tulevikus toetada hõimumisjoni tööd. Tänu olgu Jumalale! Palvetund lõppes kell 21.30.
Sõitsime Helsingisse Länsisatamasse, et minna jälle laeva peale. ,,Star“ väljus kell 23.55 . Vaja oli viia auto tagasi Eestisse. Kell oli kaks öösel, kui olin Tallinnas poja ukse taga.
6.04.08, pühapäev: eriline jumalateenistus
Hommikul oli piiblitund ja lõuna ajal Jumalateenistus armulauaga. Tänasime Jumalat sõprade eest ja pärast Idatöö päevade pidulikku lõpetamist innustusid noored laulma vene keeles. Tundsin neid noori juba varem Mordavst, Moskvast ja Peterburist. Kutsusime noori ka suvel Eestisse, kui juulis toimub ,,Nelja tuule ristirännak“.
Kella viieks sõitsime Helsingisse, et osaleda Agricola kirikus Toomamissal. Oleme olnud juba 14 aastat nende misjonisaadikuteks. Seekordne jumalateenistus oli võrratu, kui nii võib öelda.
Kaasa teenisid koor ja väga andekad muusikud ja solistid. Oli selline tunne, et olen pääsenud laulma ooperikoori! Kasutusel oli palju erinevaid muusikariistu kandlest trummideni.
Ei imesta, et igal pühapäeval on kirikus 700-1000 inimest ja Radio Dei kannab jumalateenistuse otsesaatena üle kogu Soomemaa. Eriline tähtsus on seal palvel. Inimesed saavad tulla altari juurde eestpalvele ja viia külgaltarite juurde kirjalikke palvesoove. Samuti on võimalik jumalateenistuse ajal saata oma palvesoovid interneti ja SMS teel. Kõikide soovide eest palvetatakse kas kohe kirikus või nädala jooksul mitmetes palverühmades.
Kõik väsimus oli kadunud, kui hilisõhtul koju Hyvinkää poole sõitsime. Tänu Jumalale.
5.04.08, laupäev: Idatöö päevad
Kell 4 varahommikul helistas Juha, et temagi on jõudnud Helsingisse. Juha oli reedel pidanud Birskis pool päeva loengud, siis lennanud Ufaast Peterburi ja sealt saanud mikrobussiga Helsingisse. Venelased on arendanud kiirliiklust kahe maa vahel: 20 euroga saab praktiliselt iga poole tunni tagant mingile bussile. Helsingis ei ole kell 4 küll veel kuhugi minna. Raudteejaam on suletud ja nii istuvad inimesed oma kimpsude-kompsudega tunnelites.
Öises Helsingis oli lihtne sõita ja leidsin Juha ruttu üles. Sõitsime tagasi Liisa ja Olavi juurde. Saime kaks tundi veel magadagi, enne kui oli vaja jälle jätkata teekonda. Jätsime osa asju koju Hyvinkääle, võtsime sealt rahvariided ja diaprojektori ning sõitsime Ryttylässe.
Kell 9 hommikul olime Rahvamisjoni Keskuses, kus kestsid iga-aastased Idatöö päevad. Juha oli 40 aastat tagasi selle Soome misjoniorganisatsiooni üks algatajatest. 25 aastat töötas ta seal Piibli ja misjonitöö õpetajana. Nüüd oli meid kutsutud rääkima töö edenemisest meie uuel misjonipõllul.
Ingeri kiriku Uurali praostkond on Euroopa kõige suurem praostkond. Veelgi suurem on Siberi praostkond, mis algab Uurali mägedest ja lõpeb teisel pool Baikali järve. Ka seal töötavad Juha ja Anu, ainult et nende perekonnanimi on Saari ja neil on 5 last. Fotol on kolm praostit.
Soome Rahvamisjon saatis esimese misjonäri Eestisse 1991. aastal. Rannamõisa koguduses töötas misjonär Merja Humppi ja mina sain olla talle tõlgiks ja abiliseks. See oli minu esimene misjonikool. Praegu töötab selle misjoniorganisatsiooni läkitatutest EELK Misjonikeskuses Mika Tuovinen juhatajana ja Kirsti Malmi peasekretärina ning kogudusetööle on asumas veel misjonäre. Ka meie misjonär Liliann Keskinen on sama organisatsiooni läkitatud. Tore oli nende kõigiga Ryttyläs kohtuda.
Idatöö päevadel oli samuti Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi, praost Pavel Krõlov ja hulk noori Venemaalt. Kasutasime võimalust pidada Ryttyläs piiskopiga ka omad nõupidamised.
4.04.08, reede
Tallinnast võtsin auto, misjoninäituse materjale ja õhtuse laevaga läksin üle mere Helsingisse Juha õe Liisa juurde.
3.04.08, neljapäev: pealpool pilvi
Birskis jätkub teoloogiline kursus, aga minul on aeg teele asuda lääne poole. Hommikuse loengu ajal annan õpilastele koduse ülesande, mis peab tehtud olema suviseks sessiooniks ja Juha viib mind Ufaasse lennuväljale. Kell 14 lendab lennuk Bashkiiria aja järgi Moskva poole ja kell 14 on see Moskva aja järgi Moskvas. Idast läände lendavad lennukid umbes 1000 km tunnis ja 10 km kõrgusel. Kui maa peal on ka sombune, siis ülevalpool pilvi paistab alati päike.
Jeesus Kristus ütleb: ,,Mina elan ja teie peate elama. Jh 14:19“ ja ,,Mina olen tee, tõde ja elu. Jh 14:6“
Austatud diakon Anu Väliaho, armas õde Kristuses Õnnitlen Sind südamest Sinu 56. sünnipäeva puhul! Tänan Sind meie kiriku nimel panuse eest, mille oled oma pühendumisega ja teenimisega andnud meie kiriku ellu.
Olgu elav Issand ise Sulle teeks ka uuel eluaastal ja õnnistagu kogu Sinu elu. Soovin Sulle palju jõudu, rõõmu ja rahu Issandas!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala Isa armastus ja Püha Vaimu osadus olgu Sinuga.
Sinu (allkiri) Andres Põder
Pisrad tulevad nüüdki silma, kui teile seda kirjutan. Tunnen ennast siin vahel väga mahajäetuna ja üksikuna siinsete murede keskel. See kiri annab mulle jälle jõudu Issandat rõõmuga teenida. Aitäh vend Andresele ja sõpradele Eestimaal!
Rõõmustajaid oli hommikul teisigi. Kuna meie majas ööbib praegu 9 meest, siis laulsid nad mulle sünnipäevahommikul nii soome kui vene keeles õnnitluslaulu. Sain ka roosiõie, kolm nelgiõit ja hirmus palju igasugu ilusaid tervitussõnu. Ka kallistused ja tordisöömine kuulub asja juurde. Päeva jooksul oli mitmeid telefonitervitusi lastelt ja uudiseid Eestimaalt.
Õhtuks olime lubanud minna 20 km kaugusele Novokutsubaevo marikülasse. Seal oli klubis
üritus, mis on bashkiiria keeles SHEZEREE BAIRAME, mari keeles RODOTUKOM PAIREM ja vene keeles PRAZDNIK RODOSLOVNÕI. Eesti keeles on see siis sugupuu pidu. Klubisse olid kutsutud abielupaarid, kellel on tänavu kuldpulmad. Sel korral oli kohal kaks paari: Askapovi Aimurza Askariovitsh ja tema naine Kaliza Juzbahtina ja teine paar: Tazitovi Deniss Tazibovitsh ja abikaasa Anjuta Zainetinovna. Mõlemal vanapaaril oli ka mitmeid lapsi ja lapselapsi ja ka lapselapselapsi.Õhtu oli lõbus, kui nad rääkisid oma elust. Lapsed olid korraldanud neile tervituseks terve kontserdi. Meie pääsesime sellele peole kaugete hõimusugulastena ja ka meil oli esitada oma väikene etteaste: Vasili mängis sünti, Mari kannelt ja meie Irinaga laulsime
marikeelseid vaimulikke laule. Fotol laulame: Poro kugo Jumo... Juha rääkis hõimurahvastest ja mina sain soovida ,,noorpaaridele“ ja kogu külarahvale palju Jumala õnnistust.Klubis algas pärast veel disko, mis on igal reedel ja laupäeval kohalike noorte ainuke kooskäimise üritus. Lubasime, et tuleme veel teine kordki. Täiskuu valguses marssisime naabermajas elava kultuurimaja juhataja Svetlana koju õhtusele teejoomisele ja kell pool üks olime kodus tagasi. Jälle aastake vanemaks saanuna ei raatsinud mitte magamagi minna ja hakkasin teile kohe seda kirjakest kirjutama. Kell oli viis hommikul, kui magama märkasin minna. Misjonäri elu on ikka väga huvitav. Teretulemast Issanda viinamäele!
17.04.08, kolmapäev: uued misjonärid Birskisse
Hommikuse Moskva rongiga saabusid meile kaks
Eestimaa venekeelset abilist Jevgenia ja Igor Lebedevid Tartust. Mõlemad on leeris käinud Tartu Maarja koguduses. 1998. aastal elasime Juhaga pool aastat Tartus, kus aitasime kaasa teenida Maarja koguduses. Koos Indrek Kõivuga algatasime seal ka venekeelse töö. Pidasime venekeelseid jumalateenistusi kirikus ja mitmed said ristitud, leeriõnnistuse ja oli laulatuski. Igor ja Zenja tulid ka sinna kirikusse, aga kui hiljem venekeelne luterlik kirikutöö Tartus lakkas, siis siirdusid nad Narva koguduse liikmeteks.Tartu Maarja kogudus õnnistas nad 13.04.08 teele Birskisse, et nad siin võiksid kaasa teenida meie koguduse töös. Nad tulid üheks kuuks ja kui Jumal lubab, siis nad tahaksid ehk tulla kauemakski. Igor on Tartus töötanud ehitusel ja Jevgenia restoranis kokana. Ideaalsed misjonärid. Mõlemal on ka teoloogiline haridus, nii oleks meil abilised olemas, kui ainult keegi oleks valmis nende tööd siin ka materiaalselt toetama. Sündigu ka selles asjas Jumala tahtmine!
15.-16.04.08: tõlk, appi!
Ehitustöö jätkub. Ronin treppidest üles-alla ventilatsioonitorude meistri ja soomlaste sabas. Püüan aidata neil üksteisest aru saada. Kui sõnu ei tea, seletan kätega ja joonistan. Soome keele oskajaid kohalike seas ei ole ja soome pensionärid oskavad põhiliselt ainult soome keelt. Kust leiaks tõlki?
14.04.08, esmaspäev: maride kongress
Mihail Pavlovitsh sõitis Joshkar-Olaasse, kus on algamas suur Maride Kongress. Bashkiiriast sõidab suur delegatsioon ja lauljad, tantsijad ning pillimehed.
Marid ajavad oma asja. See on suurepärane, kui nad on ühel meelel. Kahjuks juhtub seda harva. Aidaku Taevaisa neil nende probleemidele õiglased lahendused leida.
13.04.08, pühapäev: laatsaret
Jumalateenistusel kell 11 on rahvast kirikus vähe: üle Belaja ei ole veel pontoonsilda pandud ja jõetaguste külade elanikud ei saa tulla kohale tulla. Mitmed on gripis. Kevadised soojad ilmad on petlikud: eile oli juba +23, aga higise nahaga on kerge külmetada. Meie kõbusad Soome pensionärid-abilised on samuti üks teie järel palavikus. Andku Jumal neile tervist!
Juha sõitis Starobaltatsevskisse pidama jumalateenistusi, mina jäin koju laatsaretti hoidma.
12.04.08, laupäev: tossune Kosmonautikapäev
Täna on see päev, kus meenutatakse Nõukogude Liidu taevaseid vallutusi. Laupäev on ka suur subbotnikute päev. Lumi on ära sulanud ja kogu talve praht nähtavale tulnud. Meiegi saime üheskoos riisutud oma majaümbrusi ja korjatud prahid hunnikutesse. Vanu lehti põletasime vanas bensiinitünnis. Iga maja ees tänaval põlevad muidu lõkked, kus vanad lehed ja muu praht ära põletatakse. Kogu linn on õhtuks mattunud halli tossupilve. Venemaal põletatakse ka põldudel kulu ja vana põhku. Kevadisel õhtul, kui tuleme kuskilt külareisilt juba pimeduses, on päris hirmutav vaadata lõõskavaid põlde ja metsaääri.
Lilled ajavad juba oma lehti maa seest välja ja varsti peab külvama uusi seemneid. Kirik on Jumala koda ja tahame Tema majaümbruse peremehele meele järgi sättida. Aidaku Ta ise meid selles!
11.04.08, reede: alkohol
Alkoholism on siinkandis tõeline nuhtlus. Hommikul, juba siis, kui naabrite kuked kirevad, on tänavalt kuulda metalli kolinat. Meie tänaval on üks individuaalmaja, mille peremees ostab kokku vanametalli. Juba hommikul vara liigub hädalisi vanametalli kärudega või kottidega selle maja väravate taha, et oma kraamist kähku lahti saada ja raha märjukese vastu vahetada. Vahel pole peremeest kodus ja siis istuvad ,,ärimehed“ aia ääres ning ootavad. Vahel tulevad ka meile oma kaupa pakkuma. Kahju on sellest seltskonnast. Kui nad ei joo, siis teevad nad tublisti ja nobedasti tööd. Meie naabrid on enamus samuti viinalembelised ja vahel on kuulda ka kisa ja kaklusi. Kui raha otsas, siis elavad nad jälle kenasti edasi.
Meil on mure omade koguduse liikmetega, kes on sellesama tõve vangis. Paar nädalat peavad nad vastu ja siis on paar nädalat kadunud. Kui välja ilmuvad, on näod katki ja sinikad silme all. Tohterdan ja ärgitan AA klubisse tulema. Kuni mees ise ei tunnista, et tal viinaviga on, ei saa mitte keegi teda aidata. Vahel on mul tunne, nagu Koguja raamatus on kirjutatud: Tühisuste tühisus, kõik on ilmaasjata.
Teine päev on aga kõik hästi, vanad mured on ununenud.
10.04.08, neljapäev: tavaline neljapäev
Misjonimaja ehitamine on läinud kenasti, juba on ehitajad teise korruse vaheseinte, põrandate ja lagede juures. Esimese korruse tubades võiks maalritöid alustada, aga veel ei ole tehtud elektri- ja torutööd. Väga raske on saada lubadele kinnitusi. Tihti on natšalnikud ainult Ufaas ja käik nende juurde viib kogu tööpäeva. Puumaterjali ja muu vajaliku hankimine kulutab samuti palju aega, kuna kauplused, mis täna avatakse, võivad homme olla juba suletud. Juha on ka varustaja ametis, kuna tal on ainukesena vastavad juhiload. 12 inimesele
igapäevase toidu valmistamine ja produktide hankimine nõuab ka omajagu aega. Oleme saanud kasutada kokk Ljuda abi, mis on võtnud ühe koorma minult ära. Teen süüa ainult laupäeval ja pühapäeval.Neljapäeviti toimub ühes ühiselamus noorte piiblitund. Ka täna oli tulnud 10 inimest. Mari mängis kannelt ja noortel oli põnev laulda ülistus- ja palvelaule kandle saatel. Pärast piiblitundi on alati tee joomine. Häid lambaid mahub palju ühte lauta, nii ka meid teelauda.
9.04.08, kolmapäev: jälle koju, seekord Birskisse
Moskvasse jõudsime hommikul kell 8.30 ja kiirustasime metroosse, et jõuda Ufaa lennukile. See oli jooks minuti täpsusega. Jõudsime registreerimise leti juurde 4 minutit enne registreerimise lõppemist. Meiega kaasa sõitnud Maril oli seljakott, mis kaalus 21 kg, kannel 10 kg ja veel oli paarikiloseid kotte. Tõeline jõujuurikas, kes peaaegu 40 kilose pagasiga lippas koos meiega! Järgmine lennuk oleks läinud alles õhtul.Ufaas oli meil vastas Artjom, meie kasulaps Joshkar-Olaast. Oma mikrobussiga oli ta olnud vastas juba pühapäeva öösel tulnud soome talgulistel, kes tulid järjekordselt appi Misjonimaja ehitama.
130 km meie Birski koduni läks viperusteta ja kell 18.00 olime juba pidamas kogudusemajas piiblitundi. Soomlased, kes olid olnud kolm päeva ilma tõlgita, rõõmustasid väga meie tuleku üle. Koos laulsime ja tänasime Jumalat selle eest, et Ta oli kaitsnud ja varjanud meid meie teedel.
8.04.08, teisipäev: soome-ugri näitus
Kell 9 olime notari juures, et kinnitada mõned dokumendid ja kell 10 olin juba Lindaliini laevas, et sõita tagasi Helsingisse.
Soome Misjoniselts on loodud 150 aastat tagasi ja üks põhjustest seltsi loomisel oli, et soomlased tahtsid minna misjonitööle soome–ugri rahvaste juurde Venemaale. Nüüd oleme meie saanud seda tööd teha Misjoniseltsi töölistena aastaid ja saanud sugulasrahvaste juurest kaasa tuua kohalikku kultuuri iseloomustavaid esemeid. Nendest on nüüd kokku pandud suur näitus, mis
jääb avatuks terveks aastaks.Täna kell 14 oli selle näituse pidulik avamine seltsi näituseruumides. Avama oli kutsutud meid, sest enamik eksponaatidest on meie isiklikust kollektsioonist. Misjonimuuseumi töötajad olid väga ilusa näituse kokku seadnud: väljapanekud rahvariietest, ehetest, muusikariistadest, marikeelsest kirjandusest ja tarbekunstist. Soovitame teilgi minna seda võimaluse korral vaatama! Näitusel mängib maride muusika, müüakse CD plaate ja suveniire.
Misjoniseltsist saime kaasa misjonäri Mari Toivola, kes on kandlemängu õpetaja ja tuleb meiega Birskisse kolmeks kuuks misjonipraktikale. Mari mängis juba näituse avamiselgi kannelt, mis sobis kenasti kokku näituse temaatikaga.
Kell 18.00 sõitsime Helsingi Raudteejaama, et minna Moskva rongile. Kuna Mari oli tulemas kolmeks kuuks, siis oli tal kaasas isiklikele asjadele lisaks kannel. Kiirustasime vagunitesse ja sõit läks Venemaa poole.
7.04.08, esmaspäev: Kalajärvi mehed
Hommikul käis Juha arsti vastuvõtul, et saada uued insuliinid ja veresuhkru mõõtmise vahendid.
Tal on olnud suhkruhaigus juba 44 aastat. See on Jumala suur arm olnud, et tervis on enam-vähem normaalne olnud ja on võinud sellist aktiivset töömeheelu elada. Nautisime võimalust olla kodus ja teha ise lõunasöök oma maitse järgi. Sööme ju sageli teiste poolt valmistatud lauas ja reisimisel toitume sellest, mis on võimalik leida. Tihti oleme võinud reisikaaslaste külakosti nautida: fotol on kreeklase Zaveni poolt Anule rongis kingitud võileib marineeritud mereandidega.Kella 18.30 oli meid kutsutud
Espoosse Kalajärvi kabelisse meeste palvetundi. See paarikümnest mehest koosnev rühm käib koos juba 40 aastat. Mitmed neist on olnud Juha õpilasteks. Näitasime neile diapilte ja rääkisime misjonitööst. Mehed olid üheskoos varem läbi lugenud Juha raamatu ,, Volga ja Uurali vahel“ ja neil oli palju küsimusi. Mehed palvetasid ja laulsid ja lubasid ka tulevikus toetada hõimumisjoni tööd. Tänu olgu Jumalale! Palvetund lõppes kell 21.30.Sõitsime Helsingisse Länsisatamasse, et minna jälle laeva peale. ,,Star“ väljus kell 23.55 . Vaja oli viia auto tagasi Eestisse. Kell oli kaks öösel, kui olin Tallinnas poja ukse taga.
6.04.08, pühapäev: eriline jumalateenistus
Hommikul oli piiblitund ja lõuna ajal Jumalateenistus armulauaga. Tänasime Jumalat sõprade eest ja pärast Idatöö päevade pidulikku lõpetamist innustusid noored laulma vene keeles. Tundsin neid noori juba varem Mordavst, Moskvast ja Peterburist. Kutsusime noori ka suvel Eestisse, kui juulis toimub ,,Nelja tuule ristirännak“.
Kella viieks sõitsime Helsingisse, et osaleda Agricola kirikus Toomamissal. Oleme olnud juba 14 aastat nende misjonisaadikuteks. Seekordne jumalateenistus oli võrratu, kui nii võib öelda.
Kaasa teenisid koor ja väga andekad muusikud ja solistid. Oli selline tunne, et olen pääsenud laulma ooperikoori! Kasutusel oli palju erinevaid muusikariistu kandlest trummideni.Ei imesta, et igal pühapäeval on kirikus 700-1000 inimest ja Radio Dei kannab jumalateenistuse otsesaatena üle kogu Soomemaa. Eriline tähtsus on seal palvel. Inimesed saavad tulla altari juurde eestpalvele ja viia külgaltarite juurde kirjalikke palvesoove. Samuti on võimalik jumalateenistuse ajal saata oma palvesoovid interneti ja SMS teel. Kõikide soovide eest palvetatakse kas kohe kirikus või nädala jooksul mitmetes palverühmades.
Kõik väsimus oli kadunud, kui hilisõhtul koju Hyvinkää poole sõitsime. Tänu Jumalale.
5.04.08, laupäev: Idatöö päevad
Kell 4 varahommikul helistas Juha, et temagi on jõudnud Helsingisse. Juha oli reedel pidanud Birskis pool päeva loengud, siis lennanud Ufaast Peterburi ja sealt saanud mikrobussiga Helsingisse. Venelased on arendanud kiirliiklust kahe maa vahel: 20 euroga saab praktiliselt iga poole tunni tagant mingile bussile. Helsingis ei ole kell 4 küll veel kuhugi minna. Raudteejaam on suletud ja nii istuvad inimesed oma kimpsude-kompsudega tunnelites.
Öises Helsingis oli lihtne sõita ja leidsin Juha ruttu üles. Sõitsime tagasi Liisa ja Olavi juurde. Saime kaks tundi veel magadagi, enne kui oli vaja jälle jätkata teekonda. Jätsime osa asju koju Hyvinkääle, võtsime sealt rahvariided ja diaprojektori ning sõitsime Ryttylässe.
Kell 9 hommikul olime Rahvamisjoni Keskuses, kus kestsid iga-aastased Idatöö päevad. Juha oli 40 aastat tagasi selle Soome misjoniorganisatsiooni üks algatajatest. 25 aastat töötas ta seal Piibli ja misjonitöö õpetajana. Nüüd oli meid kutsutud rääkima töö edenemisest meie uuel misjonipõllul.
Ingeri kiriku Uurali praostkond on Euroopa kõige suurem praostkond. Veelgi suurem on Siberi praostkond, mis algab Uurali mägedest ja lõpeb teisel pool Baikali järve. Ka seal töötavad Juha ja Anu, ainult et nende perekonnanimi on Saari ja neil on 5 last. Fotol on kolm praostit.
Soome Rahvamisjon saatis esimese misjonäri Eestisse 1991. aastal. Rannamõisa koguduses töötas misjonär Merja Humppi ja mina sain olla talle tõlgiks ja abiliseks. See oli minu esimene misjonikool. Praegu töötab selle misjoniorganisatsiooni läkitatutest EELK Misjonikeskuses Mika Tuovinen juhatajana ja Kirsti Malmi peasekretärina ning kogudusetööle on asumas veel misjonäre. Ka meie misjonär Liliann Keskinen on sama organisatsiooni läkitatud. Tore oli nende kõigiga Ryttyläs kohtuda.Idatöö päevadel oli samuti Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi, praost Pavel Krõlov ja hulk noori Venemaalt. Kasutasime võimalust pidada Ryttyläs piiskopiga ka omad nõupidamised.
4.04.08, reede
Tallinnast võtsin auto, misjoninäituse materjale ja õhtuse laevaga läksin üle mere Helsingisse Juha õe Liisa juurde.
3.04.08, neljapäev: pealpool pilvi
Birskis jätkub teoloogiline kursus, aga minul on aeg teele asuda lääne poole. Hommikuse loengu ajal annan õpilastele koduse ülesande, mis peab tehtud olema suviseks sessiooniks ja Juha viib mind Ufaasse lennuväljale. Kell 14 lendab lennuk Bashkiiria aja järgi Moskva poole ja kell 14 on see Moskva aja järgi Moskvas. Idast läände lendavad lennukid umbes 1000 km tunnis ja 10 km kõrgusel. Kui maa peal on ka sombune, siis ülevalpool pilvi paistab alati päike.
Oleme viimasel ajal hakanud jälle kasutama lennutransporti. Palju on väikeseid lennukeid, mida kasutavad põhiliselt gaasi ja naftatööstuse inimesed. Neile lennukitele on võimalik osta pileteid rongipileti hinnaga, kui seda teha aegsasti. Neis on ka päris rikkalik lõunasöök, nii et kaks lennutundi kulub väga ruttu.
Kell 18 väljub rong Moskvast Tallinna poole ja hommikuks olen jälle armsal Eestimaal.
Kell 18 väljub rong Moskvast Tallinna poole ja hommikuks olen jälle armsal Eestimaal.
