Toompeal Pika Hermanni tornis tervitas Moskva rongi sinimustvalge lipp ja hulk vastuvõtjaid raudteejaamas. Rongis ei olnud ühtegi vaba kohta, sest Venemaa riigipühade aegu sõidavad turistid vaatama kaunist Eestimaad. Siinne teenindamine on osalt veel vene keeles ja nii on siia lihtsam tulla. Paljud olid tulnud lastega. Peaaegu kõigil naistel olid käes lilled. Kena komme!
Tütar Marika tuli laste Lisa, Joosephi ja Danieliga mulle vastu ja sõitsime naistepäeva tähistama kohvikusse, et süüa pannkooke maasikamoosiga. Venemaal on ju täna Maslennitsa!
07.03.08, reede: Valeri
Moskva. Oli naistepäevaeelne päev ja tänavad täis lilledega mehi: naispereliikmeid ei tohi unustada! Rongijaamas oli mul vastas Valeri Besedin koos oma õe Ksenjaga. Valeril oli ees pikk habe ja juuksed olid peaaegu vööni. Tõeline batjushka. Ta oli just äsja saabunud Moskvasse Komimaalt, kus ta oli olnud 7 kuud kloostris.
Valerik tuli meie kirikusse 1997. aastal 15-aastase poisina. Ema oli ta üksi jätnud ja nii koliski see tänavakambas elav noormees praktiliselt meile. Päeval aitas ta kaasa kirikumajade ehitusel ja õhtul mängis kitarri ning laulis. Tänu temale kogunes kirikusse palju noori. Kui ta sai 18, saatsime ta autokooli ja ta oli meil mitu aastat autojuhiks. Kui meie läksime Bashkiiriasse, siis saatsime ta appi Komisse Sõktõvkari kogudusse. Seal armus ta kohalikku organisti ja nad abiellusid. Varsti sündis Julijana.
Tingimused kogudusetööks olid eriti rasked. Pastorit ei olnud, Valeri oli majahoidja, kütja, jutlustaja ning teenis samal ajal raha autoremonditöökojas. Kord, kui järjekordse suure pakase ajal külm lõi lõhki radiaatorid ja kogu maja oli jääs, sai Svetal sellisest virelemisest isu täis. Ta võttis lapse ja kolis vanemate juurde tagasi. Valeri võttis kätte ja läks kloostrisse. Ta ütles, et seal oli aega mõelda elu üle järele. Usu Jumalasse oli ta säilitanud. Tema armu peale lootes tahab ta alustada jälle uut elu, seekord maailmas. Ta tõi mulle suure kimbu kollaseid krüsanteeme. Olin talle olnud aastaid ema eest ja temast oli meile saanud nagu oma poeg. Aidaku teda Jumal!
06.03.08, neljapäev: Rahvuslik Presidendi Kool nr 1
Kolmandat päeva jätkuvad pidustused Marimaal. Hommikul oli esimene külastus uude Rahvusgaleriisse keskväljakul. Sinna oli üles seatud näitus rahvusliku kultuuri tekkimisest. Eriti kena oli rahvariiete näitus. Giid tundis oma tööd hästi ja oskas seletada ka ristiusku ja kirikute tekkimisega seotut.
Õigeusukiriku juures pakuti meile jälle pidulikku hüvastijätulõunasööki suitsulõhe ja kalamarja-pannkookidega. Meiegi saime peapiiskopilt kaks raamatut kingituseks.
Viimane külaskäik oli Rahvuslikku Presidendi Kooli nr 1. See on internaatkool, kus õpivad maride andekamad lapsed. Kool oli lõpuks ometi saanud omale presidentliku väljanägemisega kunstikooli hoone. Olime seda kooli külastanud ja aidanud 12 aastat. Olid ajad, kui koolil oli vaja paberit ja värve, pintsleid ja savi, värvilisi lõngu ja kangast, peitleid ja nugasid. Võtsime laste tehtud käsitöid Soome kaasa ja müüsime neid kogudustes misjoniõhtutel. Saadud raha eest ostsime Soomest ja Moskvast lastele vajalikke asju ja tõime need Marisse.
Meid ei oldud unustatud. Õpetajad käisid mind kordamööda kallistamas. Oleme kandnud juba rohkem kui 10 aastat nende laste ja õpetajate valmistatud rahvariideid. Siin valminud puulõikepannood kaunistavad kirikut ja kodu, nagu ka altarilinad ja rahvuslikud albad, vaimulikurüüd. Rõõmustasime, et nüüd on paremad ajad ka neil!
Ja oligi aeg kiirustada veel kiriku juurde, kus ootasid koguduse inimesed, et jätta hüvasti. Naised olid tulnud 30 km kauguselt Lupersolast tooma teele kaasa pirukaid ja moosipurki. Soome sõbrad läksid samale rongile ja Artjom tuli meid autoga rongijaama tooma. Külanaised kiilusid endid samuti autosse ja tulid siis mind vagunisse saatma. Nad ei olnud mitte kunagi elus viibinud Moskva rongi kupeevagunis. Tihedasti nagu silgud istusid nad lapsemeelses rõõmus kupees ja õhutasid mind rutem tagasi tulema. Nutt tuli peale, kui rong hämarduvast linnast välja sõitis. Ikkagi 12 aastat oli Joshkar-Olaa olnud meie kodulinn!
Kupees olid veel kaks kena noort meest. Küsisin emalikult, kuhu poisid on teel. Kamtshatkale, oli vastus. Noormehed seletasid, et nad olid olnud täienduskoolitusel. Mõlemad olid sõjaväelendurid ja nüüd olid neil käes helikopteri juhtimise paberid. Rääkisime pikalt elust armees. Noormehed olid hea elu peal, lennuväe ohvitseridest hoolitakse ka Vene armees. Olin eelmisel päeval Morki rajoonis käies rääkinud külameestega ja nende mälestused teenistusest Tshetseenias olid palju nukramad. Rahu neile ja kogu maailmale!
5.03.08, kolmapäev: kingitused mari külla
Kell 04.00 koputas meie uksele Mihail ja hüüdis: „Juha! Para!“ (On aeg!)
Selle peale korjas Juha kähku oma varanatukese kaasa ja nad asusid Uute Testamentidega täislastis Ziguliga Birski poole teele. 700 km kiilasjääl ülekoormatud autoga sõita ei ole kerge, aga kui ma õhtul helistasin, teatas Juha, et kõik oli hästi läinud.
Olin kokku leppinud Artjomiga, et läheme tema autoga Morki rajoonikeskusesse. Artjom on täisorvust naabripoiss, keda oleme kasvatanud 13 aastat. Nüüd on ta juba 20 ja tal on väike mikrobuss. Uue Testamendi esitlemine oli täna Morki kultuurimajas koos pika ja põhjaliku kultuuriprogrammiga muuseumides ja koolides.
Kasutasime võimalust, et olla koos maridega nende pidupäeval nii Morkis kui ka meie koguduse liikmete juures Jurturi külas 6km Morkist edasi. Sõitsime nii kaugele külaserva kui lumi lubas ja jätsime auto esimese tare värava taha. Perenaine lubas valvata. Läksime kilomeetri veel jala, et jõuda Anna ja Stanislavini.
Jurturis elavad Anna ja Stanislav koos 2,5 aastase tütrekese Mariaga. Anna on alakehast halvatud ja Stas ühe silmaga. Maria sünd oli Jumala ime ja eluraskustele vaatamata püüavad nad kasvatada temast täisväärtuslikku inimest. Anna on pärit 9 lapselisest perest ja tema vanemad on lubanud noorpaaril elada 9 ruutmeetrilises saunaks ehitatud palkmajakeses.Maria kutsub mind vanaemaks. Viisime neile kingitusi Eestist Pärnu kogudusest, Soomest ja Joshkar-Olaast. Kõige tähtsam kingitus oli Uued Testamendid mari keeles: Anna ja Stas said oma, vanaisa ja vanaisa oma ja varsti kambrikesse kogunenud sugulased veel kolm eksemplari. Lubasime maikuus, kui lumi ära sulab, tulla külasse autoga ja tuua rohkem. Kingitusi ja
kukekomme jätkus kõigile. Innuga alustati uue Piibliraamatu lugemist. Vanaisa rõõmustas: suured selged tähed, saab ilma prillideta lugeda! Ta kinkis mulle kaks äsjapunutud pajukorvi ja kõik tulid meid väravani saatma.Suuremad tüdrukud tulid juhatama teed läbi juba hämarduva küla. Poe juures õlut timmiv meestekamp tahtis ka teada, kus käisime ja mis ajus. Õnnitlesime neid mari mehi, et ka nende külas on nüüd Jumala Sõna mari keeles.
Tagasitee oli raske ja meil mõlemal Artjomiga tuli tukk peale. Vastutuleva auto alt lendas jäätükk kõva pauguga vastu auto radiaatorit ja korrapealt oli uni läinud. Õnnelikult jõudsime tagasi Joshkar-Olaasse. (Joshkar-punane, Ola-linn)
Õhtul külastasin Vladimir ja Valentina Botshkovi. Vladimir on minu kõige vanem ristipoeg. Eelmise päeval oli ta saanud 67-aastaseks. Ta on praegune Joshkar-Olaa kirikuõpetaja, endine koolidirektor ja ajalehe peatoimetaja, lisaks abipraost, kui Juha Venemaal ei ole. Valentina on koguduse diakooniatöö juhataja ja raamatukogu hing ning hoidja. Jumal aidaku neid kanda seda rasket koormat, mille me neile kanda jätsime, kui ise Bashkiiriasse sõitsime.
