Kaunist kevadet!

2.05.08, reede: kevad ja puhkus
Noored otsustasid juba talvel, et peame maipühade aegu Birski koguduses noortelaagri. 15-18 aastased poisid ja tüdrukud sõitsid kolmeks päevaks kogudusemajja: koos on toredam Jumalasõna õppida, palvetada, laulda ja kirikuaias õunapuude all mängida.

„Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi…“ laulsid vanad eestlased. Koos noortega on ka meil Juhaga kevad hinges. Meil algab kuuajaline puhkus. Enne veel on Tallinnas sess… Kirjutan Uurali tööst jälle nii umbes juuni alguses. Kaunist kevadet teilegi!

1.05.08; neljapäev: töörahva solidaarsuse püha
Siin esineb see ka kevadpüha nime all. Sellel päeval peetakse linnaväljakutel miitinguid ja kontserte ning perekonnad lähevad loodusesse shaslõkki tegema.
Maipühade aegu peetakse ka pulmi. Abielud registreeritakse tavaliselt rajoonikeskuse klubis, kust sõidab pulmarong signaalide üürgamise saatel tavaliselt restorani pulmapeole. Vaesem rahvas peab pulmi külaklubis ja siis on uksed valla kogu külarahvale, kes saavad kõik peost osa. Kirikus oma abielule Jumalat õnnistust palumas käiakse siinkandis harva. Ilma Jumalata on aga ka abielus raske elada. Kolmekordne lõng on tugevam kui kahekordne ja mehe ja naise elu koos Jumalaga on õnnistuseks ka tulevastele põlvedele.

Elavad ja surnud hinged

28.-30.04.08: pere-elu külades
Soome talgulised olid laupäeval ära sõitnud kodu poole. Juha oli neid meie vana Ladaga Ufaa rongijaama viimas, kui poolel teel tuli tagumine vasakpoole ratas alt ära. Auto jäi teele, aga mehed pääsesid vaid ehmatusega: Juha ,,hääletas“ mingi bussi ja saatis mehed 50 km kaugusele jaama poole teele. Ise puksis auto kuhugi ,,stajankale“ ja tuli samuti ,,häälega“ Birskisse remondimehi otsima. Jumala abiga said mehed õigeks ajaks rongi peale ja õhtuks oli meie truu liiklusvahend jälle sõidukõlbulik. Tänu Jumalale! Meil on iga päev pärast ehitustööd külades palvetunnid või jumalateenistused ja ilma autota on võimatu kõikjale jõuda. Õnneks on meil praegu siin abiks Artjom Marimaalt oma bussiga.
Teisipäeval Akudibashi külas (pildil) oli väikesesse majakesse kokku tulnud 17 inimest. Külades on omapärane elu: tööpuuduse tõttu on inimesed juba aastaid sunnitud tööl käima kaugel, kas Siberi poolel nafta- ja gaasitööstuses või suurlinnades ehitusöödel. Sageli on ka naised kaugel ära juhutöödel. Lapsed on tavaliselt peredes see osa, kes kuni kooli lõpetamiseni elavad kodus ja teevad majapidamistöid. Harva on kodus mõlemad vanemad. See teeb lastest juba maast-madalast tublid tööinimesed.
Meie käigud nendesse küladesse on alati väga toredad selles mõttes, et oleme oodatud. Lapsed laulavad hea meelega kaasa vaimulikke laule ja jumalateenistuse lõppedes aitavad asjalikult teelauda katta. Alati aitavad suuremad väiksemaid. Meil, täiskasvanutel on nii mõndagi nendelt väikestelt perenaistelt-peremeestelt õppida. Aidaku Taevaisa ka neid peresid!

27.04.08, pühapäev: nõutud kontsert igal pool
Hommikul oli jumalateenistus Birskis ja kell 15 kontsert Belaja jõe taguses Tshshma külas. Klubis oli ,,pulmapidu“: oli kutsutud abielupaarid, kellel oli 1, 5, 10, 15 jne kuni 50 aastat tagasi olnud pulmad. Koolilapsed esitasid oma kontserdi ja meie oma. Kokku oli väikeses külaklubis 52 inimest.
Jumalasõnast loeme, et kes annab, see ka saab. Meile saime anda teistele kontserdi, aga ise saime osa teiste peost ja nautida teiste kontserdikava. Kohalik vallavanem ja koolidirektor kutsusid meid teinekordki tulema külasse esinema. See on tõeline Jumala ime!

Õhtuks sõitsime Djurtulli linna lähistele Novaja Bura külla. See oli naftatöötlejate asula, kus on 300 kohaline uus klubi. Kontserdi alguseks olid kõik kohad rahvast täis, väiksemad lapsed istusid suuremate süles. Marikeelseid vaimuliku muusika kontserte ei ole siin varem olnud ja sellepärast oli rahvast uudistamas palju. Võib-olla ahvatles tulema ka see, et kontsert oli tasuta.
Kui kontsert oli lõppemas, kutsusin oma lõputervituses lapsi vastu võtma kingituseks Jeeuse elu raamatut ja ostma vaimuliku muusika CD plaati „Sorta“. Sellist ründamist olin näinud 15 aastat tagasi Marimaal Joshkar-Olas! Raamatud sõna otseses mõttes rebiti Artjomilt. Halleluuja! Lubagu Jumal, et neid raamatuid ka loetaks. Ainult Tema teab, kas meie külvatud ,,seeme“ läheb kasvama.
Kell oli 2 öösel, kui jõudsime ringreisilt tagasi Birskisse. Artistide elu ei ole samuti kerge, aga huvitav on küll.

26.04.08, laupäev: kontsert Manjaki külas
Ka seal oli täissaal, umbes 125 inimest. Seegi oli haruldane võimalus rääkida Jeesusest ja laulda Jumala armastusest.

25.04.08, reede: kontserdiprogramm
Oleme soomlannast kandlemängija Mariga ja meie koguduse muusikutega kokku seadnud vaimuliku muusika kontserdikava. Mari mängib kannelt, Vasili süntesaatorit-klahvpille, Kostja kitarri, vilepille ning plokkflööti ja Valeri kitarri. Kõik ka laulavad. Minagi laulan koos nendega mõned laulud ja toon vaimuliku sõna ja tervitused sugulasrahvastelt.
Selle kavaga käisime eelmisel nädalal ühes klubis ja nüüd oli plaanitud pikem reis. Õhtupoolikul laadisime oma pillid ja võimenduskastid Joshkar-Olast tulnud Artjomi väikebussi ja sõitsime 130 km kaugusele marikülla Ilistanbekovosse. Küla klubi oli rahvast tulvil: 120 ringis. Tehnika jukerdas, aga saime sündile voolu sisse ja kontsert võis alata. Rütmikamatele lugudele plaksutas rahvas hoogsalt kaasa ja kontserdi lõpus sain tervitada rahvast õigeusu kiriku ülestõusmispühade puhul. Artjom tõelise evangelistina jagas soovijatele marikeelseid Jeesuse elu raamatuid. Klubi, kool ja raamatukogu said marikeelse Uue Teatamendi: U Sugõni.
Jäime külasse ka ööbima.

24.04.08, neljapäev: rahvausundi lihavõttepüha
Maride paganlikus loodususundis on tähtsal kohal surnud hingede eest hoolitsemine. Ka täna, Vene õigeusu kiriku Suurel Neljapäeval, peavad meie hõimuvelled pidu.
Hommikul vara minnakse surnuaeda ja kutsutakse hingekesed koju. Kes ei jõua kalmistuni minna, hõikab niisama koduukselt.
Kõigepealt kutsutakse hinged sauna. Neile pannakse valmis pesuvesi ja visatakse vahel leiligi. Seejärel kaetakse neile pidulaud: eraldi lauake, aga kui seda pole, siis võib hingedele katta ka elavate inimeste söögilaua osa või pinginurga.
Lauale asetatakse sama sööki mis elavatelegi: pannkoogid, keedetud kanamunad, kodujuust, kohupiimakook, leib ning pirukad. Mõnel pool olen näinud ka kala ja kartuliputru viineritega. Joogiks on tavaliselt suhkru ja piimaga tee, kali, viin või puskar-samagonn. Hingekestele on pandud istumiseks eraldi taburet ja sageli on sellel ka padi, et oleks mugav istuda.
Igale hiljuti surnud sugulasele süüdatakse küünal. Tavaliselt on need õigeusu kirikust ostetud palveküünlad ja kui neid pole, siis olen näinud ka kodus valmistatud riideribast ja mesilasevahast tehtud küünlaid. Kõige suurem küünal süüdatakse maa-aluste valduste peremehele Keremetile. Keremeti sõna on väga sarnane meie sõnale „kurat“. Kurjade vaimude pealikule süüdatakse lepitusküünal, et nad ei tuleks elavatele inimestele kurja tegema.
Kui hingekesed pestud-söödetud, siis pärast seda võivad ka elavad inimesed sauna minna ja pidulauda istuda. Päikeseloojangul saadetakse hinged tagasi surnuaia teele ja toit viiakse värava kõrvale maha, kust linnukesed ja hulkuvad kassid-koerad selle leiavad.
Oleme 15 aastat elanud maride keskel ja ise seda kõike näinud. Täna oli Juha Neftekamski lähedal külas nimega Manjak, kus oli ka täna hingekestele pidulaud kaetud. Ei tea veel mitte kõik marid, et juba 2000 aastat tagasi on Jumal ise toonud lepitusohvriks Jeesuse, kelle nimes on meile igavene kaitse ja lepitus.

22.04.08, teisipäev: andmisrõõm
Arina-tädi käis lõuna paiku mehi sauna kutsumas. Käsil on just seinte soojustamine kollase mineraalvillaga. Mehed võtsid kutse tänuga vastu. Mina pääsesin tõlgina kaasa.
Arina-tädi juures oleme nagu kodus. Tema juures olema ööbinud palju kordi ja alati on ta ka meile sauna kütnud. Arinal on kasutusel sütega vett soojendav samovar.
Ka täna suitses samovar trepil ja pärast meeste saunaskäiku kutsuti kõik teelauda. Arina oli suures ahjus teinud pannkooke, mis moosiga ja meega maitsesid kõigile väga. Kirjutan teile sellest kõigest nii üksikasjalikult, et ka teie saaksite meie rõõmudest osa! Arina-tädi käis varem alati palvetamas ohvrimetsas ja sinna viidi samuti pannkooke. Nüüd, kui ta on juba mitu aastat kristlane, ei tule ta palvetama mitte kunagi ilma külakostita. See on tema ohvriand. Mõned inimesed rõõmustavad, kui midagi saavad. Teised on õnnelikud, kui nende poolt pakutu tänuga vastu võetakse. Tasugu Taevaisa ise talle mitmekordselt tema vaeva eest.

21.04.08, esmaspäev: külalislahkus
Kogu päeva tegime usinasti tööd misjonimaja ehitusel. Kaks mari meest, Gena ja Viktor on olnud mitu nädalat tööl koos soome talgulistega. Mehed on omavahel nii sõbrunenud, et mind kutsutakse tõlgiks harva. Ühed räägivad soome keeles ja teised vastavad mari või vene keeles. Millest aru ei saa, seda näitavad kätega.
Õhtul oli palvekoosolek Bahtibaevo külas. Mindi kahe autoga, keegi ei tahtnud maha jääda. Mina jäin koguduse varandust valvama. Tegin õues kogu õhtu lillepeenraid.
Tagasi tulles jutustati mulle õhinal, kui tore külas oli: perenaine oli rahvariietes soola-leivaga uksel vastas olnud ja pärast palvetundi olid kõik teelaus maitsvaid pirukaid söönud.
Ma sain nendest väga hästi aru. Perenaine oli rõõmus, et lõpuks ometi tuldi ka tema koju. Teistes peredes olime juba varem käinud. Külalislahkus on tõeline Jumala and. Sellest on küll kulu, kuid rõõmu on alati nii kostitajatel kui külalistel. See, et siin ei ole külades kirikuid, teeb meie töö natuke raskemaks, aga selle eest palju toredamaks.

Teretulemast Issanda viinamäele!

18.04.08, reede: sünnipäev ja prazdnik rodoslovnõi
Täna 56 aastat tagasi sündisin Lääne Virumaal Väike–Maarja alevis. Isa Leonhard oli toonud abikaasa Vilma sünnitama neljandat last naabruses olevast Avispea külast. Aasta hiljem kolis pere elama Rakkesse ja kolm aastat hiljem sündis veel ka väike vend. Meie viielapseline pere kosus ja kasvas alevikus suure lubjatehase naabruses. 16 aastasena läksin õppima Tallinnasse ja nii on elutee viinud mind ikka kodust kaugemale. Olen elanud 40 aastat Nõukogude Liidus ja 16 aastat Venemaal: homo soveticus läbi ja lõhki! Jumal tuli minu ellu 1989 aastal ja 1992 aastast alates olen töötanud kirikus.
Pildil loeb mulle omatehtud kaardilt omatehtud luuletust Katja.

Saan Birskisse posti üliharva, aga täna oli postkastis kiri. See oli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopilt. Ümbrikul ja kirjapaberil oli kirikupea tunnustega vapp ja tekst:
Jeesus Kristus ütleb: ,,Mina elan ja teie peate elama. Jh 14:19“ ja ,,Mina olen tee, tõde ja elu. Jh 14:6“
Austatud diakon Anu Väliaho, armas õde Kristuses Õnnitlen Sind südamest Sinu 56. sünnipäeva puhul! Tänan Sind meie kiriku nimel panuse eest, mille oled oma pühendumisega ja teenimisega andnud meie kiriku ellu.
Olgu elav Issand ise Sulle teeks ka uuel eluaastal ja õnnistagu kogu Sinu elu. Soovin Sulle palju jõudu, rõõmu ja rahu Issandas!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala Isa armastus ja Püha Vaimu osadus olgu Sinuga.
Sinu (allkiri) Andres Põder

Pisrad tulevad nüüdki silma, kui teile seda kirjutan. Tunnen ennast siin vahel väga mahajäetuna ja üksikuna siinsete murede keskel. See kiri annab mulle jälle jõudu Issandat rõõmuga teenida. Aitäh vend Andresele ja sõpradele Eestimaal!
Rõõmustajaid oli hommikul teisigi. Kuna meie majas ööbib praegu 9 meest, siis laulsid nad mulle sünnipäevahommikul nii soome kui vene keeles õnnitluslaulu. Sain ka roosiõie, kolm nelgiõit ja hirmus palju igasugu ilusaid tervitussõnu. Ka kallistused ja tordisöömine kuulub asja juurde. Päeva jooksul oli mitmeid telefonitervitusi lastelt ja uudiseid Eestimaalt.

Õhtuks olime lubanud minna 20 km kaugusele Novokutsubaevo marikülasse. Seal oli klubis üritus, mis on bashkiiria keeles SHEZEREE BAIRAME, mari keeles RODOTUKOM PAIREM ja vene keeles PRAZDNIK RODOSLOVNÕI. Eesti keeles on see siis sugupuu pidu. Klubisse olid kutsutud abielupaarid, kellel on tänavu kuldpulmad. Sel korral oli kohal kaks paari: Askapovi Aimurza Askariovitsh ja tema naine Kaliza Juzbahtina ja teine paar: Tazitovi Deniss Tazibovitsh ja abikaasa Anjuta Zainetinovna. Mõlemal vanapaaril oli ka mitmeid lapsi ja lapselapsi ja ka lapselapselapsi.
Õhtu oli lõbus, kui nad rääkisid oma elust. Lapsed olid korraldanud neile tervituseks terve kontserdi. Meie pääsesime sellele peole kaugete hõimusugulastena ja ka meil oli esitada oma väikene etteaste: Vasili mängis sünti, Mari kannelt ja meie Irinaga laulsime marikeelseid vaimulikke laule. Fotol laulame: Poro kugo Jumo... Juha rääkis hõimurahvastest ja mina sain soovida ,,noorpaaridele“ ja kogu külarahvale palju Jumala õnnistust.
Klubis algas pärast veel disko, mis on igal reedel ja laupäeval kohalike noorte ainuke kooskäimise üritus. Lubasime, et tuleme veel teine kordki. Täiskuu valguses marssisime naabermajas elava kultuurimaja juhataja Svetlana koju õhtusele teejoomisele ja kell pool üks olime kodus tagasi. Jälle aastake vanemaks saanuna ei raatsinud mitte magamagi minna ja hakkasin teile kohe seda kirjakest kirjutama. Kell oli viis hommikul, kui magama märkasin minna. Misjonäri elu on ikka väga huvitav. Teretulemast Issanda viinamäele!

17.04.08, kolmapäev: uued misjonärid Birskisse
Hommikuse Moskva rongiga saabusid meile kaks Eestimaa venekeelset abilist Jevgenia ja Igor Lebedevid Tartust. Mõlemad on leeris käinud Tartu Maarja koguduses. 1998. aastal elasime Juhaga pool aastat Tartus, kus aitasime kaasa teenida Maarja koguduses. Koos Indrek Kõivuga algatasime seal ka venekeelse töö. Pidasime venekeelseid jumalateenistusi kirikus ja mitmed said ristitud, leeriõnnistuse ja oli laulatuski. Igor ja Zenja tulid ka sinna kirikusse, aga kui hiljem venekeelne luterlik kirikutöö Tartus lakkas, siis siirdusid nad Narva koguduse liikmeteks.
Tartu Maarja kogudus õnnistas nad 13.04.08 teele Birskisse, et nad siin võiksid kaasa teenida meie koguduse töös. Nad tulid üheks kuuks ja kui Jumal lubab, siis nad tahaksid ehk tulla kauemakski. Igor on Tartus töötanud ehitusel ja Jevgenia restoranis kokana. Ideaalsed misjonärid. Mõlemal on ka teoloogiline haridus, nii oleks meil abilised olemas, kui ainult keegi oleks valmis nende tööd siin ka materiaalselt toetama. Sündigu ka selles asjas Jumala tahtmine!

15.-16.04.08: tõlk, appi!
Ehitustöö jätkub. Ronin treppidest üles-alla ventilatsioonitorude meistri ja soomlaste sabas. Püüan aidata neil üksteisest aru saada. Kui sõnu ei tea, seletan kätega ja joonistan. Soome keele oskajaid kohalike seas ei ole ja soome pensionärid oskavad põhiliselt ainult soome keelt. Kust leiaks tõlki?

14.04.08, esmaspäev: maride kongress
Mihail Pavlovitsh sõitis Joshkar-Olaasse, kus on algamas suur Maride Kongress. Bashkiiriast sõidab suur delegatsioon ja lauljad, tantsijad ning pillimehed.
Marid ajavad oma asja. See on suurepärane, kui nad on ühel meelel. Kahjuks juhtub seda harva. Aidaku Taevaisa neil nende probleemidele õiglased lahendused leida.

13.04.08, pühapäev: laatsaret
Jumalateenistusel kell 11 on rahvast kirikus vähe: üle Belaja ei ole veel pontoonsilda pandud ja jõetaguste külade elanikud ei saa tulla kohale tulla. Mitmed on gripis. Kevadised soojad ilmad on petlikud: eile oli juba +23, aga higise nahaga on kerge külmetada. Meie kõbusad Soome pensionärid-abilised on samuti üks teie järel palavikus. Andku Jumal neile tervist!
Juha sõitis Starobaltatsevskisse pidama jumalateenistusi, mina jäin koju laatsaretti hoidma.

12.04.08, laupäev: tossune Kosmonautikapäev
Täna on see päev, kus meenutatakse Nõukogude Liidu taevaseid vallutusi. Laupäev on ka suur subbotnikute päev. Lumi on ära sulanud ja kogu talve praht nähtavale tulnud. Meiegi saime üheskoos riisutud oma majaümbrusi ja korjatud prahid hunnikutesse. Vanu lehti põletasime vanas bensiinitünnis. Iga maja ees tänaval põlevad muidu lõkked, kus vanad lehed ja muu praht ära põletatakse. Kogu linn on õhtuks mattunud halli tossupilve. Venemaal põletatakse ka põldudel kulu ja vana põhku. Kevadisel õhtul, kui tuleme kuskilt külareisilt juba pimeduses, on päris hirmutav vaadata lõõskavaid põlde ja metsaääri.
Lilled ajavad juba oma lehti maa seest välja ja varsti peab külvama uusi seemneid. Kirik on Jumala koda ja tahame Tema majaümbruse peremehele meele järgi sättida. Aidaku Ta ise meid selles!

11.04.08, reede: alkohol
Alkoholism on siinkandis tõeline nuhtlus. Hommikul, juba siis, kui naabrite kuked kirevad, on tänavalt kuulda metalli kolinat. Meie tänaval on üks individuaalmaja, mille peremees ostab kokku vanametalli. Juba hommikul vara liigub hädalisi vanametalli kärudega või kottidega selle maja väravate taha, et oma kraamist kähku lahti saada ja raha märjukese vastu vahetada. Vahel pole peremeest kodus ja siis istuvad ,,ärimehed“ aia ääres ning ootavad. Vahel tulevad ka meile oma kaupa pakkuma. Kahju on sellest seltskonnast. Kui nad ei joo, siis teevad nad tublisti ja nobedasti tööd. Meie naabrid on enamus samuti viinalembelised ja vahel on kuulda ka kisa ja kaklusi. Kui raha otsas, siis elavad nad jälle kenasti edasi.
Meil on mure omade koguduse liikmetega, kes on sellesama tõve vangis. Paar nädalat peavad nad vastu ja siis on paar nädalat kadunud. Kui välja ilmuvad, on näod katki ja sinikad silme all. Tohterdan ja ärgitan AA klubisse tulema. Kuni mees ise ei tunnista, et tal viinaviga on, ei saa mitte keegi teda aidata. Vahel on mul tunne, nagu Koguja raamatus on kirjutatud: Tühisuste tühisus, kõik on ilmaasjata.
Teine päev on aga kõik hästi, vanad mured on ununenud.

10.04.08, neljapäev: tavaline neljapäev
Misjonimaja ehitamine on läinud kenasti, juba on ehitajad teise korruse vaheseinte, põrandate ja lagede juures. Esimese korruse tubades võiks maalritöid alustada, aga veel ei ole tehtud elektri- ja torutööd. Väga raske on saada lubadele kinnitusi. Tihti on natšalnikud ainult Ufaas ja käik nende juurde viib kogu tööpäeva. Puumaterjali ja muu vajaliku hankimine kulutab samuti palju aega, kuna kauplused, mis täna avatakse, võivad homme olla juba suletud. Juha on ka varustaja ametis, kuna tal on ainukesena vastavad juhiload. 12 inimesele igapäevase toidu valmistamine ja produktide hankimine nõuab ka omajagu aega. Oleme saanud kasutada kokk Ljuda abi, mis on võtnud ühe koorma minult ära. Teen süüa ainult laupäeval ja pühapäeval.
Neljapäeviti toimub ühes ühiselamus noorte piiblitund. Ka täna oli tulnud 10 inimest. Mari mängis kannelt ja noortel oli põnev laulda ülistus- ja palvelaule kandle saatel. Pärast piiblitundi on alati tee joomine. Häid lambaid mahub palju ühte lauta, nii ka meid teelauda.

9.04.08, kolmapäev: jälle koju, seekord Birskisse
Moskvasse jõudsime hommikul kell 8.30 ja kiirustasime metroosse, et jõuda Ufaa lennukile. See oli jooks minuti täpsusega. Jõudsime registreerimise leti juurde 4 minutit enne registreerimise lõppemist. Meiega kaasa sõitnud Maril oli seljakott, mis kaalus 21 kg, kannel 10 kg ja veel oli paarikiloseid kotte. Tõeline jõujuurikas, kes peaaegu 40 kilose pagasiga lippas koos meiega! Järgmine lennuk oleks läinud alles õhtul.
Ufaas oli meil vastas Artjom, meie kasulaps Joshkar-Olaast. Oma mikrobussiga oli ta olnud vastas juba pühapäeva öösel tulnud soome talgulistel, kes tulid järjekordselt appi Misjonimaja ehitama.
130 km meie Birski koduni läks viperusteta ja kell 18.00 olime juba pidamas kogudusemajas piiblitundi. Soomlased, kes olid olnud kolm päeva ilma tõlgita, rõõmustasid väga meie tuleku üle. Koos laulsime ja tänasime Jumalat selle eest, et Ta oli kaitsnud ja varjanud meid meie teedel.

8.04.08, teisipäev: soome-ugri näitus
Kell 9 olime notari juures, et kinnitada mõned dokumendid ja kell 10 olin juba Lindaliini laevas, et sõita tagasi Helsingisse.
Soome Misjoniselts on loodud 150 aastat tagasi ja üks põhjustest seltsi loomisel oli, et soomlased tahtsid minna misjonitööle soome–ugri rahvaste juurde Venemaale. Nüüd oleme meie saanud seda tööd teha Misjoniseltsi töölistena aastaid ja saanud sugulasrahvaste juurest kaasa tuua kohalikku kultuuri iseloomustavaid esemeid. Nendest on nüüd kokku pandud suur näitus, mis jääb avatuks terveks aastaks.
Täna kell 14 oli selle näituse pidulik avamine seltsi näituseruumides. Avama oli kutsutud meid, sest enamik eksponaatidest on meie isiklikust kollektsioonist. Misjonimuuseumi töötajad olid väga ilusa näituse kokku seadnud: väljapanekud rahvariietest, ehetest, muusikariistadest, marikeelsest kirjandusest ja tarbekunstist. Soovitame teilgi minna seda võimaluse korral vaatama! Näitusel mängib maride muusika, müüakse CD plaate ja suveniire.
Misjoniseltsist saime kaasa misjonäri Mari Toivola, kes on kandlemängu õpetaja ja tuleb meiega Birskisse kolmeks kuuks misjonipraktikale. Mari mängis juba näituse avamiselgi kannelt, mis sobis kenasti kokku näituse temaatikaga.
Kell 18.00 sõitsime Helsingi Raudteejaama, et minna Moskva rongile. Kuna Mari oli tulemas kolmeks kuuks, siis oli tal kaasas isiklikele asjadele lisaks kannel. Kiirustasime vagunitesse ja sõit läks Venemaa poole.

7.04.08, esmaspäev: Kalajärvi mehed
Hommikul käis Juha arsti vastuvõtul, et saada uued insuliinid ja veresuhkru mõõtmise vahendid. Tal on olnud suhkruhaigus juba 44 aastat. See on Jumala suur arm olnud, et tervis on enam-vähem normaalne olnud ja on võinud sellist aktiivset töömeheelu elada. Nautisime võimalust olla kodus ja teha ise lõunasöök oma maitse järgi. Sööme ju sageli teiste poolt valmistatud lauas ja reisimisel toitume sellest, mis on võimalik leida. Tihti oleme võinud reisikaaslaste külakosti nautida: fotol on kreeklase Zaveni poolt Anule rongis kingitud võileib marineeritud mereandidega.
Kella 18.30 oli meid kutsutud Espoosse Kalajärvi kabelisse meeste palvetundi. See paarikümnest mehest koosnev rühm käib koos juba 40 aastat. Mitmed neist on olnud Juha õpilasteks. Näitasime neile diapilte ja rääkisime misjonitööst. Mehed olid üheskoos varem läbi lugenud Juha raamatu ,, Volga ja Uurali vahel“ ja neil oli palju küsimusi. Mehed palvetasid ja laulsid ja lubasid ka tulevikus toetada hõimumisjoni tööd. Tänu olgu Jumalale! Palvetund lõppes kell 21.30.
Sõitsime Helsingisse Länsisatamasse, et minna jälle laeva peale. ,,Star“ väljus kell 23.55 . Vaja oli viia auto tagasi Eestisse. Kell oli kaks öösel, kui olin Tallinnas poja ukse taga.

6.04.08, pühapäev: eriline jumalateenistus
Hommikul oli piiblitund ja lõuna ajal Jumalateenistus armulauaga. Tänasime Jumalat sõprade eest ja pärast Idatöö päevade pidulikku lõpetamist innustusid noored laulma vene keeles. Tundsin neid noori juba varem Mordavst, Moskvast ja Peterburist. Kutsusime noori ka suvel Eestisse, kui juulis toimub ,,Nelja tuule ristirännak“.
Kella viieks sõitsime Helsingisse, et osaleda Agricola kirikus Toomamissal. Oleme olnud juba 14 aastat nende misjonisaadikuteks. Seekordne jumalateenistus oli võrratu, kui nii võib öelda. Kaasa teenisid koor ja väga andekad muusikud ja solistid. Oli selline tunne, et olen pääsenud laulma ooperikoori! Kasutusel oli palju erinevaid muusikariistu kandlest trummideni.
Ei imesta, et igal pühapäeval on kirikus 700-1000 inimest ja Radio Dei kannab jumalateenistuse otsesaatena üle kogu Soomemaa. Eriline tähtsus on seal palvel. Inimesed saavad tulla altari juurde eestpalvele ja viia külgaltarite juurde kirjalikke palvesoove. Samuti on võimalik jumalateenistuse ajal saata oma palvesoovid interneti ja SMS teel. Kõikide soovide eest palvetatakse kas kohe kirikus või nädala jooksul mitmetes palverühmades.
Kõik väsimus oli kadunud, kui hilisõhtul koju Hyvinkää poole sõitsime. Tänu Jumalale.

5.04.08, laupäev: Idatöö päevad
Kell 4 varahommikul helistas Juha, et temagi on jõudnud Helsingisse. Juha oli reedel pidanud Birskis pool päeva loengud, siis lennanud Ufaast Peterburi ja sealt saanud mikrobussiga Helsingisse. Venelased on arendanud kiirliiklust kahe maa vahel: 20 euroga saab praktiliselt iga poole tunni tagant mingile bussile. Helsingis ei ole kell 4 küll veel kuhugi minna. Raudteejaam on suletud ja nii istuvad inimesed oma kimpsude-kompsudega tunnelites.
Öises Helsingis oli lihtne sõita ja leidsin Juha ruttu üles. Sõitsime tagasi Liisa ja Olavi juurde. Saime kaks tundi veel magadagi, enne kui oli vaja jälle jätkata teekonda. Jätsime osa asju koju Hyvinkääle, võtsime sealt rahvariided ja diaprojektori ning sõitsime Ryttylässe.

Kell 9 hommikul olime Rahvamisjoni Keskuses, kus kestsid iga-aastased Idatöö päevad. Juha oli 40 aastat tagasi selle Soome misjoniorganisatsiooni üks algatajatest. 25 aastat töötas ta seal Piibli ja misjonitöö õpetajana. Nüüd oli meid kutsutud rääkima töö edenemisest meie uuel misjonipõllul.
Ingeri kiriku Uurali praostkond on Euroopa kõige suurem praostkond. Veelgi suurem on Siberi praostkond, mis algab Uurali mägedest ja lõpeb teisel pool Baikali järve. Ka seal töötavad Juha ja Anu, ainult et nende perekonnanimi on Saari ja neil on 5 last. Fotol on kolm praostit.
Soome Rahvamisjon saatis esimese misjonäri Eestisse 1991. aastal. Rannamõisa koguduses töötas misjonär Merja Humppi ja mina sain olla talle tõlgiks ja abiliseks. See oli minu esimene misjonikool. Praegu töötab selle misjoniorganisatsiooni läkitatutest EELK Misjonikeskuses Mika Tuovinen juhatajana ja Kirsti Malmi peasekretärina ning kogudusetööle on asumas veel misjonäre. Ka meie misjonär Liliann Keskinen on sama organisatsiooni läkitatud. Tore oli nende kõigiga Ryttyläs kohtuda.
Idatöö päevadel oli samuti Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi, praost Pavel Krõlov ja hulk noori Venemaalt. Kasutasime võimalust pidada Ryttyläs piiskopiga ka omad nõupidamised.

4.04.08, reede
Tallinnast võtsin auto, misjoninäituse materjale ja õhtuse laevaga läksin üle mere Helsingisse Juha õe Liisa juurde.

3.04.08, neljapäev: pealpool pilvi
Birskis jätkub teoloogiline kursus, aga minul on aeg teele asuda lääne poole. Hommikuse loengu ajal annan õpilastele koduse ülesande, mis peab tehtud olema suviseks sessiooniks ja Juha viib mind Ufaasse lennuväljale. Kell 14 lendab lennuk Bashkiiria aja järgi Moskva poole ja kell 14 on see Moskva aja järgi Moskvas. Idast läände lendavad lennukid umbes 1000 km tunnis ja 10 km kõrgusel. Kui maa peal on ka sombune, siis ülevalpool pilvi paistab alati päike.

Oleme viimasel ajal hakanud jälle kasutama lennutransporti. Palju on väikeseid lennukeid, mida kasutavad põhiliselt gaasi ja naftatööstuse inimesed. Neile lennukitele on võimalik osta pileteid rongipileti hinnaga, kui seda teha aegsasti. Neis on ka päris rikkalik lõunasöök, nii et kaks lennutundi kulub väga ruttu.
Kell 18 väljub rong Moskvast Tallinna poole ja hommikuks olen jälle armsal Eestimaal.

Elu kui tshak-tshaki

1.04.08, teisipäev: naljapäevapilt
















Päev kulus tõsistes koolitundides ja lõbusates vahetundides. Suurel vahetunnil käisime maja ees tänaval ühist pilti tegemas. Selle ühisfotoga saadame teile kevadtervitusi Birskist. Taevaisa hoidku ja aidaku teidki!

31.03.08, esmaspäev: helde võimalus
Esimese loengu pidas Anu: vaimulikust kasvamisest. Siis oli loeng Tapiol ja Erkkil missioloogiast ja Marcusel eksegeetikast. Loengute vahele ikka palveid, laulu ja söömist.

Olime lubanud koguduse liikmetel tulla vabakuulajatena loenguisse ja nii olid nad tulnud ise ning toonud kaasa ka tuttavaid. Tagumine pingirivi oli nende päralt. Ei kuule mitte iga päev siinkandis teoloogiadoktorite loenguid! Eelmisel sessil jaanuarikuus oli olnud õpetajaks teoloogiadoktor Eero Junkkaala.

30.03.08, pühapäev: imekogudus
Soome mehed sõitsid Ufaasse, et minna päevase rongiga sealt Peterburi. Sõit kestab 52 tundi.
Saatnud mehed teele, oligi aeg alustada jumalateenistusega. Teenistus on mari keeles ja ainult jutlus on Juhal vene keeles. Slava Abdullin peab ka selle mari keeles. Kogudust kutsutakse rahva seas mari koguduseks. Ka kaugemalt tullakse seda imet vaatama. Ollakse harjunud, et marid on looduseusulised paganad ja et ristitud on ainult venelased.
Kuna on koolivaheaeg, siis on kaugemad koolilapsed tulnud juba laupäeva hommikul kirikusse ja jäänud ööseks siia. Päeva jooksul jõuavad kohale teoloogiakursuse tudengid Izevskist, Kazanist, Tsheboksarist ja Joshkar-Olaast. Õhtuse lennukiga tulevad Peterburist õpetajad: Tapio Karjalainen, Erkki Helminen, nende tõlk Svetlana Honkonen ning Marcus Prints. Juha käis pidamas teenistust Malosuhojazovaos ja Anu keerles majas, et kõiki külalisi vastu võtta. Ööbijaid oli 28.

29.03.08, laupäev: subbotnik
Mäletan kooliajast üht pilti: kolm meest kannavad palki. Ees ja taga olid kaks suurekasvulist töömeest ja keskel väiksem sonimütsis mees. Meid vallatuid huvitas, kas keskmise mehe jalad ikka maha ulatavad? Pildi nimi oli Lenin laupäevakul.
Kogudus on asutus, kus väheste rahadega peab korda saatma suuri asju. Korraldame meiegi kogudusemaja ehitamiseks ja korrashoidmiseks laupäevakuid.
Mari ja soome ehitusmehed lõpetasid oma kolmenädalast tööperioodi. Ühine aeg oli neid kokku liitnud, üksteist oli arusaadavaks tehtud kätega ja häälitsustega. Kogu aeg oli saanud nalja ja tööd oli tehtud palju.
Kus töö käib, seal laastud lendavad. Ei töömeestel ole aega koristada, see töö sobis lastele ja naistele. Koguduseliikmed olid tulud appi, et koristada ehitusel, majas ja õues. Koolipoisid pesid autosid, Slava remontis õues Ziguli esiratta laagreid, mehed korjasid kokku tööriistu - kõigil oli tegemist.
Pärast ühist lõunasööki läksime kirikusaali, kus laulsime ja tänasime talgulisi. Kogudus kinkis igale mehele kolmeliitrilise meepurgi ja Arina-tädi omaküpsetatud ,,tshak-tshaki“. See on tatarlaste ja bashkiiride rahvuslik maiustus, mis on tehtud nisujahust, võist ja meest. Jumal tasugu neile kõigile heldesti.

Ülesehituspäevad

24.-28.03.08: tavalised ehituspäevad
7.00 äratus.
7.30 hommikusöök.
8.00 tööpäev algab, kui kostab ,,kopp“-,,kopp“. Materjali hankimine, tõlkimine soomlaste ja maride vahel, tähtsatele ametimeestele selgitamine, millised on veetorud, kus on kanalisatsioon, mitu amprit on elektritarbimist...jne…
10.00 tee-kohvi paus: talvel peab sooja jooma.
12.00 lõunasöök.
12.30 töö jätkub. Kui mehed saavad ise hakkama, kaevan õues kevadvetele ojakesi. Meenutan lapsepõlve. Vestlen naabrite ja möödakäijatega.
15.00 kohvi-tee. Selleks ajaks liigub koguduses ametimeestele lisaks ka koguduseliikmeid. Mõnel on asja, teised tulevad muidu kaema. Helistame Peterburi, Soome ja teistele Uurali praostkonna kogudustele. Ajavahe Eesti ja Soomega on kolm tundi, pole mõtet varem helistada.
17.00 õhtusöök.
Töö jätkub. Saagisime aias õunapuude oksi. Siinne rahvas ei lõika viljapuid: arvavad, et puu vihastub. Sügisel paistab, kuidas meil läks.
18.00 palvetund-piiblitund-lauluharjutus.
Jagan juba mitu kuud Pärnu Eliisabeti koguduse poolt mari lastele tehtud jõulupakke. Pakid saatsime postiga Tallinnast teele detsembri alguses. Kohale jõudsid Birskisse jaanuari lõpus.
Täna tuli Bazenova külast kirikusse 14-aastane Leisan. Pühadel olid nad olnud haiged, nüüd said tulla emaga linna tütrele jopet ostma. Mul oli just üks pakk alles, peal silt: 14-16 aastasele tüdrukule. Selles oli tuliuus punane jope, nagu Leisani jaoks tehtud. Keegi oli Pärnus juba mõelnud selle lapse peale! Kust ta teadis, et Leisani väikesel õel Katjal on verevähk ja emal on ees operatsioon pärast jalaluu murdu, isal on mõlemad labajalad kummiproteesid ning majanduslik olukord pole hiilgav…
21.00 Mõned joovad teed, mõned seavad magamaminekule.
22.00 Norin kostab igast nurgast. Ülakorrusel magab 6, all 7 inimest.

23.03.08, pühapäev: ülestõusmine
Minu lapsepõlves räägiti Lihavõttepühast ja nimetati rahvapäraselt Munadepühaks. Oli lõppenud paastuaeg ja toiduks sai võtta rammusat rooga. Munadepühad tõi meie lasteni valge mängujänes, kelle ees oli suur kauss värvitud kanamunadega. Ema oli salaja need meie jaoks värvinud ja hommikul oli kogu pere rõõmsasti neid koksimas.
Meie pere ei käinud kirikus ja Jeesuse kannatustee oli minule teadmata. Koolis õpetati, et Jumalat ei ole olemas, aga Ülestõusmisepühade hommikut tervitasime ikkagi värvitud kanamunadega. Selline oli komme.
Nüüdki küsivad inimesed, et kust selline komme tuleb? Et Jeesuse hauasuu ette veeretatav kivi oli natuke muna moodi, ei tule tänapäeva Euroopas elavale inimesele meelde. Haud ei olnud maa sisse kaevatud, vaid uuristatud kaljuseina, ja haua sulgemiseks kastutati kivi. Maalapsed teavad, et kui kivina paistev kanamuna panna hauduva kana alla, tuleb sellest elutuna näivast ,,kivist“ välja kollane tibu. Surnud kivist elus tibu - see ongi ülestõusmispühade saladus. Jeesus oli surnud, ärkas ellu ja elab praegugi!
Juba varahommikust tulid inimesed kirikusse. Belaja jõgi oli öösel natuke juurde külmetanud, nii et sõiduautoga sai täna veel üle. Kaugematest küladest tulid naised suurte kompsudega, kus taldrikud pannkookidega, moosipurgid ja rahvariided. Keldrisaali seati pajuokste ja piduroogadega kaunistatud peolauad. Palju oli kaasa toodud kauniks värvitud kanamune, ka meie olime veel hilisõhtul neid värvinud. Kõige ilusamad munad värvis Ivan, kes on joonistanud ka meie vana altaripildi Jeesusest.
40km kauguselt Ozerki külast tuli 18-aastane noormees Sasha, kellel oli täna ristimine. Muusikust naabrimees Kostja Sainetinov oli talle pidanud ristimiskooli ja temast sai Sasha ristiisa.
Jumalateenistusele andis erilise pidulikkuse marikeelse Uue Testamendi saabumine. Esimest korda loeti tekste trükilõhnalisest raamatust ja iga perekond sai endale sellise kingituseks.
34 km kauguselt külast oli tulnud esimest korda kirikusse Dina koos kolme tütrega. Tuli välja, et tal on kodus veel kolm tütart. Mees oli pere maha jätnud, kui selgus, et naine ootab kuuendat last. Dina rääkis oma elust, kuidas ta lapsed on kasvatanud. Kenad pikapatsilised tüdrukud aitasid ilma pikema jututa koristada laualt nõusid, pesta ja kuivatada.
Sõitsime Juhaga 130km Neftekamskisse, et seal pidada teenistus. Margarita juurde koju oli kogunenud kolm perekonda. Kui armulauaga jumalateenistus oli lõppenud ja vene kombe kohaselt hüütud: ,,Hristos voskres“ ning vastatud: ,,Vo istenna voskres“, istusime kõik pidulauda. Lapsed laulsid mari keeles ,,Poro kugo Jumo“.
Kell 21.30 alustasime tagasiteed Birski poole. Metsaserva tagant tõusis mandariinivärvi täiskuu, mis kõrgemale tõustes muutus kollaseks ja valgustas meie koduteed üle kuukiirtes sätendavate lumehangede. Oli täpselt kesköö, kui sõitsime sisse kirikuhoovi väravast. Jumal oli meid jälle õnnistanud imelise päevaga ja hoidnud libedal teel vana Ziguliga.

22.03.08: Vaikne Laupäev
Maridest ehitajad sõitsid ära küladesse ja soomlastest talgulistega külastasime Birski linna ajaloomuuseumi, mis on veel ainuke kultuuriväärtus siin linnas. Paar aastat tagasi tehti vanast rajooniklubist kino, nimeks pandi ,,Leningrad“. Ilmselt sellepärast, et maja ees seisab suur hõbedaks värvitud Lenini kuju. Kino läks kiiresti pankrotti ja nüüd paistab kuju tagant lummemattunud maja koos puruksrebitud Neevalinna pildi jäänustega.
Muuseum on vanas kahekorruselises palkmajas, kus on ajaloo-osakonna, linnakodaniku eluaseme näituse ja Suure Isamaasõja osakonna kõrval erilisel kohal suured mammutiluud. Belaja jõe kallastest leitud luud räägivad sellest, et elu on siinkandis olnud juba ürgajal. Nüüd tõstab ekskavaator kaldaliiva autokasti ja koos liivaga veetakse ehitutandritele ka mammutiluid. Autojuhid vahetavad seda ehituseks kõlbmatut materjali huvilistele viinapudeli vastu. Olen meestele sõna saatnud, et olen samuti mõnest mammutikihvast huvitatud, aga siiamaani pole minule seda toodud. Ehk pelgavad, et pudel jääb saamata: ikkagi papi naine.
Muuseumis on üks osakond tänapäeva kunsti jaoks, kus on ka meie koguduse liikme Jefrim Kalimjanovi maalide näitus. Näituse avamisel anti ka minule sõna ja nii sain rääkida sellest, milleks olen siia tulnud. Teisel päeval oli kõik kenasti kohalikes lehtedes ära trükitud ja televisiooni uudisteski näidati välismisjonäre.
Oli meil võimalus käia ka turul, mis töötab ainult laupäeval ja pühapäeval. Turule toovad külaelanikud piima, mune, võid, mett, liha, omavalmistatud sokke-kindaid. 99% turul müüdavast on enamasti Hiinas valmistatud odav tööstuskaup. Riided on kirevad, läikivad ja pesta neid pole vaja: pärast esimest pesu pole neil alles ei värvi ega kuju. Nad on aga odavad ja tavaline inimene jaksab neid osta.
Meie ostsime lambakintsu ja läksime õnnelikena koju. Lambapraad sai tõesti maitsev. Pidasime vaikset õhtut ja tegime ettevalmistusi pühapäevaseks suureks jumalateenistuseks.

17.-21.03.08: kannatusenädal
Palmipuudepüha jumalateenistus on rõõmus ja lootuserikas. Jeesus ratsutab eesli seljas Jeruusalemma paasapühadele. Rahvas hüüab hoosianna ja asetab Jeesuse teele riideid ja palmilehti. Nii tervitatakse seda, kellele tahetakse alluda, keda peetakse juhiks ja kuningaks. Praegugi rullitakse tähtsate teele punane vaip.
Nädala esimestel päevadel sõitsime küladesse pidama teenistusi, kus meenutasime Jeesuse kannatuslugu.
Suur Neljapäev. Vaatasime õhtul Jeesuse elu filmi. Meil on juba aastaid selline traditsioon. Alati on kogudusse tulnud uusi inimesi, kellele evangeeliumide sisu ei ole selge.
Suur reede. Vene keeles on selle päeva nimi Strashnaja pjatnitsa - hirmus reede.
Vaatasime reede õhtul Mel Gibsoni filmi Kristuse kannatused. Oleme sedagi filmi vaadanud juba mitu aastat Suurel Reedel.
Juudas on 30 hõbeseekli eest Jeesuse maha müünud. Peertus, jüngritest suurim, on kolm korda öelnud, et ta Jeesust ei tunne. Rahvas, kes alles paar päeva tagasi oli Jeesust juubeldades tervitanud, on nüüd nõudmas Pontus Pilaatuselt tema ristilöömist. Jeesus lüüaksegi risti.
Sellised me oleme - kui kõik on hästi, lööme endale vastu rindu ja lubame suureliselt kõike. Kui meie nahka turule hakatakse viima, on oma nahk kõige kallim.
Issand, halasta meie peale, oli röövli palve, kes oli löödud Jeesuse kõrval olevale ristile. Nii palusime ka meie. Meile jääb Jeesuse lubadus, et Ta võtab meid ühel päeval enda juurde paradiisi.

Elus ja koolis

18.03.08, teisipäev: sügavkülmutatud tööriist

Tegelesime kogu päeva ehitustööga. Hankisime materjale, otsisime torujuppe, trepilaudu ja vaheuksi. Olen ehitustöödega tegelenud juba 15 aastat! Ronisin pool päeva mööda katusealuseid ja teine pool päeva kanalisatsioonikaevudes: soome ning mari mehed ei saanud keerulisemaid asju ilma tõlgita selgeks.
Hakati otsima höövelmasinat-mootorsaagi. Mullu oli see olemas, aga nüüd ei leitud kuskilt. Lõpuks tuli Ivanile meelde, et see peaks olema kuuri seina lähedal lumehange all. Niisiis: labidad kätte ja arheoloogilistele kaevamistöödele! Seal see tööriist oligi. Mehed kaevasid välja, kraapisid lumest ja jääst puhtaks ning masin oli jälle kasutuskõlblik. Halleluuja! Ei pidanudki uut ostma.
Õhtul käisid kõik jälle naabrite saunas ja olid õnnelikud, et said ka pesta. Kaevust on vesi otsas juba nädal aega, harjutame endid miinimum-veetarbimisreziimile. Tuleb juba hästi välja! Varsti tuleb kevad, lumi sulab ja kaevud on jälle kenasti vett täis. Nii on see alati olnud.

17.03.08, esmaspäev: ohvitser
Moskva-Barnaul rong soidab Venemaa pealinnast Baikali järve lähistele 4 päeva. Rongiseltskond vaatab alguses uurivalt, kes on seekord reisikaaslaseks saadud ja ikka teeb keegi jutuotsa lahti: kust tulek, kuhu minek.
Õhtuks jäin teed jätkama paarikümneaastase ohvitseriga, kes elas oma naise ja lapsega Barnauli lähedal sõjaväelinnakeses. 23 tunniga, mis me koos sõitsime, sain kuulda rohkem kui oleksin teada tahtnud. Noore mehe elu armeeteenistuses oli teinud ta kibestunuks ja karmiks. Vähe oli alles jäänud, mis talle elus rõõmu oleks pakkunud. Selle aasta jaanuarist on Venemaa armees uus seadus, et sõdurite ajateenistus kestab ainult ühe aasta. Ka see ei valmistanud noorele ohvitserile mingit rõõmu. "Tühisuste tühisus, kõik on tühisus", on kirjutatud Koguja raamatusse ning selline oli ka mu reisikaaslase meeleolu.
Kui ta küsis, et mis asjus mina liikvel olen, oli minul võimalus talle rääkida Jumalast, kirikust ja misjonitööst. Tasapisi jäi ta kuulama ja pakkus siis oma teemoonast mulle pirni ja õuna ja lõpuks väikese shokolaaditahvlikese: ”Sööge teie, ma naguinii ei hooli.” Võtsin tänulikult vastu ja lasin hea maitsta. Kui tuli öö ja me magama läksime, palvetasin väga selle noore mehe pärast. Hommikul oli tal tuju juba parem ja ta ise hakkas mulle rääkima, kuidas ta hiljuti kirikus oli käinud ja et vanaema olla teda lapsena kirikusse ristimisele viinud. Küsis ka nõu, missuguse risti ta võiks endale osta. Jumal oli oma tööd temas juba teinud. Loodan väga, et ka see noor mees võiks leida seal kaugel Siberis rahu oma südamele ja armastust kaasinimeste ja iseenese vastu.

Janaulis oli Juha rongil vastus. 130 km Birskisse oli paras tee, et kõik kiiremad asjad ära rääkida. Kirikuhoovis askeldasid mehed: kolm soomlast olid tulnud Misjonimaja ehitamise talgutööle abiks ja küladest olid saabunud kolm mari rahvusest meest. Üks noorik oli talgulistele kokaks ja töö käis täie hooga.
Jõudsin süüa, pidada ühe töökoosoleku ja sõitsime Juha ja Slavaga üle veel olemasoleva jääsilla Belaja jõe taha Starobazenovo külasse jumalateenistusele. Ülestõusmispühade nädalal on igal päeval erinevates külades teenistused. Ilmajaamast tulevad rõõmusõnumid, et veel nädal aega on pakast rohkem kui 10 kraadi, mis võimaldab pääseda jõe taha küladesse ja rahval kirikusse Ülaetõusmispühade teenistusele.

16.03.08, pühapäev: 10 minuti spurt
Kirjutasin päevikut Moskvas raudteejaamas istudes. Rong pidi valjuma 13.19. Kirjutasin, mõtlesin oma mõtteid... Vaatasin vanu pilte arvutist ja aeg-ajalt kiikasin kella ekraani allnurgas. Kui hakkasin arvutit sulgema, oli kell 12.05. Tuli tunne, et peaks nagu liikuma hakkama. Olin istunud Leningradski vaksali teisel korrusel.
Järsku sain aru, et mu arvuti näitab ju Eesti aega! Moskas on kell üks tund rohkem! Mul oli aega 10 minutit. Viskasin asjad kotti, seljakoti selga ja jooksuga Kaasani jaama poole. Ikka treppidest alla, siis läbi tunneli teisele poole väljakut, treppidest üles maa peale ja läbi jaamahoone rongini ning 10. vagunini. Kui vagunisse sain, siis KOHE sõitis rong välja. Nahk oli märg, aga maha ei jäänud!
Küll Jumal oma hullude eest hoolitseb, nagu laul ütleb. See on tõesti nii! Oleks ma veel 2 minutit kokutanud... ja kui rohkem asju oleks kaasas olnud, siis poleks ma lihtsalt jaksanud joosta.
Aitäh eestpalvete eest!

11.-15.03.08: viis päeva elukestvast õppest
Minu lapsepõlves rippus kooli seinal Lenini loosung: ,,Õppida, õppida, õppida!“ Üks teine suurmees on öelnud, et mida rohkem õpin, seda vähem tean. Lapsena ei saanud ma sellisest filosoofiast aru. Mida rohkem haridusetappe sai läbitud, seda enesekindlamana sai koolimaja uks kinni löödud - tean kõike! Kui kõrgharidus Pedast oli käes, tundus, et nüüd on õppimine õpitud. Kui Jumal minu ellu saabus, avastasin, et on olemas Piibliraamat ja kogu vaimuliku tarkuse varasalv, millest minul aimugi ei olnud. 1992-97 tudeerisin hoolega teoloogiat Tallinnas Usuteaduse Instituudis. Kui paber jälle käes oli, arvasin, et nüüd on tarkust piisavalt.
Venemaal tööl olles kogesime, et Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel, nagu öeldi ennevanasti. Kui olime 8 aastat tööd teinud ja oli tekkinud kümmekond kogudust, oli vaja sinna ka töötegijaid. Palusime Jumalat, et Tema saadaks oma põldudele töötajaid, sest meie füüsiliselt ei jõudnud kõiki kogudusi korralikult hooldada. Kirjutasime Ingeri Kiriku konsistooriumile Peterburi palvekirju, et nad saadaksid meile vaimulikke, aga abi ei tulnud. Hädaga hakkasime siis neist äsjaristitud koguduseliikmetest koolitama laste-, noorte- ja diakooniatöö tegijaid. Tublimad saatsime Peterburi teoloogideks edasi õppima. Tänaseks töötavad meie õpilased erinevatel ametipostidel: Fjodor on Ingeri Kiriku Teoloogilise Instituudi rektor, Vladimir, Aleksander, Vjatsheslav, Sergei, Gennadi on ametis kirikuõpetajatena, olemas on jutlustajaid-kateheete ning muid kiriku töötegijaid.
Et seda kaadrit koolitada, on pidanud ise ennast täiendama ja kogu aeg midagi juurde õppima. 2007. aasta sügisel alustasin koos tütre Marikaga jälle kooliteed. Olime varem istunud kõrvuti koolipingis UI-s ja õppinud teoloogiat. Seekord asusime õppima diakooniatöö korralduse magistriõppes. Kogu oma eelnevatele teadmistele vaatamata tundub, et jälle pole ma varem sellest kuulnud: diakoonia, politoloogia, ärijuhtimine…
Õppimine toredate ja huvitavate kursusekaaslaste seas on nagu pidu ning õppejõud on väga andekad ja oma ala hästi tundvad. Sellel sessil õpetas meid kahel päeval UI rektor Randar Tasmuth. Olin kohtunud temaga 1992. aasta sügisel, kui soomlasest õppejõud Seppo Alaja oli meid Marikaga õppima julgustanud. Seppo oli suurepärase õpetajana olnud aitamas Instituudi tööd uuesti jalule seada. Samal talvel hukkus ta Pärnusse sõites autoõnnetuses. Tema matustel Soomes Järvenpääl ütles peielauas Seppo piiskopist isa: „Issand andis, Issand võttis - ülistatud olgu Issanda nimi.“ Ma ei saanud sellest aru, ma ei mõistnud selliseid Jumala plaane. Oli esimene advent ja kui kogu peielaua rahvahulk tõusis ja laulis Hoosiannat, oli see kõik minu jaoks erakorraline. Matus, kus leinati ja tänati Jumalat samaaegselt…!
Randar hakkas juba siis mulle silma noore, väga andeka ja erudeeritud pastorina; andeka uskliku pastorist isa poeg. Randari õppetundideks olid sel korral: Piibel, kuidas seda lugeda ja teistele õpetada. Juba nende tundide pärast tasus 2000 km kooli sõita. Elukestev õpe on minu kohal järjekordselt tõeks saanud. Õppida ja jagada oma teadmisi teistega - selle nimel tasub elada.

Pidu, pidu

08.03.08, laupäev: Maslennitsa Eestis
Toompeal Pika Hermanni tornis tervitas Moskva rongi sinimustvalge lipp ja hulk vastuvõtjaid raudteejaamas. Rongis ei olnud ühtegi vaba kohta, sest Venemaa riigipühade aegu sõidavad turistid vaatama kaunist Eestimaad. Siinne teenindamine on osalt veel vene keeles ja nii on siia lihtsam tulla. Paljud olid tulnud lastega. Peaaegu kõigil naistel olid käes lilled. Kena komme!
Tütar Marika tuli laste Lisa, Joosephi ja Danieliga mulle vastu ja sõitsime naistepäeva tähistama kohvikusse, et süüa pannkooke maasikamoosiga. Venemaal on ju täna Maslennitsa!

07.03.08, reede: Valeri
Moskva. Oli naistepäevaeelne päev ja tänavad täis lilledega mehi: naispereliikmeid ei tohi unustada! Rongijaamas oli mul vastas Valeri Besedin koos oma õe Ksenjaga. Valeril oli ees pikk habe ja juuksed olid peaaegu vööni. Tõeline batjushka. Ta oli just äsja saabunud Moskvasse Komimaalt, kus ta oli olnud 7 kuud kloostris.
Valerik tuli meie kirikusse 1997. aastal 15-aastase poisina. Ema oli ta üksi jätnud ja nii koliski see tänavakambas elav noormees praktiliselt meile. Päeval aitas ta kaasa kirikumajade ehitusel ja õhtul mängis kitarri ning laulis. Tänu temale kogunes kirikusse palju noori. Kui ta sai 18, saatsime ta autokooli ja ta oli meil mitu aastat autojuhiks. Kui meie läksime Bashkiiriasse, siis saatsime ta appi Komisse Sõktõvkari kogudusse. Seal armus ta kohalikku organisti ja nad abiellusid. Varsti sündis Julijana.
Tingimused kogudusetööks olid eriti rasked. Pastorit ei olnud, Valeri oli majahoidja, kütja, jutlustaja ning teenis samal ajal raha autoremonditöökojas. Kord, kui järjekordse suure pakase ajal külm lõi lõhki radiaatorid ja kogu maja oli jääs, sai Svetal sellisest virelemisest isu täis. Ta võttis lapse ja kolis vanemate juurde tagasi. Valeri võttis kätte ja läks kloostrisse. Ta ütles, et seal oli aega mõelda elu üle järele. Usu Jumalasse oli ta säilitanud. Tema armu peale lootes tahab ta alustada jälle uut elu, seekord maailmas. Ta tõi mulle suure kimbu kollaseid krüsanteeme. Olin talle olnud aastaid ema eest ja temast oli meile saanud nagu oma poeg. Aidaku teda Jumal!

06.03.08, neljapäev: Rahvuslik Presidendi Kool nr 1
Kolmandat päeva jätkuvad pidustused Marimaal. Hommikul oli esimene külastus uude Rahvusgaleriisse keskväljakul. Sinna oli üles seatud näitus rahvusliku kultuuri tekkimisest. Eriti kena oli rahvariiete näitus. Giid tundis oma tööd hästi ja oskas seletada ka ristiusku ja kirikute tekkimisega seotut.
Õigeusukiriku juures pakuti meile jälle pidulikku hüvastijätulõunasööki suitsulõhe ja kalamarja-pannkookidega. Meiegi saime peapiiskopilt kaks raamatut kingituseks.
Viimane külaskäik oli Rahvuslikku Presidendi Kooli nr 1. See on internaatkool, kus õpivad maride andekamad lapsed. Kool oli lõpuks ometi saanud omale presidentliku väljanägemisega kunstikooli hoone. Olime seda kooli külastanud ja aidanud 12 aastat. Olid ajad, kui koolil oli vaja paberit ja värve, pintsleid ja savi, värvilisi lõngu ja kangast, peitleid ja nugasid. Võtsime laste tehtud käsitöid Soome kaasa ja müüsime neid kogudustes misjoniõhtutel. Saadud raha eest ostsime Soomest ja Moskvast lastele vajalikke asju ja tõime need Marisse.
Meid ei oldud unustatud. Õpetajad käisid mind kordamööda kallistamas. Oleme kandnud juba rohkem kui 10 aastat nende laste ja õpetajate valmistatud rahvariideid. Siin valminud puulõikepannood kaunistavad kirikut ja kodu, nagu ka altarilinad ja rahvuslikud albad, vaimulikurüüd. Rõõmustasime, et nüüd on paremad ajad ka neil!
Ja oligi aeg kiirustada veel kiriku juurde, kus ootasid koguduse inimesed, et jätta hüvasti. Naised olid tulnud 30 km kauguselt Lupersolast tooma teele kaasa pirukaid ja moosipurki. Soome sõbrad läksid samale rongile ja Artjom tuli meid autoga rongijaama tooma. Külanaised kiilusid endid samuti autosse ja tulid siis mind vagunisse saatma. Nad ei olnud mitte kunagi elus viibinud Moskva rongi kupeevagunis. Tihedasti nagu silgud istusid nad lapsemeelses rõõmus kupees ja õhutasid mind rutem tagasi tulema. Nutt tuli peale, kui rong hämarduvast linnast välja sõitis. Ikkagi 12 aastat oli Joshkar-Olaa olnud meie kodulinn!
Kupees olid veel kaks kena noort meest. Küsisin emalikult, kuhu poisid on teel. Kamtshatkale, oli vastus. Noormehed seletasid, et nad olid olnud täienduskoolitusel. Mõlemad olid sõjaväelendurid ja nüüd olid neil käes helikopteri juhtimise paberid. Rääkisime pikalt elust armees. Noormehed olid hea elu peal, lennuväe ohvitseridest hoolitakse ka Vene armees. Olin eelmisel päeval Morki rajoonis käies rääkinud külameestega ja nende mälestused teenistusest Tshetseenias olid palju nukramad. Rahu neile ja kogu maailmale!

5.03.08, kolmapäev: kingitused mari külla
Kell 04.00 koputas meie uksele Mihail ja hüüdis: „Juha! Para!“ (On aeg!)
Selle peale korjas Juha kähku oma varanatukese kaasa ja nad asusid Uute Testamentidega täislastis Ziguliga Birski poole teele. 700 km kiilasjääl ülekoormatud autoga sõita ei ole kerge, aga kui ma õhtul helistasin, teatas Juha, et kõik oli hästi läinud.
Olin kokku leppinud Artjomiga, et läheme tema autoga Morki rajoonikeskusesse. Artjom on täisorvust naabripoiss, keda oleme kasvatanud 13 aastat. Nüüd on ta juba 20 ja tal on väike mikrobuss. Uue Testamendi esitlemine oli täna Morki kultuurimajas koos pika ja põhjaliku kultuuriprogrammiga muuseumides ja koolides.
Kasutasime võimalust, et olla koos maridega nende pidupäeval nii Morkis kui ka meie koguduse liikmete juures Jurturi külas 6km Morkist edasi. Sõitsime nii kaugele külaserva kui lumi lubas ja jätsime auto esimese tare värava taha. Perenaine lubas valvata. Läksime kilomeetri veel jala, et jõuda Anna ja Stanislavini.
Jurturis elavad Anna ja Stanislav koos 2,5 aastase tütrekese Mariaga. Anna on alakehast halvatud ja Stas ühe silmaga. Maria sünd oli Jumala ime ja eluraskustele vaatamata püüavad nad kasvatada temast täisväärtuslikku inimest. Anna on pärit 9 lapselisest perest ja tema vanemad on lubanud noorpaaril elada 9 ruutmeetrilises saunaks ehitatud palkmajakeses.
Maria kutsub mind vanaemaks. Viisime neile kingitusi Eestist Pärnu kogudusest, Soomest ja Joshkar-Olaast. Kõige tähtsam kingitus oli Uued Testamendid mari keeles: Anna ja Stas said oma, vanaisa ja vanaisa oma ja varsti kambrikesse kogunenud sugulased veel kolm eksemplari. Lubasime maikuus, kui lumi ära sulab, tulla külasse autoga ja tuua rohkem. Kingitusi ja kukekomme jätkus kõigile. Innuga alustati uue Piibliraamatu lugemist. Vanaisa rõõmustas: suured selged tähed, saab ilma prillideta lugeda! Ta kinkis mulle kaks äsjapunutud pajukorvi ja kõik tulid meid väravani saatma.
Suuremad tüdrukud tulid juhatama teed läbi juba hämarduva küla. Poe juures õlut timmiv meestekamp tahtis ka teada, kus käisime ja mis ajus. Õnnitlesime neid mari mehi, et ka nende külas on nüüd Jumala Sõna mari keeles.
Tagasitee oli raske ja meil mõlemal Artjomiga tuli tukk peale. Vastutuleva auto alt lendas jäätükk kõva pauguga vastu auto radiaatorit ja korrapealt oli uni läinud. Õnnelikult jõudsime tagasi Joshkar-Olaasse. (Joshkar-punane, Ola-linn)
Õhtul külastasin Vladimir ja Valentina Botshkovi. Vladimir on minu kõige vanem ristipoeg. Eelmise päeval oli ta saanud 67-aastaseks. Ta on praegune Joshkar-Olaa kirikuõpetaja, endine koolidirektor ja ajalehe peatoimetaja, lisaks abipraost, kui Juha Venemaal ei ole. Valentina on koguduse diakooniatöö juhataja ja raamatukogu hing ning hoidja. Jumal aidaku neid kanda seda rasket koormat, mille me neile kanda jätsime, kui ise Bashkiiriasse sõitsime.