Tegelesime kogu päeva ehitustööga. Hankisime materjale, otsisime torujuppe, trepilaudu ja vaheuksi. Olen ehitustöödega tegelenud juba 15 
aastat! Ronisin pool päeva mööda katusealuseid ja teine pool päeva kanalisatsioonikaevudes: soome ning mari mehed ei saanud keerulisemaid asju ilma tõlgita selgeks.
Hakati otsima höövelmasinat-mootorsaagi. Mullu oli see olemas, aga nüüd ei leitud kuskilt. Lõpuks tuli Ivanile meelde, et see peaks olema kuuri seina lähedal lumehange all. Niisiis: labidad kätte ja arheoloogilistele kaevamistöödele! Seal see tööriist oligi. Mehed kaevasid välja, kraapisid lumest ja jääst puhtaks ning masin oli jälle kasutuskõlblik. Halleluuja! Ei pidanudki uut ostma.
Õhtul käisid kõik jälle naabrite saunas ja olid õnnelikud, et said ka pesta. Kaevust on vesi otsas juba nädal aega, harjutame endid miinimum-veetarbimisreziimile. Tuleb juba hästi välja! Varsti tuleb kevad, lumi sulab ja kaevud on jälle kenasti vett täis. Nii on see alati olnud.
17.03.08, esmaspäev: ohvitser
Moskva-Barnaul rong soidab Venemaa pealinnast Baikali järve lähistele 4 päeva. Rongiseltskond vaatab alguses uurivalt, kes on seekord reisikaaslaseks saadud ja ikka teeb keegi jutuotsa lahti: kust tulek, kuhu minek.
Õhtuks jäin teed jätkama paarikümneaastase ohvitseriga, kes elas oma naise ja lapsega Barnauli lähedal sõjaväelinnakeses. 23 tunniga, mis me koos sõitsime, sain kuulda rohkem kui oleksin teada tahtnud. Noore mehe elu armeeteenistuses oli teinud ta kibestunuks ja karmiks. Vähe oli alles jäänud, mis talle elus rõõmu oleks pakkunud. Selle aasta jaanuarist on Venemaa armees uus seadus, et sõdurite ajateenistus kestab ainult ühe aasta. Ka see ei valmistanud noorele ohvitserile mingit rõõmu. "Tühisuste tühisus, kõik on tühisus", on kirjutatud Koguja raamatusse ning selline oli ka mu reisikaaslase meeleolu.
Kui ta küsis, et mis asjus mina liikvel olen, oli minul võimalus talle rääkida Jumalast, kirikust ja misjonitööst. Tasapisi jäi ta kuulama ja pakkus siis oma teemoonast mulle pirni ja õuna ja lõpuks väikese shokolaaditahvlikese: ”Sööge teie, ma naguinii ei hooli.” Võtsin tänulikult vastu ja lasin hea maitsta. Kui tuli öö ja me magama läksime, palvetasin väga selle noore mehe pärast. Hommikul oli tal tuju juba parem ja ta ise hakkas mulle rääkima, kuidas ta hiljuti kirikus oli käinud ja et vanaema olla teda lapsena kirikusse ristimisele viinud. Küsis ka nõu, missuguse risti ta võiks endale osta. Jumal oli oma tööd temas juba teinud. Loodan väga, et ka see noor mees võiks leida seal kaugel Siberis rahu oma südamele ja armastust kaasinimeste ja iseenese vastu.
aastat! Ronisin pool päeva mööda katusealuseid ja teine pool päeva kanalisatsioonikaevudes: soome ning mari mehed ei saanud keerulisemaid asju ilma tõlgita selgeks.Hakati otsima höövelmasinat-mootorsaagi. Mullu oli see olemas, aga nüüd ei leitud kuskilt. Lõpuks tuli Ivanile meelde, et see peaks olema kuuri seina lähedal lumehange all. Niisiis: labidad kätte ja arheoloogilistele kaevamistöödele! Seal see tööriist oligi. Mehed kaevasid välja, kraapisid lumest ja jääst puhtaks ning masin oli jälle kasutuskõlblik. Halleluuja! Ei pidanudki uut ostma.
Õhtul käisid kõik jälle naabrite saunas ja olid õnnelikud, et said ka pesta. Kaevust on vesi otsas juba nädal aega, harjutame endid miinimum-veetarbimisreziimile. Tuleb juba hästi välja! Varsti tuleb kevad, lumi sulab ja kaevud on jälle kenasti vett täis. Nii on see alati olnud.
17.03.08, esmaspäev: ohvitser
Moskva-Barnaul rong soidab Venemaa pealinnast Baikali järve lähistele 4 päeva. Rongiseltskond vaatab alguses uurivalt, kes on seekord reisikaaslaseks saadud ja ikka teeb keegi jutuotsa lahti: kust tulek, kuhu minek.
Õhtuks jäin teed jätkama paarikümneaastase ohvitseriga, kes elas oma naise ja lapsega Barnauli lähedal sõjaväelinnakeses. 23 tunniga, mis me koos sõitsime, sain kuulda rohkem kui oleksin teada tahtnud. Noore mehe elu armeeteenistuses oli teinud ta kibestunuks ja karmiks. Vähe oli alles jäänud, mis talle elus rõõmu oleks pakkunud. Selle aasta jaanuarist on Venemaa armees uus seadus, et sõdurite ajateenistus kestab ainult ühe aasta. Ka see ei valmistanud noorele ohvitserile mingit rõõmu. "Tühisuste tühisus, kõik on tühisus", on kirjutatud Koguja raamatusse ning selline oli ka mu reisikaaslase meeleolu.
Kui ta küsis, et mis asjus mina liikvel olen, oli minul võimalus talle rääkida Jumalast, kirikust ja misjonitööst. Tasapisi jäi ta kuulama ja pakkus siis oma teemoonast mulle pirni ja õuna ja lõpuks väikese shokolaaditahvlikese: ”Sööge teie, ma naguinii ei hooli.” Võtsin tänulikult vastu ja lasin hea maitsta. Kui tuli öö ja me magama läksime, palvetasin väga selle noore mehe pärast. Hommikul oli tal tuju juba parem ja ta ise hakkas mulle rääkima, kuidas ta hiljuti kirikus oli käinud ja et vanaema olla teda lapsena kirikusse ristimisele viinud. Küsis ka nõu, missuguse risti ta võiks endale osta. Jumal oli oma tööd temas juba teinud. Loodan väga, et ka see noor mees võiks leida seal kaugel Siberis rahu oma südamele ja armastust kaasinimeste ja iseenese vastu.
Janaulis oli Juha rongil vastus. 130 km Birskisse oli paras tee, et kõik kiiremad asjad ära rääkida. Kirikuhoovis askeldasid mehed: kolm soomlast olid tulnud Misjonimaja ehitamise talgutööle abiks ja küladest olid saabunud kolm mari rahvusest meest. Üks noorik oli talgulistele kokaks ja töö käis täie hooga.
Jõudsin süüa, pidada ühe töökoosoleku ja sõitsime Juha ja Slavaga üle veel olemasoleva jääsilla Belaja jõe taha Starobazenovo külasse jumalateenistusele. Ülestõusmispühade nädalal on igal päeval erinevates külades teenistused. Ilmajaamast tulevad rõõmusõnumid, et veel nädal aega on pakast rohkem kui 10 kraadi, mis võimaldab pääseda jõe taha küladesse ja rahval kirikusse Ülaetõusmispühade teenistusele.
16.03.08, pühapäev: 10 minuti spurt
Kirjutasin päevikut Moskvas raudteejaamas istudes. Rong pidi valjuma 13.19. Kirjutasin, mõtlesin oma mõtteid... Vaatasin vanu pilte arvutist ja aeg-ajalt kiikasin kella ekraani allnurgas. Kui hakkasin arvutit sulgema, oli kell 12.05. Tuli tunne, et peaks nagu liikuma hakkama. Olin istunud Leningradski vaksali teisel korrusel.
Järsku sain aru, et mu arvuti näitab ju Eesti aega! Moskas on kell üks tund rohkem! Mul oli aega 10 minutit. Viskasin asjad kotti, seljakoti selga ja jooksuga Kaasani jaama poole. Ikka treppidest alla, siis läbi tunneli teisele poole väljakut, treppidest üles maa peale ja läbi jaamahoone rongini ning 10. vagunini. Kui vagunisse sain, siis KOHE sõitis rong välja. Nahk oli märg, aga maha ei jäänud!
Küll Jumal oma hullude eest hoolitseb, nagu laul ütleb. See on tõesti nii! Oleks ma veel 2 minutit kokutanud... ja kui rohkem asju oleks kaasas olnud, siis poleks ma lihtsalt jaksanud joosta.
Aitäh eestpalvete eest!
11.-15.03.08: viis päeva elukestvast õppest
Minu lapsepõlves rippus kooli seinal Lenini loosung: ,,Õppida, õppida, õppida!“ Üks teine suurmees on öelnud, et mida rohkem õpin, seda vähem tean. Lapsena ei saanud ma sellisest filosoofiast aru. Mida rohkem haridusetappe sai läbitud, seda enesekindlamana sai koolimaja uks kinni löödud - tean kõike! Kui kõrgharidus Pedast oli käes, tundus, et nüüd on õppimine õpitud. Kui Jumal minu ellu saabus, avastasin, et on olemas Piibliraamat ja kogu vaimuliku tarkuse varasalv, millest minul aimugi ei olnud. 1992-97 tudeerisin hoolega teoloogiat Tallinnas Usuteaduse Instituudis. Kui paber jälle käes oli, arvasin, et nüüd on tarkust piisavalt.
Venemaal tööl olles kogesime, et Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel, nagu öeldi ennevanasti. Kui olime 8 aastat tööd teinud ja oli tekkinud kümmekond kogudust, oli vaja sinna ka töötegijaid. Palusime Jumalat, et Tema saadaks oma põldudele töötajaid, sest meie füüsiliselt ei jõudnud kõiki kogudusi korralikult hooldada. Kirjutasime Ingeri Kiriku konsistooriumile Peterburi palvekirju, et nad saadaksid meile vaimulikke, aga abi ei tulnud. Hädaga hakkasime siis neist äsjaristitud koguduseliikmetest koolitama laste-, noorte- ja diakooniatöö tegijaid. Tublimad saatsime Peterburi teoloogideks edasi õppima. Tänaseks töötavad meie õpilased erinevatel ametipostidel: Fjodor on Ingeri Kiriku Teoloogilise Instituudi rektor, Vladimir, Aleksander, Vjatsheslav, Sergei, Gennadi on ametis kirikuõpetajatena, olemas on jutlustajaid-kateheete ning muid kiriku töötegijaid.
Et seda kaadrit koolitada, on pidanud ise ennast täiendama ja kogu aeg midagi juurde õppima. 2007. aasta sügisel alustasin koos tütre Marikaga jälle kooliteed. Olime varem istunud kõrvuti koolipingis UI-s ja õppinud teoloogiat. Seekord asusime õppima diakooniatöö korralduse magistriõppes. Kogu oma eelnevatele teadmistele vaatamata tundub, et jälle pole ma varem sellest kuulnud: diakoonia, politoloogia, ärijuhtimine…
Õppimine toredate ja huvitavate kursusekaaslaste seas on nagu pidu ning õppejõud on väga andekad ja oma ala hästi tundvad. Sellel sessil õpetas meid kahel päeval UI rektor Randar Tasmuth. Olin kohtunud temaga 1992. aasta sügisel, kui soomlasest õppejõud Seppo Alaja oli meid Marikaga õppima julgustanud. Seppo oli suurepärase õpetajana olnud aitamas Instituudi tööd uuesti jalule seada. Samal talvel hukkus ta Pärnusse sõites autoõnnetuses. Tema matustel Soomes Järvenpääl ütles peielauas Seppo piiskopist isa: „Issand andis, Issand võttis - ülistatud olgu Issanda nimi.“ Ma ei saanud sellest aru, ma ei mõistnud selliseid Jumala plaane. Oli esimene advent ja kui kogu peielaua rahvahulk tõusis ja laulis Hoosiannat, oli see kõik minu jaoks erakorraline. Matus, kus leinati ja tänati Jumalat samaaegselt…!
Randar hakkas juba siis mulle silma noore, väga andeka ja erudeeritud pastorina; andeka uskliku pastorist isa poeg. Randari õppetundideks olid sel korral: Piibel, kuidas seda lugeda ja teistele õpetada. Juba nende tundide pärast tasus 2000 km kooli sõita. Elukestev õpe on minu kohal järjekordselt tõeks saanud. Õppida ja jagada oma teadmisi teistega - selle nimel tasub elada.
Jõudsin süüa, pidada ühe töökoosoleku ja sõitsime Juha ja Slavaga üle veel olemasoleva jääsilla Belaja jõe taha Starobazenovo külasse jumalateenistusele. Ülestõusmispühade nädalal on igal päeval erinevates külades teenistused. Ilmajaamast tulevad rõõmusõnumid, et veel nädal aega on pakast rohkem kui 10 kraadi, mis võimaldab pääseda jõe taha küladesse ja rahval kirikusse Ülaetõusmispühade teenistusele.
16.03.08, pühapäev: 10 minuti spurt
Kirjutasin päevikut Moskvas raudteejaamas istudes. Rong pidi valjuma 13.19. Kirjutasin, mõtlesin oma mõtteid... Vaatasin vanu pilte arvutist ja aeg-ajalt kiikasin kella ekraani allnurgas. Kui hakkasin arvutit sulgema, oli kell 12.05. Tuli tunne, et peaks nagu liikuma hakkama. Olin istunud Leningradski vaksali teisel korrusel.
Järsku sain aru, et mu arvuti näitab ju Eesti aega! Moskas on kell üks tund rohkem! Mul oli aega 10 minutit. Viskasin asjad kotti, seljakoti selga ja jooksuga Kaasani jaama poole. Ikka treppidest alla, siis läbi tunneli teisele poole väljakut, treppidest üles maa peale ja läbi jaamahoone rongini ning 10. vagunini. Kui vagunisse sain, siis KOHE sõitis rong välja. Nahk oli märg, aga maha ei jäänud!
Küll Jumal oma hullude eest hoolitseb, nagu laul ütleb. See on tõesti nii! Oleks ma veel 2 minutit kokutanud... ja kui rohkem asju oleks kaasas olnud, siis poleks ma lihtsalt jaksanud joosta.
Aitäh eestpalvete eest!
11.-15.03.08: viis päeva elukestvast õppest
Minu lapsepõlves rippus kooli seinal Lenini loosung: ,,Õppida, õppida, õppida!“ Üks teine suurmees on öelnud, et mida rohkem õpin, seda vähem tean. Lapsena ei saanud ma sellisest filosoofiast aru. Mida rohkem haridusetappe sai läbitud, seda enesekindlamana sai koolimaja uks kinni löödud - tean kõike! Kui kõrgharidus Pedast oli käes, tundus, et nüüd on õppimine õpitud. Kui Jumal minu ellu saabus, avastasin, et on olemas Piibliraamat ja kogu vaimuliku tarkuse varasalv, millest minul aimugi ei olnud. 1992-97 tudeerisin hoolega teoloogiat Tallinnas Usuteaduse Instituudis. Kui paber jälle käes oli, arvasin, et nüüd on tarkust piisavalt.
Venemaal tööl olles kogesime, et Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel, nagu öeldi ennevanasti. Kui olime 8 aastat tööd teinud ja oli tekkinud kümmekond kogudust, oli vaja sinna ka töötegijaid. Palusime Jumalat, et Tema saadaks oma põldudele töötajaid, sest meie füüsiliselt ei jõudnud kõiki kogudusi korralikult hooldada. Kirjutasime Ingeri Kiriku konsistooriumile Peterburi palvekirju, et nad saadaksid meile vaimulikke, aga abi ei tulnud. Hädaga hakkasime siis neist äsjaristitud koguduseliikmetest koolitama laste-, noorte- ja diakooniatöö tegijaid. Tublimad saatsime Peterburi teoloogideks edasi õppima. Tänaseks töötavad meie õpilased erinevatel ametipostidel: Fjodor on Ingeri Kiriku Teoloogilise Instituudi rektor, Vladimir, Aleksander, Vjatsheslav, Sergei, Gennadi on ametis kirikuõpetajatena, olemas on jutlustajaid-kateheete ning muid kiriku töötegijaid.
Et seda kaadrit koolitada, on pidanud ise ennast täiendama ja kogu aeg midagi juurde õppima. 2007. aasta sügisel alustasin koos tütre Marikaga jälle kooliteed. Olime varem istunud kõrvuti koolipingis UI-s ja õppinud teoloogiat. Seekord asusime õppima diakooniatöö korralduse magistriõppes. Kogu oma eelnevatele teadmistele vaatamata tundub, et jälle pole ma varem sellest kuulnud: diakoonia, politoloogia, ärijuhtimine…
Õppimine toredate ja huvitavate kursusekaaslaste seas on nagu pidu ning õppejõud on väga andekad ja oma ala hästi tundvad. Sellel sessil õpetas meid kahel päeval UI rektor Randar Tasmuth. Olin kohtunud temaga 1992. aasta sügisel, kui soomlasest õppejõud Seppo Alaja oli meid Marikaga õppima julgustanud. Seppo oli suurepärase õpetajana olnud aitamas Instituudi tööd uuesti jalule seada. Samal talvel hukkus ta Pärnusse sõites autoõnnetuses. Tema matustel Soomes Järvenpääl ütles peielauas Seppo piiskopist isa: „Issand andis, Issand võttis - ülistatud olgu Issanda nimi.“ Ma ei saanud sellest aru, ma ei mõistnud selliseid Jumala plaane. Oli esimene advent ja kui kogu peielaua rahvahulk tõusis ja laulis Hoosiannat, oli see kõik minu jaoks erakorraline. Matus, kus leinati ja tänati Jumalat samaaegselt…!
Randar hakkas juba siis mulle silma noore, väga andeka ja erudeeritud pastorina; andeka uskliku pastorist isa poeg. Randari õppetundideks olid sel korral: Piibel, kuidas seda lugeda ja teistele õpetada. Juba nende tundide pärast tasus 2000 km kooli sõita. Elukestev õpe on minu kohal järjekordselt tõeks saanud. Õppida ja jagada oma teadmisi teistega - selle nimel tasub elada.
