koos meiega. Väljas on olnud pori ja pimedus, kirikuaasta lõpp, hingedepäev ja viimane kohtupäev. „Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma“, ütleb kirjasõna. Pole ühtegi õiget Jumala silmis.Meie ainuke lootus on Jeesus, Tema kannatuste ja ristisurma läbi valmistatud päästetee. Meiegi oleme teelised - Jumala armu ja halastuse läbi teel Taevariigi poole. Iseenesest pole meist millekski! Ootame jõulupühi ja Jeesuslapse sündi. Valgus tuleb pimedusse ja meil on uus lootus! Tule, Jeesus Kristus, ka minu südamesse, ning armu ja rahu sullegi, armas sõber!
Kui aasta lõpeb ja meie omas mõttes seisame Jumala ees ja meenutame möödunut, siis selgub, et ka sel aastal on toimunud meiega nii mõndagi, mille eest peaksime olema tänulikud. Kahjuks on saatan saanud mitmel korral asetada meie teele tõkkeid ja ebaõnnestumisi. Annan endale lubadusi, et uuel aastal teen mitmeid asju teisiti: loen rohkem Piiblit, palvetan, pühendan rohkem aega sõpradele, ei tee enam 15-tunniseid tööpäevi ja hakkan puhkepäevadel tegelema iseenda ja oma perega. Ehk on siis minust rõõmu kauemaks nii iseendale kui teistele.
Kes on misjonär? Leidsin sügisel Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse infolehe, kus oli Madis Jürgeni kirjutatud Vabatahtlike välimääraja. Märksõna „misjonär“ all seisis:
„Ta on tuntud ja armastatud professionaal, oma ala virtuoos, kes rõõmsal meelel rahva hulgas käib, valgustab, korraldab ja organiseerib.
Kui ta juhtub olema teatritegelane, lavastab ta hooldekodus näidendi. Kui ta juhtub olema vaibakunstnik, õpetab ta külanaistele näputööd. Kui ta on muusik, äratab ta ellu tuntud muusikaklassiku unustusse jäänud majamuuseumi sügavate laante ja rabade keskel. Kui ta on meistrimees, õpetab ta noortele meestele, kuidas teha korda vanaisa ehitatud ja viltuvajunud ait. Rahvuskultuur ja selle järjepidevus on asjad, mille nimel ta ennast ei säästa.“Tundsime Juhaga ennast ära mitmes asjas: korraldame, organiseerime ja valgustame. Ikka nii, et marid võtaksid vastu Kristuse ja säilitaksid oma keele ja kultuuri, samuti udmurdid, komid, mordvalased, tatarlased ja venelased. Viimati seadsin Birski uues Misjonimajas üles mari rahvakultuuri muuseumi-näitust. Olen 15 aastat korjanud vanu kauneid esemeid, mida võib aitadest ja pööningutelt veel leida. Lindistame vanu rahvalaule ja õpetame noori neid jälle laulma. Teretulemast vaatama-kuulama! Pildil proovime tudeng Jaanaga pähe perenaise rätikuid.
Misjonimaja. Tänu lugematute talguliste abile sai valmis Misjonimaja. Annetusi tegid Kristuse sõbrad üle terve maakera. Meie ülesanne oli need rahad säästlikult ja otstarbekalt paigutada kahekorruselise, peaegu 300 ruutmeetrilisse majasse, kus on 28 voodikohta ja kabinetid erinevate töövaldkondade jaoks. Igas toas on voodid, toolid ja lauad. Kapid, riiulid, köögimööbel ja -tehnika on alles unistus. Pesuruumid on samuti välja ehitamata. Tänu Jumalale, et vana saun kõrvalkrundil on veel kasutamiskõlblik! Koguduse kantselei ja raamatukogu on nüüd uutes ruumides ja seal on ka kogudusekooli jaoks nurgake.
Vaimulik töö. Birskis oli 2008. aastal igal pühapäeval
jumalateenistus ja igal kolmapäeval piiblitund. Kui vaimulikke kohal ei olnud, siis pidasid sõnajumalateenistuse ja piiblitunni koguduse aktiivliikmed, kes on ka kogudusekooli õpilased. Pidev kuulutustöö käis kümnetes külades ja sel aastal lisandus uusi külasid. Pildil jutlustab Juha Kuzovo külas kodusel teenistusel. Ristimise ja leerikooli kaudu sai kogudus uusi liikmeid juurde.Palju oli muret mitmete Uurali praostkonna kogudustega, kus puuduvad töötegijad ja pidev rahapuudus ei võimalda palgata pastoreid mujalt. Nii lahkus Udmurtias 14-liikmeline rühm Ingeri Kiriku alluvusest ja liitus saksa kogudusega. Olime seda Iževskist 200km kaugusel olevat rühma püüdnud teenida ja sinna töötegijaid leida. „Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel,“ õhkasid juba ennemuistse kaugete külade asukad, olles oma muredega üksi jäetud. Jumala lähedalolekut ja abi on raske uskuda, kui hingevaenlane möllab ja pimedus kasvab. Anname need vennad-õed Jumala kätesse ja palume armu ja usukinnitust neile.
Koolitamine. Vabatahtlike koguduse abiliste koolitamine on meie üks tähtsamaid ülesandeid. Birskis kestab Kogudusekool. Lõpule jõudis ka Teoloogia Põhikursus, mille alustajaid oli 30 ringis ja lõpetab ehk 15. See on suurepärane saavutus, sest on tõesti väga raske õppida töö ja pere kõrvalt ning sõita siia sessioonile ka sadade kilomeetrite tagant. Alles viimasel sessil oktoobris said õpilased magada põrandale asetatud madratsite asemel voodites! Õpiti, söödi ja magati siiani samades ruumides, kusjuures kõik aitasid vabadel hetkedel innukalt kaasa ehitus- ja koristustöödel: on ju kogudus meie ühine kodu!
Igal sessil olid praktilised harjutused külades ja nii sai tundides õpitud teooria kohe praktikas kinnitatud. Maarahvale oli vahelduseks hea kuulda uudiseid Marimaalt, Udmurtiast, Tšuvaššiast ja Tatarimaalt. Vähestel on olnud võimalusi viibida nendes kaugetes kogudustes, mis kõik kuuluvad Uurali praostkonda.
Ärevad uudised. Oktoobris oli Moskvas Kremlis parlamendi istungil vastu võetud otsus sulgeda 56 religioosset organisatsiooni, nende hulgas Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik ja selle alluvuses olev Teoloogiline Instituut. Kui sellest kuulsime, siis oli meil parajasti õppesessioon. Sel korral oli õpetajaks instituudi rektor Fjodor Tulõnin Peterburist. Ärevust oli palju ja palju sai palvetatud Jumala poole, sest keegi ei osanud seletada, miks selline otsus. Ehk mõtles mõnigi selle üle, kas tasub õppida ja kas suletakse ehk kirikki.
Novembris saime ametliku kirja piiskopilt, kus ta selgitas Venemaa uut seadusandlust ja tugevdatud kontrolli kõikide dokumentide ja seaduste täitmise üle. Keegi ei olnud kuskil õigeaegselt mingit paberit sisse andnud ja nii meie kirik ,,musta nimekirja“ sattuski. Usuvabadus kestab, aga seadusi tuleb kirikutel täita äärmise täpsusega. Mis meil siis muud üle jääb kui: Õppida, õppida, õppida, nagu õpetas juba suur Lenin. Lenin on Kremli mausoleumis klaaskirstus lamanud juba 84 aastat ja kasvult polnud ta hoopiski mitte suur. Jeesus aga elab ja valitseb ja Tema õpetused on igavesed.
Argielu. Oleme kogudusemajas praktiliselt ööpäevaringselt kättesaadavad kõigile soovijatele. Kogu päeva toimuvad igasugu nõupidamised ja palvetamised. Ikka astub keegi uksest sisse kas muidu uudistama või mingi kindla murega, sageli tuuakse kaasa ka sõpru või tullakse kogu perega. Kui on söögiaeg, siis einestatakse meelsasti koos meiega ja muul ajal juuakse ikka ja alati teed. Päevas tuleb pesta oma 100 tassi-taldrikut.
Inimesed toovad ise külakosti kaasa ja aitavad meelsasti, aga seda abistamist peab ise korraldama. Samuti on õues ja ehitustel: vahel tunnen ennast tõelise kolhoosi esimehena, nii nagu minu isa Leonhardki oli! Novembri lõpuni käis meil ehitustöö ning ehitajate toitlustamine on olnud osa minu igapäevatööst. Õnneks on olnud ka abilisi, kuid nemad ei tee hommikusööki kella seitsmeks ega õhtu- ja ööeinet. Külades algasid kontserdid tavaliselt kell 21-22 ja nii me koju tagasi jõudsime alles kell 1või 2 öösel. Sellel aastal õnnestus pidada 32 vaimuliku muusika kontserti Baškiirias ja Permi oblasti marikülades, jagada seal hulgaliselt marikeelset vaimulikku kirjandust ja Uusi Testamente.
Viinamured. Igapäevased probleemid koguduseliikmete ja naabritega viina pärast on saanud üheks osaks minu argielust. Traumade, haiguste, riidude ja rahamurega tuleb samuti iga päev tegeleda. Hea, et omal ajal sai meditsiinikoolis õpitud! Dokumentideta inimestel pole võimalik
ravi saada. Venemaal on veel hästi, et apteegist võib osta süstlaid ja ravimeid ilma retseptita. Aitame, kuidas oskame; Juha juba ristis mind kõikide joodikute kaitsepühakuks.Pühadusest on asi kaugel, aga mind nad otsivad, kui häda käes. Enamusel on kannatus nendega otsa saanud… Mul on kahju ka lastest, kes sellist elu peavad vanematega kaasa elama. Mis küll nendestki saab? Nii on meil kogudusemajas tihti lapsed mängimas, vahel õpime koolitükke ja õhtuti istuvad noored kirikusaalis, laulavad ja tinistavad kitarri. Mu diakooniatöö korraldamise õpingud Tallinnas saab kohe Birskis praktikasse rakendatud!
Ivan. Birski koguduse üks staažikamaid liikmeid on Ivan (pildil), diplomeeritud kunstnik ja skulptor.Pärast ajateenistust Nõukogude Armees asus õppima Udmurtia pealinna Izevskisse Riiklikku Ülikooli. 1985 aastal, kui tähistati sõjavõidu 40. aastapäeva, tegi ta 8-meetrise marmorist võiduobeliski-mälestussamba Vovoshi rajooni Voliipka külla. 1988 aastal sõitis Siberisse Sverdlovski, praegusesse Jekaterinburgi, töötades sealgi kunstnikuna. 1991-1994 tegi marmoritöid Kazastanis mosheede ehitustel. 1994. aastast alates naasis Bashkiiriasse, kus töötas restaureerijana ja kunstnikuna erinevates kultuurimajades ja klubides, tehes ka klaasvitraazitöid. Varsti tööd lõppesid, sest uusi kultuurimaju ei ehitatud ja uhkete marmorsammaste aeg oli ka otsa saanud. Ivan tegi koolidele stende ja kauplustele reklaamplakateid.
Maailmaränduri tee viis tagasi kodukülla. Seal suuri kunste ei vajatud ja elatist teenis ta küla karjasena ja pottsepana. Tavaliselt maksti töö eest puskariga ja anti kõhutäis süüa.
2002 aastal algas Birski koguduse töö ja Ivan tuli koos sõbra Slava Abdulliniga Jumalasõna kuulama. 12.11.2002 sai Ivan ristitud. Ta maalis tänutäheks kogudusele suure õlimaali, mis kujutab Jeesuse taevasseminekut ja see oli palju aastaid meil altarimaaliks. Nüüd, uues kogudusemajas, on altari taga aken, aga maal kaunistab alumise korruse saali seina. Pildil on siin käimas Mari Kas, mari õhtu.
2003. aastal külastas Ivan Marimaal Joshkar-Ola kogudust ja alustas õpinguid meie Kogudusekoolis. Ivan on meie parimaid õpilasi. 2007-2008 kestis Ingeri Ev. Lut. Kiriku Teoloogilise Instituudi teoloogia põhikursus Birskis ja Ivan on ka selle kursuse üks parimatest õpilastest.
Ivan on hea südamega ja abivalmis kõikidele töödele. Ta oskab inimestele rääkida Jeesusest selles keeles, millest nad aru saavad. Eluraskused on tedagi õpetanud elama päev korraga. Külarahvas maksab abi eest ikka edasi viinaga ja nii on võitlus raske: kord viin all ja Ivan peal, kord Ivan all ja viin peal. Saatan käib nagu möirgaja lõukoer ümber meie noorte kristlaste ja tahab neid neelata. Andku Jumal neile jõudu ja tarkust kiusajale vastu panna!
Palvetage ka Ivani eest, et Jumal saaks teda oma töös kasutada.
Lõpetuseks. 1991 aastal trükitud Piiblist leidsin lõpuosast väikese sõnaraamatu, kus sõna „misjon“ on samastatud sõnaga „lähetus“. Jeesus läkitas oma jüngrid „Iisraeli koja kadunud lammaste juurde“, Mt 10,5. Ülestõusnuna läkitas Issand oma apostlid, Jh 20,21. Püha Vaim läkitas jüngreid paganarahvaste juurde, Ap 13,4. Misjoni e läkituse mõiste on leitav kogu Piiblist alates Aabrahamile antud tõotusest, 1 Mo 12,1-3. Vana Testamendi misjoni mõte on keskpunkti suunduv: paganarahvad kogunevad Issanda mäele, Js 25,6-9; 45,18-23; 60,10-14. Püha Vaim annab kogudustele neid, kes on kutsutud seda käsku täitma, Mt 28, 18-20. Apostlite tegude raamat kirjeldab läkitustöö esimest perioodi, esmajoones Peetruse ja Pauluse misjonitööd.
Juba siis oli läkitatutel rõõmusid ja muresid nagu meilgi. Jeesus aga ütles: „Ma olen koos teiega maaima ajastu lõpuni.“ Tema on meid läkitanud, tema tööl me oleme. Tema rõõmustab koos meiega ja Tema lohutab, kui oleme kurvad. Tema on koos meiega nii elus kui ka surmas.
Jõuluaeg läheneb. Tule, Issand Jeesus!
Õnnistusoovidega Anu ja Juha
