Uurali Anu

Eestis 22.-27. jaanuaril

2009-01-05T07:26:00.000-08:00

22.01 saabume me koos mari muusikute Anna Mišina ja Konstantin Zainetdinoviga Eestisse sõpradele-toetajatele külla. Kaasas reisib ka soomeugrilaste käsitöö ja piiblitõlgete näitus koos diapositiivide programmiga. Pakume osta mari vaimuliku muusika CDd, Juha raamatut „Volgan ja Uralin välillä“ ning baškiiria mett.
24. jaanuaril kl 11 oleme TallinnaPeeteli koguduses, kl 14 EELK Keila koguduses.
25. jaanuaril osaleme EELK Lääne-Nigula koguduses kl 12 jumalateenistusel ning kl 17.00 algaval teenistusel Tallinnas vennastekoguduse palvemajas Endla 68.
Esmaspäeval, 26.01 külastame EELK Rakvere kogudust kl 18, teisipäeval, 27.01 samal ajal Tartu Maarja kogudust.
Kohtumiseni!
Teie Anu ja Juha

Au Jumalale ja tänu inimestele!

2008-12-23T12:01:00.000-08:00

Tahame selle kaardiga, mille tegi Slava Abdullin ja kus on näha meie õu, tänada kõiki meie sõpru, kes on oma nõu, jõu, raha ja eestpalvetaga kaasa aidanud Jumalariigi tööle siin Bashkortostanis. Au Jumalale ja tänu inimestele!
Teie Anu ja Juha Väliaho

Rõõmud ja mured 2008 aastal

2008-12-07T08:49:00.000-08:00

Advenditervitus sulle, kallis lugeja! Tore, et oled olnud mõttes koos meiega. Väljas on olnud pori ja pimedus, kirikuaasta lõpp, hingedepäev ja viimane kohtupäev. „Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma“, ütleb kirjasõna. Pole ühtegi õiget Jumala silmis.
Meie ainuke lootus on Jeesus, Tema kannatuste ja ristisurma läbi valmistatud päästetee. Meiegi oleme teelised - Jumala armu ja halastuse läbi teel Taevariigi poole. Iseenesest pole meist millekski! Ootame jõulupühi ja Jeesuslapse sündi. Valgus tuleb pimedusse ja meil on uus lootus! Tule, Jeesus Kristus, ka minu südamesse, ning armu ja rahu sullegi, armas sõber!
Kui aasta lõpeb ja meie omas mõttes seisame Jumala ees ja meenutame möödunut, siis selgub, et ka sel aastal on toimunud meiega nii mõndagi, mille eest peaksime olema tänulikud. Kahjuks on saatan saanud mitmel korral asetada meie teele tõkkeid ja ebaõnnestumisi. Annan endale lubadusi, et uuel aastal teen mitmeid asju teisiti: loen rohkem Piiblit, palvetan, pühendan rohkem aega sõpradele, ei tee enam 15-tunniseid tööpäevi ja hakkan puhkepäevadel tegelema iseenda ja oma perega. Ehk on siis minust rõõmu kauemaks nii iseendale kui teistele.

Kes on misjonär? Leidsin sügisel Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse infolehe, kus oli Madis Jürgeni kirjutatud Vabatahtlike välimääraja. Märksõna „misjonär“ all seisis:
„Ta on tuntud ja armastatud professionaal, oma ala virtuoos, kes rõõmsal meelel rahva hulgas käib, valgustab, korraldab ja organiseerib.
Kui ta juhtub olema teatritegelane, lavastab ta hooldekodus näidendi. Kui ta juhtub olema vaibakunstnik, õpetab ta külanaistele näputööd. Kui ta on muusik, äratab ta ellu tuntud muusikaklassiku unustusse jäänud majamuuseumi sügavate laante ja rabade keskel. Kui ta on meistrimees, õpetab ta noortele meestele, kuidas teha korda vanaisa ehitatud ja viltuvajunud ait. Rahvuskultuur ja selle järjepidevus on asjad, mille nimel ta ennast ei säästa.“
Tundsime Juhaga ennast ära mitmes asjas: korraldame, organiseerime ja valgustame. Ikka nii, et marid võtaksid vastu Kristuse ja säilitaksid oma keele ja kultuuri, samuti udmurdid, komid, mordvalased, tatarlased ja venelased. Viimati seadsin Birski uues Misjonimajas üles mari rahvakultuuri muuseumi-näitust. Olen 15 aastat korjanud vanu kauneid esemeid, mida võib aitadest ja pööningutelt veel leida. Lindistame vanu rahvalaule ja õpetame noori neid jälle laulma. Teretulemast vaatama-kuulama! Pildil proovime tudeng Jaanaga pähe perenaise rätikuid.

Misjonimaja. Tänu lugematute talguliste abile sai valmis Misjonimaja. Annetusi tegid Kristuse sõbrad üle terve maakera. Meie ülesanne oli need rahad säästlikult ja otstarbekalt paigutada kahekorruselise, peaegu 300 ruutmeetrilisse majasse, kus on 28 voodikohta ja kabinetid erinevate töövaldkondade jaoks. Igas toas on voodid, toolid ja lauad. Kapid, riiulid, köögimööbel ja -tehnika on alles unistus. Pesuruumid on samuti välja ehitamata. Tänu Jumalale, et vana saun kõrvalkrundil on veel kasutamiskõlblik! Koguduse kantselei ja raamatukogu on nüüd uutes ruumides ja seal on ka kogudusekooli jaoks nurgake.

Vaimulik töö. Birskis oli 2008. aastal igal pühapäeval jumalateenistus ja igal kolmapäeval piiblitund. Kui vaimulikke kohal ei olnud, siis pidasid sõnajumalateenistuse ja piiblitunni koguduse aktiivliikmed, kes on ka kogudusekooli õpilased. Pidev kuulutustöö käis kümnetes külades ja sel aastal lisandus uusi külasid. Pildil jutlustab Juha Kuzovo külas kodusel teenistusel. Ristimise ja leerikooli kaudu sai kogudus uusi liikmeid juurde.
Palju oli muret mitmete Uurali praostkonna kogudustega, kus puuduvad töötegijad ja pidev rahapuudus ei võimalda palgata pastoreid mujalt. Nii lahkus Udmurtias 14-liikmeline rühm Ingeri Kiriku alluvusest ja liitus saksa kogudusega. Olime seda Iževskist 200km kaugusel olevat rühma püüdnud teenida ja sinna töötegijaid leida. „Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel,“ õhkasid juba ennemuistse kaugete külade asukad, olles oma muredega üksi jäetud. Jumala lähedalolekut ja abi on raske uskuda, kui hingevaenlane möllab ja pimedus kasvab. Anname need vennad-õed Jumala kätesse ja palume armu ja usukinnitust neile.

Koolitamine. Vabatahtlike koguduse abiliste koolitamine on meie üks tähtsamaid ülesandeid. Birskis kestab Kogudusekool. Lõpule jõudis ka Teoloogia Põhikursus, mille alustajaid oli 30 ringis ja lõpetab ehk 15. See on suurepärane saavutus, sest on tõesti väga raske õppida töö ja pere kõrvalt ning sõita siia sessioonile ka sadade kilomeetrite tagant. Alles viimasel sessil oktoobris said õpilased magada põrandale asetatud madratsite asemel voodites! Õpiti, söödi ja magati siiani samades ruumides, kusjuures kõik aitasid vabadel hetkedel innukalt kaasa ehitus- ja koristustöödel: on ju kogudus meie ühine kodu!
Igal sessil olid praktilised harjutused külades ja nii sai tundides õpitud teooria kohe praktikas kinnitatud. Maarahvale oli vahelduseks hea kuulda uudiseid Marimaalt, Udmurtiast, Tšuvaššiast ja Tatarimaalt. Vähestel on olnud võimalusi viibida nendes kaugetes kogudustes, mis kõik kuuluvad Uurali praostkonda.

Ärevad uudised. Oktoobris oli Moskvas Kremlis parlamendi istungil vastu võetud otsus sulgeda 56 religioosset organisatsiooni, nende hulgas Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik ja selle alluvuses olev Teoloogiline Instituut. Kui sellest kuulsime, siis oli meil parajasti õppesessioon. Sel korral oli õpetajaks instituudi rektor Fjodor Tulõnin Peterburist. Ärevust oli palju ja palju sai palvetatud Jumala poole, sest keegi ei osanud seletada, miks selline otsus. Ehk mõtles mõnigi selle üle, kas tasub õppida ja kas suletakse ehk kirikki.
Novembris saime ametliku kirja piiskopilt, kus ta selgitas Venemaa uut seadusandlust ja tugevdatud kontrolli kõikide dokumentide ja seaduste täitmise üle. Keegi ei olnud kuskil õigeaegselt mingit paberit sisse andnud ja nii meie kirik ,,musta nimekirja“ sattuski. Usuvabadus kestab, aga seadusi tuleb kirikutel täita äärmise täpsusega. Mis meil siis muud üle jääb kui: Õppida, õppida, õppida, nagu õpetas juba suur Lenin. Lenin on Kremli mausoleumis klaaskirstus lamanud juba 84 aastat ja kasvult polnud ta hoopiski mitte suur. Jeesus aga elab ja valitseb ja Tema õpetused on igavesed.

Argielu. Oleme kogudusemajas praktiliselt ööpäevaringselt kättesaadavad kõigile soovijatele. Kogu päeva toimuvad igasugu nõupidamised ja palvetamised. Ikka astub keegi uksest sisse kas muidu uudistama või mingi kindla murega, sageli tuuakse kaasa ka sõpru või tullakse kogu perega. Kui on söögiaeg, siis einestatakse meelsasti koos meiega ja muul ajal juuakse ikka ja alati teed. Päevas tuleb pesta oma 100 tassi-taldrikut.
Inimesed toovad ise külakosti kaasa ja aitavad meelsasti, aga seda abistamist peab ise korraldama. Samuti on õues ja ehitustel: vahel tunnen ennast tõelise kolhoosi esimehena, nii nagu minu isa Leonhardki oli! Novembri lõpuni käis meil ehitustöö ning ehitajate toitlustamine on olnud osa minu igapäevatööst. Õnneks on olnud ka abilisi, kuid nemad ei tee hommikusööki kella seitsmeks ega õhtu- ja ööeinet. Külades algasid kontserdid tavaliselt kell 21-22 ja nii me koju tagasi jõudsime alles kell 1või 2 öösel. Sellel aastal õnnestus pidada 32 vaimuliku muusika kontserti Baškiirias ja Permi oblasti marikülades, jagada seal hulgaliselt marikeelset vaimulikku kirjandust ja Uusi Testamente.

Viinamured. Igapäevased probleemid koguduseliikmete ja naabritega viina pärast on saanud üheks osaks minu argielust. Traumade, haiguste, riidude ja rahamurega tuleb samuti iga päev tegeleda. Hea, et omal ajal sai meditsiinikoolis õpitud! Dokumentideta inimestel pole võimalik ravi saada. Venemaal on veel hästi, et apteegist võib osta süstlaid ja ravimeid ilma retseptita. Aitame, kuidas oskame; Juha juba ristis mind kõikide joodikute kaitsepühakuks.
Pühadusest on asi kaugel, aga mind nad otsivad, kui häda käes. Enamusel on kannatus nendega otsa saanud… Mul on kahju ka lastest, kes sellist elu peavad vanematega kaasa elama. Mis küll nendestki saab? Nii on meil kogudusemajas tihti lapsed mängimas, vahel õpime koolitükke ja õhtuti istuvad noored kirikusaalis, laulavad ja tinistavad kitarri. Mu diakooniatöö korraldamise õpingud Tallinnas saab kohe Birskis praktikasse rakendatud!

Ivan. Birski koguduse üks staažikamaid liikmeid on Ivan (pildil), diplomeeritud kunstnik ja skulptor.
Pärast ajateenistust Nõukogude Armees asus õppima Udmurtia pealinna Izevskisse Riiklikku Ülikooli. 1985 aastal, kui tähistati sõjavõidu 40. aastapäeva, tegi ta 8-meetrise marmorist võiduobeliski-mälestussamba Vovoshi rajooni Voliipka külla. 1988 aastal sõitis Siberisse Sverdlovski, praegusesse Jekaterinburgi, töötades sealgi kunstnikuna. 1991-1994 tegi marmoritöid Kazastanis mosheede ehitustel. 1994. aastast alates naasis Bashkiiriasse, kus töötas restaureerijana ja kunstnikuna erinevates kultuurimajades ja klubides, tehes ka klaasvitraazitöid. Varsti tööd lõppesid, sest uusi kultuurimaju ei ehitatud ja uhkete marmorsammaste aeg oli ka otsa saanud. Ivan tegi koolidele stende ja kauplustele reklaamplakateid.
Maailmaränduri tee viis tagasi kodukülla. Seal suuri kunste ei vajatud ja elatist teenis ta küla karjasena ja pottsepana. Tavaliselt maksti töö eest puskariga ja anti kõhutäis süüa.
2002 aastal algas Birski koguduse töö ja Ivan tuli koos sõbra Slava Abdulliniga Jumalasõna kuulama. 12.11.2002 sai Ivan ristitud. Ta maalis tänutäheks kogudusele suure õlimaali, mis kujutab Jeesuse taevasseminekut ja see oli palju aastaid meil altarimaaliks. Nüüd, uues kogudusemajas, on altari taga aken, aga maal kaunistab alumise korruse saali seina. Pildil on siin käimas Mari Kas, mari õhtu.
2003. aastal külastas Ivan Marimaal Joshkar-Ola kogudust ja alustas õpinguid meie Kogudusekoolis. Ivan on meie parimaid õpilasi. 2007-2008 kestis Ingeri Ev. Lut. Kiriku Teoloogilise Instituudi teoloogia põhikursus Birskis ja Ivan on ka selle kursuse üks parimatest õpilastest.
Ivan on hea südamega ja abivalmis kõikidele töödele. Ta oskab inimestele rääkida Jeesusest selles keeles, millest nad aru saavad. Eluraskused on tedagi õpetanud elama päev korraga. Külarahvas maksab abi eest ikka edasi viinaga ja nii on võitlus raske: kord viin all ja Ivan peal, kord Ivan all ja viin peal. Saatan käib nagu möirgaja lõukoer ümber meie noorte kristlaste ja tahab neid neelata. Andku Jumal neile jõudu ja tarkust kiusajale vastu panna!
Palvetage ka Ivani eest, et Jumal saaks teda oma töös kasutada.

Lõpetuseks. 1991 aastal trükitud Piiblist leidsin lõpuosast väikese sõnaraamatu, kus sõna „misjon“ on samastatud sõnaga „lähetus“. Jeesus läkitas oma jüngrid „Iisraeli koja kadunud lammaste juurde“, Mt 10,5. Ülestõusnuna läkitas Issand oma apostlid, Jh 20,21. Püha Vaim läkitas jüngreid paganarahvaste juurde, Ap 13,4. Misjoni e läkituse mõiste on leitav kogu Piiblist alates Aabrahamile antud tõotusest, 1 Mo 12,1-3. Vana Testamendi misjoni mõte on keskpunkti suunduv: paganarahvad kogunevad Issanda mäele, Js 25,6-9; 45,18-23; 60,10-14. Püha Vaim annab kogudustele neid, kes on kutsutud seda käsku täitma, Mt 28, 18-20. Apostlite tegude raamat kirjeldab läkitustöö esimest perioodi, esmajoones Peetruse ja Pauluse misjonitööd.
Juba siis oli läkitatutel rõõmusid ja muresid nagu meilgi. Jeesus aga ütles: „Ma olen koos teiega maaima ajastu lõpuni.“ Tema on meid läkitanud, tema tööl me oleme. Tema rõõmustab koos meiega ja Tema lohutab, kui oleme kurvad. Tema on koos meiega nii elus kui ka surmas.
Jõuluaeg läheneb. Tule, Issand Jeesus!

Õnnistusoovidega Anu ja Juha

Rannamõisa-Hyvinkää-Birsk-Tallinn

2008-10-12T12:39:00.000-07:00

MIILITSA TEADE ehk MUSTA PULLVASIKA ENESETAPP LÕPETAS KOGUDUSE LADA ELUKÜÜNLA

6. oktoobri õhtul sõitis Birski koguduse pastor Juha Väliaho Birski linnast 30 km kaugusel olevale marikülale lähenedes otsa pimedusest teele jooksnud mustale pullvasikale. Loom suri sündmuskohal. Auto juht ja kaasreisijad Aleksander ja Ivan pääsesid vaid suure ehmatusega. Õnnetuse süüdlaseks tunnistati pull. Juha riigivõimude poolt karistada ei saanud, küll aga vajab Birski kogudus uut sõiduriista.
Annetusi auto hankimiseks võetakse vastu EELK Misjonikeskuse arvele 1120254269 Swedpangas või 10602016015008 SEB. Märksõnaks: ,,Birski auto“.

Armu ja rahu, kallid misjonisõbrad! Kirjutan meie elust ühe nädala jooksul.

Pühapäev, 28. september
Kell 10.30, Rannamõisa kiriku pere-jumalateenistus. Teenivad Leena ja Pauli Haakana, meie kauaaegsed sõbrad, kellega aastaid teenisime koos Ingeri Kirikus Venemaal. Oli inglite päev ja seepärast viisime kirikusse ka lapselapsed Lisa, Nele-Liisi, Joosephi ja Danieli.
Kell 15, Vennastekoguduse palvetund Nabalas. Jaane Lend oli kutsunud meid rääkima misjonitööst. Saime kingituseks tõelise Eesti luua! Viisin Birskisse, tehku järele!
Kell 17 Vennastekoguduse palvetund Endla tänaval. Eelmisel korral jutlustas õp. Priit Rannut, täna õp. Voldemar Ilja. Tähistati ka sünnipäevi toredas osaduses pidulaus. Kolmekuune Meel-Melanie oli palvetunnis koos 18aastase emaga, vanaemaga ja 77aastase vanavanaemaga. Neli sugupõlve järjepidevust! Jumal õnnistagu neid kõiki.

Esmaspäev, 29. september
Tallinaa sadamas 7.30 laevaga Helsingisse Soome Misjoniseltsi nõupidamistele. Raamatupidajale tuleb tuua rahalised aruanded. Raha kulutamine on palju lihtsam, aga ilma kirjalike aruanneteta uut raha ei anta. Vana aga on otsas.
15. jaanuaril 2009 tähistab Soome Misjoniselts oma 150. sünnipäeva. Osaleme koos mari muusikutega selle pidustustel. Leppisime kokku täpses ajakavas ja kui Jumal lubab, siis kohtume uuel aastal maailma eri rahvastega, kelle juures on misjonitööd tehtud juba 150 aastat.
Vene konsulaadist saime uued aastased viisad. Saame olla Venemaal 180 päeva jooksul 90 päeva. See tähendab, et pool aastat sel ja pool aastat põhiliselt Eestis ja Soomes. Viisa on mitmekordne ja saame ise oma tööd korraldada. Aitäh sellegi eest.
Õhtuks sõitsime Kiikalasse sõprade juurde, kes peavad misjonitöö toetamiseks poodi. Tulu tuleb 100% misjonitööle. See on nende panus Jumalariigi heaks. Õnnistus on olnud nendega.

Teisipäev, 30. september
Nõupidamine meie kodukoguduse Hyvinkää kiriku ülemõpetajaga. Meie vana Lada oli läbi roostetanud ja palusime abi uue auto ostmisks. Kogudus lubas toetada 2500 euroga. Laulusalmgi ütleb: Üksi meie tööd ei tee, teineteist me vajame. Tänu Jumalale sõprade eest!
Asjaajamised pankades, apteegis, linnavalitsuses, majale talvekütte hankimine jne.
Kell 18 Helsingi Toomamissa misjoniõhtu. Oleme olnud nende saadikuteks 15 aastat. Igal pühapäeva õhtul koguneb Agrikola kirikusse peaegu 1000 inimest jumalateenistusele, et palvete ja muusikaga ülistada Jumalat. Käime seal nii sageli kui võimalik. Koguduse misjonitoimkond aitab kaasa Birski meeprojektile, korjab raha ja saadab konsultandi, kellega peame Bashkiirias mesinduse kursuseid. Käib korjandus: Osta mesitaru! 100 eurot kogu taru või 50 eurot pool taru. Juba kaks aastat on mesilastel olnud meie juures koht, kuhu mett tuua. Bashkiiria mesi on Euroopas väga hinnatud. Hangime ka seadmeid mee pakkimiseks ja loodame mee müümisega saada tulu koguduse ülalpidamiseks.

Kolmapäev, 1. oktoober
Hyvinkääl. Meie õu oli kaetud valge härmatise ja kollaste kaselehtedega. Oli aeg minna tagasi soojale maale! Kell 9 tuli Tapani Vanhala oma punase Toyota mikrobussiga ja laadisime oma kimpsud-kompsud autosse. Veel viimane kallistus Gerttule, minu 18-aastasele lapselapsele, kes käib siin gümnaasiumis, ja siis teele Vene piiri poole.
Piiril. Kunagi ei tea, mis Vene toll arvab meie koormast ja kas seekord just neid asju tohib üle viia. Palvetasime ja Jumala abiga saime jälle kenasti üle. Venemaa poolel ladusime auto katuseni täis ka abikotte, mis sinna oli juba varem viidud. Juhi selja taga olevale 40 cm laiusele pingile jäeti koht Anu jaoks. Mehed juhtisid kordamööda autot.
Kell 19.30 toimus Kelttos, Ingeri kiriku Teoloogilises Instituudis, nõupidamine meie koguduse üliõpilastega. Kuna me oleme tulevikus palju Venemaalt ära, peab kõik tööplaanid ringi tegema. Slava Abdullin, meie diakon, kaitseb 2009 veebruaris siin diplomitööd ja siis on meil olemas koguduse pastor. Dina Korepanova on Kogudusekooli ja Uurali praostkonna sekretär, temal on veel 2 aastat õppida. Üks aasta on jäänud õppida Nina Fjodorovnal, Uurali praostonna diakooniatöö koordinaatoril ja abilisel, kes on ka instituudi parim õpilane. Nina on 71 aastane ja suurepärane abiline igas eluvaldkonnas. Ta on meistersportlane ja tööeesrindlane, kelle ema oli eestlane ja isa mari rahvusest. Kanged eesti naised!
Diasporaatöö kohtumine oli mul diakon Vitali Lutšagoviga, kes on pärit Burjaatiast, aga praegu töötab Minussinskis ja teenib ka Ülem-Suetuki Eesti kogudust. Vitali oleks oma neljalapselise perega valmis kolima Suetukki, kui seal oleks pastoraat, kus elada. Praegu peab käima kogudusse 80 km kauguselt. Meie kohus oleks osta sinna üks maja kogudusetöö keskuseks. Olen ise Siberis, Krasnojarski krais olevas Ülem-Suetukis käinud kümmekond aastat tagasi ja sellepärast olen sealse eluga olnud natuke kursis.

Neljapäev, 2. oktoober
Äratus kell 5 ja pärast Nina valmistatud pudru söömist jälle teele. Sõitsime ja sõitsime, peatusi oli täpselt nii palju, kui oli vaja tankida autot ja inimesi. Kell 22 jäime ööbima motelli Moskva ja Niznõi Novgorodi vahel.

Reede, 3. oktoober
Kell 4 oli äratus ja veel ööpimeduses alustasime teekonda Birski poole. Vaja oli sõita 1100 km, läbida miljonilinnad Niznõi Novgoraod, Kazan ja Nabereznõi Tselnõ ja ületada sellised suured jõed nagu Oka, Volga, Vjatka ja Kama.
Kõik läks hästi sinnamaani, kuni ühest bensiinijaamast saime „kängurukütust“. Auto turtsus, hüppas ja jõudu sõitmiseks ei olnud. Paarikümne kilomeetri sellise liikumise järel saime ühes töökojas paagi 60 liitrist diiselkütuse ja vee segust tühjaks teha ning vahetada kütusefiltrid. Uue kütusega tuli autole nagu uus noorus ja pärast 23-tunnist sõitu paistsid Belaja jõe tagant Birski linna tuled. Kell oli 6 hommikul Bashkiiria aja järgi, kui sõitsime koguduse õuele. Hyvinkäält meie õuest Birski õuele on 2480 km.

Laupäev, 4. oktoober
Vasili oli kogu öö suppi soojas hoidnud ja nii oli meie esimeseks ülesandeks süüa. Kell 6.45 vaatasime koos televiisorist HTB Rossia kanalilt saadet meie koguduse jutlustajast ja endiset vallavanemast Mihail Kutlusatovist (pildil trummiga), kes on Bashkiirias veel ainukene mees, kes oskab mari trumme teha. Ei ole pidu ilma trummita ja see oli juba teine pikk saade Bahtibaejevo külast, kus meil on kestnud koguduse töö juba aastaid.
Väsinud autojuhid Juha ja Tapani läksid magama, mina aga olin tagapingil vahepeal tukkunud ja sellepärast ei olnud nii unine. Kasutasin võimalust pääseda varahommikul Internetti ja kontrollisin e-posti. Seal oli 54 rämpsposti ja 31 vajalikku kirja. Vastasin kiirematele.
Magasin 2 tundi ja kell 9 algas juba ehitusmeestega töö kontroll ja edasiste tegevuste planeerimine. Mehed tahtsid saada palka ja minna nädalavahetuseks koju küladesse. Väljas oli sooja veel 2o kraadi, aga pea see sügis sinnagi ei tule. Värvimise ja krohvimise välitööd said lõpetatud, aga sees jätkub maalritöid veel mitmeks kuuks.
Vabatahtlikke abilisi on olnud talgutööl iga päev, kes saavad koguduse poolt toidu ja vajadusel ka öömaja. Ka täna olid abilised koristamas kogudusemaja, tööd tehti ka õues ja aias. Abilisi peab juhendama ja nendega suhtlema. Paljudega on olnud hingehoidlikud vestlused ja eraldi palvetamised. Laadisime auto tühjaks. Mitmedki jalanõud ja riideesemed said endale uued õnnelikud omanikud. Toiduainetest sai meie suur talgupere jälle söönuks.
Valmistasime üheskoos ette järgmise päeva suurt pere-jumalateenistust, kaunistasime maja ja harjutasime uusi lastelaule.
Kell 20.00-22.30 olime Juhaga külas Tšebõkovo külas peres, kus peremees on Afganistani sõja kangelane. Saime sõpradeks kevadel, kui pidasime külas mari muusikutega vaimuliku muusika kontserti.
Kell oli 3 öösel, kui magama läksin. Olin teinud kiireid kirjatöid ja valmistanud ette jumalateenistuse ajal flanellograafiga jutustatavat kirjakohta Piiblist, kus räägitakse kuningapoja pulmast. Tegin ka ingleid lastele jagamiseks.

Pühapäev, 5. oktoober
Kell 9 äratas magus koogilõhn: Anna ja Veera olid juba küpsetamas ja keetmas. Köök on keldrikorrusel, kirikusaal on esimesel korrusel ja meie magamistuba teisel korrusel. Nii saame me osa ööpäevaringsest kiriku elust.
Vasiligi (pildil akordioniga) ei olnud öösel maganud, oli teinud jälle uue laulu. Ta magab kirikusaalis altari ja süntesaatori kõrval ja nii kostab vahel vaikset muusikat ja jalaga rütmitoksimist igal ajal.
Vasili Mihailov Zaidretinov on sündinud 50 aastat tagasi Mishkino rajoonis väikeses Sosnovka marikülas Amina ja Mihali 8-lapselise pere kolmanda lapsena. Pärast kohaliku algkooli lõpetamist võeti ta õppima Ufaasse Muusika Erinternaatkooli ja hiljem Kultuurikolledžisse, mille on lõpetanud estraadi ja dzässi erialal saksfoni ja klahvpillide mängijana. On töötanud Siseministeeriumi orkestri dirigendi ja solistina ning 45 aastaselt jäänud pensionile. Olnud Tshetseenia sõjas ja töötanud Ufa tuletõrjes nafta ja gaasi tulekahjude kustutajana. On olnud abielus, on kahe poja isa ja Mila vanaisa.
Kirikusse tuli Vasili koos muusikust sõbra Konstantin Zainetinoviga ja on ristitud Birski Ev. Lut. koguduses 24.12.2006. Vabakutselise pensioninäriseisuses muusikuna leidis ta meie juurest uue kodu ja nii ta kirikusse elama ja Jumalat teenima jäigi. Vasili on kahel korral käinud koos meiega Soomes ja külastanud kümneid kogudusi. Ta on Sorta antsambli juht ja CD plaat on välja antud tema juhatuse all.
Raske elu on viinud mehe 2005. aastal infarktini ja valu ning muresid on leevendanud ta viina abil. Jumala ja inimete abiga on viinaabi jäänud väheseks. Palugem tema eest!
Kell 11 algas jumalateenistus, pereteenistus, kus ka lapsed olid koos vanematega kogu teenistuse kirikusaalis ja jutluse osa oli jagatud Juha ja Anu vahel. Viimane oli eriliselt suunatud lastele ja esitatud lastelaulude ja flanellipiltidega. Lapsed ka ise laulsid ja lugesid luuletusi ja palveid.
Vasili esitas oma uue marikeelse laulu kirikust, Jumala kiitusest, pastor Juhast, kes meid õpetab ja Anust. Anu salm kõlab umbes nii: „Anu tuli kirikusse, nagu päiksevalgus tuppa. Naeratades ütles meile: hakkame laulma!“ See on vaba tõlge, aga mõte oli selline. Nüüd oleme siis ka laulu sisse pandud!
Kell 13 oli jumalateenistus läbi ja jooksin kirikusaalist ülakorrusele, et vahetada riided ning haarata kohver rongile sõitmiseks. Juha, Tapani, Aleksander ja Vasili viisid mind Ufaasse. Odavaid lennukipileteid ei olnud enam saada ja sellepärast sõitsin rongiga Moskvasse ning sealt edasi Tallinna. Teisipäeva hommikul kell 8.30 olin Usuteaduse Instituudis, kus jälle algas diakooniatöö magistriõppe sessioon. Olen nüüd teise kursuse magistrant. 1992-1997 õppisin siinsamas teoloogiakursusel ja käisin sessidel Joshkar-Olaast. Rongis on aega lugeda ja kirjutada ja magada unevõlgasid. Nii tegin ka seekord.
Tänu olgu Jumalale, kes annab oma inglitele käsu aidata ja kaitsta meid kõigil meie teedel. Olge teie ka hoitud ja õnnistatud!
Teie Anu

Misjonimaja õnnistamine Birskis

2008-09-09T23:27:00.000-07:00

Lõpuks oleme siis jõudnud oma elutöö finišisirgele. Arvan, et midagi suuremat meie Juhaga enam Venemaale ei ehita. Kui pärast 12 aastast Marimaal töötamist sai valmis Joškar-Olaas kogudusetöö keskus, kuhu kuulus kirik, pastoraat ja misjonimaja, siis arvasin, et kõik tööks vajalikud hooned on olemas. Kui nende majade vahele said tehtud lillepeenrad, rajatud muruplatsid ja laste mänguväljak, tundus, et edasi pühendume ainult kuulutuse- ja õpetusetööle.
Aga võta näpust.
Kolm aastat tagasi, 2005. aastal kolisime Baškortostani väikelinna Birskisse ja kõik algas uuesti otsast peale.
Esimesena sai valmis kogudusemaja-kirik. Edasi ostsime naabermaja pastoraadi tarvis. Siis ehitasime garaazi-laohoone, rajasime uue viljapuuaia, ostsime teise naabrimaja kogudusele mesinduse- ehk ,,meemajaks" ning ehitasime kolmekümne voodikohaga misjonimaja.
6 - 7.09.2008 õnnistas Ingeri Ev. Lut. Kiriku piiskop Aarre Kuukauppi (pildil keskel) kogu selle kompleksi kogudusetöö, laagri- ja õppetöö tarvis.
Pidurõõmu olid tulnud koos meiega jagama 14 inimeset koosnev rühm Soomest sõpruspraostkonnast Perniöst ja ehitusel osalenud talgulised Soome eri paigust. Laupäeval esinesid suurel kontserdil koguduse õuel meie andekad koguduseliikmed, laulis ,, Sorta" lauluansambel (pildil), lapsed ning pensionäride laulurühm ,,Sorta tu". Pidu lõppes maride kombe järgi ühistantsuga.
Pühapäevasel pidulikul jumalateenistusel ristiti seitse inimest ja nii oli pidu ka taevas. Halleluuja!
Anu sai endale 17. ristilapse: Nikolai.
Esmaspäeva varahommikul jätkas piiskop Aarre koos abikaasa Alinaga teekonda Marimaale, et seal pühitseda Suarsolas ehitatud marikeelse koguduse kirikuhoone.
Au olgu Jumalale taevas ja inimestel rahu maa peal!
Teenigem siis Issandat rõõmuga. Aitäh rahaliste annetuste ja eestpalvete eest!

Kaks nädalat perenaine

2008-08-17T12:18:00.000-07:00

9.10.08: Nõva rand
Pilt on võetud Peraküla rannas, kus oli laulatus otse mere ääres. Saime seal Juhaga käia koos lastelastega. Selline võib ka puhkus olla!
Minu noorim lapselaps Daniel (3 a) oli pulmas sõrmusekandjaks koos väikese tüdrukuga. Oli selles mõttes imeline pulm, et meie kandis ju polegi kirikuid igal pool ning tseremoonia oli nagu õppekäigu eest: võib-olla hakkame ka metsa all rahvast paari panema! Maridele on ju metsas palvetamine niikuinii tuttav.
Allpool tuleb aga 68-aastase soomlanna Sirkka Ikoneni päevik, kuidas me sõitsime koos soome talgulistega Birskisse punase Transit-mikrobussiga. Tegime seal kaks nädalat tööd ja tulime koos nendega tagasi Soome. Nüüd oleme Juhaga nädal aega Eestis ja Soomes puhkusel ning 12.08.08 sõidame järgmise talguliste rühmaga jälle 2500 km autoteid Birskisse, kus meid juba pikisilmi oodatakse.
Niisiis: algab Sirkka päevik.

14.07, esmaspäev: Algus
Sõit algas varahommikul Riihimäelt, kust pidime Tapani ja Paavoga jõudma punase pakibussiga Eestisse suunduvale laevale, et võtta Tallinnast peale Anu Väliaho ning Itaaliast tellitud meekonservimismasin Birski kogudusele. Oli soovitatud kaasa võtta kohver mõõtudega 60 x 40 x 20 ning väikene seljakott, kus kaheks nädalaks töörõivad, soojad riided, vahetusrõivad (nädalavahetuseks midagi korralikumat), hügieenitarbed, hulk töövahendeid ja midagi külakostiks. Punane pakibuss oli laeni täis maalrivärve, pesuvahendeid, patju, vorsti, müslit jne jne.
Tallinnast sõitsime edasi Narva, kus ööbisime Narva koguduse vaimuliku Villu Jürjo pool. Villu abikaasa hoolitsemine meenutas, kuidas olen ise vaimuliku abikaasana pakkunud külalistele nii öösel kui päeval peavarju ja toitu ning saatnud neid jälle teele.

15.07, teisipäev: Teel
Sõidame tuhandete rekkade seas mööda Venemaa auklikke teid Moskva poole: mets, soo, hallid majad, mille teepoolsed fassaadid olid Moskva olümpia jaoks üle värvitud (ning mis küsivad juba ammu uut värvikihti), mahajäetud külad, hiigelputked, teetööd, pleekinud plastiklilledega kaunistatud liiklusõnnetustes hukkunute mälestuspaigad, müügiputkad, kust võis osta kukeseeni, vaarikaid ja rohkelt mittevajalikku kraami.
Lõunat sõime Kupanitsa kandis Kikkeri vanadekodus. Ingeri memmed istusid saalis nagu Soomeski taolistes asutustes. Nad rääkisid soome keelt ja me ajasime juttu. Anu pidas kõne, laulsime ning asusime jälle teele. 680 km pärast leidsime Tveri lähedalt uue korraliku motelli, mille kaheinimesetoas ööbisime meie Anuga laias voodis ning meestest üks diivanil ja teine põrandal.

16.07, kolmapäev: Venemaa ilu
Varahommikul sõit jätkus. Rekkade tihedad rivid kulgesid endiselt mõlemas suunas. Moskva ringtee oli üle koormatud, ehkki sõiduradasid oli kõrvuti kuus. Lõpuks selgus põhjus: liiklusõnnetus.
Pärast Moskvat jäid metsad vähemaks, hiigelputked kadusid ära, põllud muutusid laiemaks ja neid tuli juurde. Kaks- ja kolmkümmend kilomeetrit laius ainult küpseid viljapõlde nii kaugele kui silm ulatus. Lisaks oli õitsvaid päevalille- ja kartulipõlde. Maisipõllud rohetasid, maastik oli maaliliselt künklik. Volgasse ja Kaamasse suubuvate väiksemate jõgede kallastel seisid väikesed külad hooldatud aiamaadega.
Mehed juhtisid kordamööda. Pimedas jõudsime Kaasanisse, kus mari kateheet Aleksander koos abikaasa Annaga võtsid meid vastu nii südamlikult, et arvasime end olevat jõudnud inglite juurde. Hiljuti laulatatud noorpaar säras õnnest ja seda sära peegeldus meilegi.

17.07, neljapäev: Kohalejõudmine
Oli nii kuum, et tee ääres olid varestelgi nokad lahti nagu oleksid nad lõõtsutanud. Peamiselt moslemitest elanikega Tatarstani ja Baškiiria külad olid puhtamad, majad ja tarad värvilisemad: oranžid, rohelised, sinised. Nägime ka mošeesid. Küla vahel jooksid lapsed, patseerisid pardid ja sead. Külad näisid elavad.
Täiskuu ajaks jõudsime Birskisse. Kirikus võttis meid vastu Veera traditsioonilise pliinikandikuga valgel rätikul. Tundsime: olime oodatud.
Olime sõitnud Tallinnast 2502 km. Taevaisa oli meile inglid kaitseks andnud: Tapani ja Paavo jaksasid sõita, auto pidas aukudes vastu ja me ei sattunud liiklusõnnetusse, ehkki mõnesid nägime. Miilits oli meid peatanud ainult korra ja siis piisas dokumentide näitamisest. Miilitsaid tundus peituvat igas põõsastikus, aga ei soovi mõeldagi, milline oleks olnud liiklus ilma nendeta: nüüdki sõideti tihti mööda lausa kraavi kaudu, trügiti olematutesse pragudesse ning tehti muid ootamatuid trikke.

18.07, reede: Aiatööline
Töötasime Tapaniga terve päeva viljapuuaias. Tapani asetas õunapuuokstele tugesid. Osad oksad olid juba saagi all katki murdunud. Mööda viinamarjapõõsaid ja vaarikaid ronis metsistunud elulõng, mida me ära rohisime. Tapani niitis veel heina ning mina harvendasin porgandeid ja peete, muldasin kartuleid ja korjasin koloraadomardikaid. Taevas polnud ühtegi pilve ja kuumus kõrvetas: 28 kraadi varjus.

19.07, laupäev: Köögitööline
Hommikusöök tuli valmistada kella kaheksaks, lõuna kaheteistkümneks, õhtuoode poole kolmeks, õhtusöök kuueks. Köök oli nagu saun. Õhtul oli varjus 31 kraadi.

20.07, pühapäev: Puhkepäev

Jumalateenistusele tuli umbes 20 inimest, sest oli kiire heinaaeg. Alguses laulsime, siis tutvustati meid, külalisi. Enne armulauda käisid kirikulised ringi ja soovisid üksteisele rahu: soojad käepigistused, kallistused, suudlused… Olime Anuga katnud alakorrusele teelaua, kuhu külalised olid toonud kaasa küpsetisi ja puuvilju.
Õhtul käisime Anuga siinsamas lähedal elava Arina-tädi juures, kellel on suur ja väga korras aiamaa. Oli tal seal sellise kuumusega alles kastmist ja toimetamist… Tööde rohkus hoiab teda aga erksana. Majale oli just tehtud juurdeehitus, aga stiil oli kõikjal tagasihoidlik.

21.07, esmaspäev: Menüü
Ärkan siin alati enne kuut. See on parim aeg: vaikne ja jahe.
Naabermaja kukk kires. Tõin koguduse vaimuliku Slava aiast lehtsalatit, sibulavarsi ja peterselli ning meie oma aiast pudru kõrvale vaarikaid, kirsse ja mustsõstraid. Üks töömeestest oli kaasa toonud oblikalehti. Salatisse sai segatud veel kurki, võilillelehti ja maltsa. Musta leiva ja saia peale jagus salatilehti, kurgiviile ja kapsast. Natuke oli võid, ka vorstilõike ehk juustu ning joogiks musta ja rohelist teed. Selle koguse sööjaid oli 20-30.
Lõunaks keetsin iga kord suppi. Vette läks broilerikoibi või väike lihatükk ning sool. Kui liha juba podises, koorisin juurde porgandeid, peete, kartuleid, tükeldasin kapsast jms. Kui liha oli sattunud supisse liiga palju, võtsin osa välja, et jätkuks ka tatra, riisi, makaronide või kartulite juurde, mis oli pearoaks. Kui Soomes arvestatakse ühe sööja kohta terve broilerikoib, siis Birskis läks see jagamisele üle kümne rasket tööd tegeva mehe ja kümne muu einestaja vahel. Vähese rahaga ei tehtud mitte kuulsaid venepäraseid suppe, vaid supisse kõlbas kõik käepärane. Kõige rohkem oli supis vett.
Igasse toidusse lisasin maitseainena veel armastust.
Mahakukkunud õuntest keetsin kisselli. Piima siin nähtavasti ei töödeldud, kuna see läks ruttu hapuks. Hapupiimast küpsetasin õhtuooteks pliine: piima sisse sai segatud pudrujäägid, jahu, soola, soodat ja õli. Sõtkuda tuli käega.
Paar korda proovisin küpsetada kukleid. Mehed sõid need küll ära, aga oma arust ei tulnud need mul välja.

22.07, teisipäev: Õnnelik pere
Õhtul läksime Anu, Juha ning Tapaniga maale. Žiguli ütles teel üles. Kuni mehed seda parandasid, korjasin teepervedelt ja metsast külakostiks lilli.
Tšbõkovo külas ootasid meid ema, isa ja kaks last. Kaunis ja nõtke proua kohtas välismaalasi enda sõnul esimest korda. Õhtulaud kaeti õue. Koer haukus, kassid jooksid mööda aiamaad ringi, lehm ja pardid saabusid just ööseks koju. Pere oli terve päeva heina teinud: mees vikatiga niitnud, naine ja lapsed heina kokku kogunud. Meile näidati pere „oma“ jõge, kuhu varjulisse jõesängi oli uuristatud ujumiskoht. Kallastel kasvasid vägevad pajud. Ronisime üle jõe ja korjasime sealt suure kimbu lõhnavaid lilli, millest sai teed teha. Anu oli vaimustatud duši lahendusest: väikese putka kohal kõrgus musta värvi veetünn, millel tuli kraani keerata. Perel oli ka saun.
Meenus aeg 1940-50ndail, mil meie oma pere elas sellist lihtsat ja õnnelikku elu.

23.07, kolmapäev: Kruusahunnik nurgas
Päeva teisel poolel tegime algust garaaži laoosa värvimisega. Tapani valmistas vahendid ette ja juhendas mind, kuidas värvida.
Varem, hommikusöögil oli Anu uurinud: „Kas sa võiksid täna teha ühte ebameeldivat asja?“ „Minu jaoks töö on töö ja see pole ebameeldiv,“ vastasin. „Kui sa koristaksid köögi kõrval selle nurgakese, kuhu on jäänud ehitustööde sodi?“ palus Anu.
Urgitsesin hunnikust välja küpsetuspannid ning pesin need ära. Edasi tulid prügiämber, solgipang, pappkarbid ja muu taoline sodi. Kõige sügavamalt leidus hunnik kruusa. Tõin õuest ämbri, mille külge oli kivistunud arvestatav kogus tsementi, aga kuhu natuke veel midagi mahtus. Kühveldasin ämbri kruusa täis ja vedasin läbi söögisaali treppidest välja. Üks meestest märkas minu ettevõtmist ning seda, et ämber kaalus sama palju kui selle sisu. Ta tõi mulle kaks kergemat ämbrit ning mehed tulid mulle kruusaveol appi. Nurgake saigi tarbetust sodist puhtaks.

Meie suvi

2008-08-10T07:03:00.000-07:00

Juuli 08: Aiatööde aeg
Tervitused Bashkiiria päikese alt! Juba kolmas nädal näitab kraadiklaas varjus üle 30 soojakraadi ja peenramaadele peab kandma vett. Õunapuud ja marjapõõsad on täis vilju ja rahvas töötab usinasti heina- ja kartulimaal. Marju korjatakse ka - mägedelt, kus kasvavad ainult metsmaasikad ja muulukad. Naljakas, et siinses keeles jagodõ –marjad - tähendavadki ainult neid marju, sest teisi marju siin looduses ei kasva.

Käib kõva võitlus Koloraado mardikatega, kellest kartulipõllud punetavad. Kui põlde õigel ajal mürgitatud ei jõuta, on varsti põldudel ainult kolletavad varretüükad - mardikad söövad maapealse osa ära ja kartuli kasvamisel on lõpp. Meie korjame oma väikeselt aiamaalt mardikaid käsitsi, sest ei taha mürki panna.

Elule paneb oma pitseri misjonimaja ehitus. Pildil on ehitajate teepaus koguduse õuel. 6. septembril on planeeritud maja õnnistamine. Ingeri Kiriku piiskop Aare Kuukauppi on lubanud sõita Birskisse, et talitus läbi viia. Tulemas on veel mitmeid külalisi kodu- ja välismaalt.
Teeme mis suudame. Kui Jumal ei ehita koda, siis töölised näevad vaeva ilmaasjata. Tema abi peale meie loodame ja ise anname endast parima.

1-5.07.08: Eestis ristirännakul
Pühapäeval asusin koos noorte misjoniõpilastega: Artjomiga Joshkar-Olast, Annaga Tsheboksarist ja Anna, Sasha ja Maratiga Kaasanist teele Eestimaale, et osaleda Nelja tuule ristirännakul. Noored sõitsid autoga ja mina lennukiga Ufaast Peterburi ning sealt bussiga Narva. Peterburist tulid autoga misjonikursuse juhendajad Tiita ja Pekka Jauhiainenid ja koos nendega Olesja Murmanskist ja Deniss Keltost.
Narva piiripunktis oli meil vastas pastor Jukka Repo, koos sõitsime Narva luterliku koguduse majja. Seal ootasid Maria Repo, õpetajad Villu Jürjo ja Oleg Sevastjanov ning Igor ja Jevgenia Lebedevid Tartust.
Kogudusest sai meile mitmeks päevaks uus kodu. Seal me elasime, sõime ja magasime ning sinna kutsusime tänavatelt venekeelseid inimesi vaimulikele koosolekutele. Noored jagasid kutseid, mängisid kitarri ja laulsid tänavatel, rääkisid Jeesusest ja palvetasid. Külastasime kirikuhooneid ja tutvusime Narva koguduse tööga. Käisime suurepärase giidi juhendamisel ekskursioonil Narva-Jõesuus. Vaimustunud ei olnud mitte ainult meie kauged külalised, vaid ka mina - elupõlise eestlasena ei olnud ma kunagi sealkandis käinud. Soovitan kõigile minna! Eestimaa on imeline!

Narvast jätkasime teekonda Tapale. Külastasime kirikut ja tänutäheks maitsva lõunasöögi eest ladusid meie noored ära kogudusemaja talvepuud.
Vaimulik õhtu toimus metodisti kirikus, mis oli rahvast täis. Oli väga südamlik ja tore. Tänavalgi tuldi tänama ja rääkima oma elust-olust Tapal. Elab ju sealkandis tõesti palju vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi, kes vajavad Jumala armu ja hoolitsust.

Tapalt sõitsime Tallinna, kus olime Peeteli koguduse külalisteks. Tutvusime koguduse venekeelse tööga ja vaatasime Tallinna Vanalinna. Kuna oli südasuvi, siis olid kogudused suviselt vaiksed ja rahvas mererannas suvepuhkusel. 2500 km kauguselt Uuralist tulnud noored ei olnud kunagi varem näinud ei merd ega nii vana ja harjumuspärasest erineva kultuuriga linna. Olin õnnelik, et sain olla neile seda ilu näitamas ja üheskoos meres suplemaski käia.

Tallinnast sõitsime meie ristirännaku lõpp-punkti Paidesse. Kogu päeva olid kirikus erinevate rännurühmade ettekanded ja õhtul koos Misjonikooriga evangeelne õhtu. Kiriku ukse ees oli seadnud end sisse laadapäeva rahvas oma müügilettide ja rahvamuusika kontserdiga. Nii said meie Venemaa külalised näha ka Eestimaa käsitöid ja nautida meie rahvamuusikat. Oli vahva ettevõtmine kogu see ristirännak. Aitäh Taevaisale ja korraldajatele!
Meie noored sõbrad sõitsid autoga läbi Soome tagasi koju kuni Uuralini.

23.-29.06.08: Aleksei ning teised mehed
Teoloogiline koolitus on meie üks tähtsamaid töölõike. Kogudusekool on kestnud juba aastaid. Juha on kirjutanud 30 õppetundi vabatahtlike kogudusetöö abiliste koolitamiseks. Praegu on käimas teine aastane kursus teoloogilist baasõpet. Juha annab ka loenguid, õppejõude tuleb lisaks Peterburist ja vahel ka välismaalt. Mina õpetan isikliku vaimuliku kasvamise, palvetamise ja praktilise teenimisega seonduvat.
Kui pühapäeval misjonilaager Marimaal pärast suurt jumalateenistust lõppes, alustasime Juhaga sõitu tagasi Birskisse meie vana Ladaga. Pagasnik oli täis vaimulikku kirjandust ja humanitaarabi. Juha ja Artjom juhtisid kordamööda autot. Mina istusin tagapingil keskel, jalgade all üks kott ja süles teine. Paremal istus Marist pärit ehitusmees Aleksei ja vasakul Birski muusik Vasili, mõlemad poolpurjus. Vasili oli õhtul käinud vaatamas oma vanu muusikutest sõpru ja need olid teda suurest rõõmust kostitanud. Pidime ta ju ikka Birskisse tagasi viima…

Aleksei oli meie kirikusse tulnud juba aastaid tagasi, kui me ehitasime Joshkar-Olas misjonimaja ja raamatukogu. Ühel suvisel päeval tuli ta kirikusse. Nägin, kuidas ta jäi pelglikult ukse kõrvale seisma. Mõtlesin, et jälle üks purjus mees ja keegi ei lähe temaga tegelema. Kõik olid hõivatud ehituse ja vaimulike tegemistega, kõigil hakkas hirmus kiire. Läksin ta juurde ja ta küsis, kas tohib siin palvetada. Vastasin, et tohib küll ja pakkusin, et läheme siis altarile põlvitama. Küsisin, mis mureks. Ta rääkis, kuidas tema elul ei ole mõtet, kuidas ta on matnud oma naise, kasvatanud lapsed ja kuidas on juba mitu korda tahtnud endalt elu võtta. Ta oli kuulnud aga Jumala häält, kes käskis tal kirikusse minna. Tema sõnade järgi oli ta meie kandis juhuslikult ja nii olid jalad ta siia toonud. Palvetasin nagu oskasin ja ta kordas kõik sõnad minu järel, ise pisaraid valades.
Pakkusin talle pärast veel kiriku köögis teed ja siis ilmnes, et ta on ehitusmees. Kutsusin ta meile appi ja nii ta tuligi ja tõi veel teisigi kaasa. Nägin nendega palju vaeva, sest nad elasid kiriku juures ja vahel jõid ning kaklesid. Ehitused said valmis ja mehed läksid oma teed. Mitmetest said meie koguduse liikmed.
Nüüd, kui me olime tulnud Bashkiiriast misjonilaagrisse, olid nad tulnud meid tervitama. Kui rääkisime oma uutest ehitustest, pakkus Aleksei end appi talgutööle müüri laduma. Kuna ta oli parjalt purjus, siis ütles Juha, et kaasa saab ainult kainena. Hommikul oli mees kirikus ja pärastlõunal alustasime teed Birski poole. 700 km tukkusid mõlemad abimehed tagapingil ja kogusid jõudu. Kui me kell neli hommikul Birskisse jõudsime, olid nad juba täis indu oma armuandidega Jumalat teenida.
Juha ütleb, et me peame tegema tööd nende inimestega, keda Jumal meile annab. Tema annab meile ka kannatliku meele ja jõu neid armastada.

Esmaspäeva hommikul olid minul esimesed loengud. Õpilasedki olid pool ööd sõitnud, sellepärast ei olnud esimesel õhtul raske neid magama saada. Õppejõuks oli ajalooprofessor Issajev Peterburi Ülikoolist. Nädal kulus kiiresti ja huvitavalt. Pühapäeval pärast jumalateenistust sõitsid õpilased tagasi koju.

20.-22.06.08: Vajame vaimulikke!

Uurali praostkonna traditsiooniline kokkusaamine on igal aastal jaanipäeva paiku. Venemaal ei ole jaanipäeva tähistamine kombeks ja nii on koguduste aktiivsetel liikmetel võimalik sõita Marimaa pealinna Joshkar-Olaasse, et üheskoos arutada 700 km raadiuses olevate koguduste asju.
Laager toimus Joshkar-Ola kirikus ja paarkümmend külalist oli majutatud koguduse misjonimaija. Päeval olid loengud ja õhtul kontserdid ning vaimulikud koosolekud nii kirikus kui ka maal külades. Palvetati ja lauldi vene, mari, udmurdi, komi, tatari, tshuvashi, soome ja eesti keeles. Tõeline Taevaisa perekond!
Mitmed kogudused on ilma vaimuliketa ja see on pidurdanud koguduste tööd. Ingeri Kiriku Teoloogilisest Instituudist tuleb liiga vähe vaimulikke. Kuna naisvaimulikke meie kirikus ei ole, siis mehi lihtsalt ei jätku. Tublid mehed on juba mujal kuskil tasuvamal tööl ja pereisad ei saa minna neljaks aastaks mitme tuhande kilomeetri kaugusele õppima. Koguduste rajamine on palju lihtsam, kui nende kasvatamine iseseisvalt toimivaks organisatsiooniks. See on nagu laste kasvatamine, vaja on pikka meelt ja kannatlikkust ja palju-palju armastust.

Laevalt ballile ja tagasi

2008-06-02T04:00:00.000-07:00

1.06.08, pühapäev: Rahvusvaheline Lastekaitsepäev
Tagasi Birskisse jõudsime õhtuse lennukiga. Meie tubli soomlannast misjonipraktikant oli meile koguduse autoga vastu tulnud. Mitu nädalat oli ta siin ilma meieta vägesid juhatanud, olnud koguduses kandvaks jõuks. Koos muusikutega olid nad kokku andnud 14 kontserti, ta oli keetnud ehitusmeestele süüa ning olnud ainsaks autojuhiks. Päeval tuli käia koguduse asju ajamas ja õhtul tõsta võimendusekastid ning pillid autosse (jutt käib ikka meie vanast ,,devjatkast“) ja siis külaklubisse. Kontserdid algavad tavaliselt kell 21.30 või kell 22. Varem ei saa rahvas tulla, kuna lehmad tuleb lüpsta ja kodused toimetused teha.
Tänasel jumalateenistusel teenisid Vasili ja Konstantin koos Mariga kaasa ja koguduse ühislaulmisedki läksid tänu neile väga hästi. Laul teeb rinna rõõmsaks. Rõõmustasime meiegi, et olime jälle tagasi kodus pere juures, koos õdedega ja vendadega, kellega jagada muresid ja rõõme.
Kell 16 olime kutsutud Birski rajooni kultuurimaija, kus Õigeusu kiriku pühapäevakool esitas vaimulikku näidendit ülestõusmispühadest. Näidend oli pikk ja lustakas ning selles osales mitukümmend last. Õpetusiva oli see, et lastest kasvavad tublid inimesed, kui nad täidavad Jumala tahtmist. Selleks tuleb meil paastuda, töötada ja palvetada. Aamen: mina isiklikult olen sellega täitsa päri.

30.-31.05.08: Sankt-Peterburg
Sõitsime tagasi Birskisse läbi Peterburi, kus oli mitmeid nõupidamisi Ingeri kiriku keskkantseleis ja Keltto Teoloogilises Instituudis. Tegime aruandeid ja uusi tööplaane. Osalesime meie sõbra, kauaaegse misjonäri Ingeri Kirikus, Maija Antikaineni lahkumispeol tagasi kodumaale. Maija oli teeninud siinset kirikut 11 aastat, olnud diakooniatöö õpetajaks ja praktikuks. Lillede, kiidukõnde ja pisaratega jätsid sõbrad temaga hüvasti. Meiegi oleme Maijale tänulikud koos töötatud aastate eest. Jumal tasugu ise temale tema pika ja mitte alati kerge töö eest.

12.-29.05.08: Puhkus
Kui Juha õhtupoolikul Peterburi bussiga Tallinna Bussijaama jõudis, oli Anu tal kenasti vastas. Olin vara hommikul sõitnud Nõvale Perakülla appi poeg Meelisele, kes koos ehitusmeestega oli alustanud meile suvila ehitamisega. Krundile veeti vett ja elektrijuhtmeid ja mina sain meestele toitu teha. Loodame, et ehk tuleb ka see päev, kui saame kuulata linnulaulu ja supelda sealkandi järvedes või meres ja Juha saaks tegeleda oma lemmikharrastuse: kanuusõiduga.
Puhkusest oleme poole tavaliselt Soomes ja poole Eestis. Nii ka seekord.
Soomes: Külastasime sealseid sugulasi ja pidasime paar misjonikohtumist ning Juha jutlustas paaril korral. Meie sõbrad on ju kõik kirikuinimesed ja nii on nendega tore ka kirikus kohtuda. Olime kaks päeva Turus Juha poegade Vesa ja Anssi juures. Rääkisime Anssi pulmaplaanidest augustikuul. See on rõõmus ootus!
Juha vanem poeg Petteri tõi ka rõõmusõnumi: temast saab sügisel isa ja Juhast vanaisa! Jumal neid aidaku ja õnnistagu.
Juha käis ka oma iga-aastases arstlikus kontrollis. On tal ju olnud suhkruhaigus üle neljakümne aasta. Tema elu on nagu noateral kõndimine, nagu ta ise ütleb. Kui hoolas olla, siis saame ikka Jumala abiga hakkama.
Eestimaal: Saime osa võtta Eesti ja Soome sõpruskoguduste päevast Tallinnas Nõmmel ja olla Lääne-Nigulas praostkonna õppepäeval ja leeripühal (pildil). Aitäh õpetaja Leevi Reinarule, kes meid ikka meeles peab, külla kutsub ja igal pühapäeval kirikus koguduse eestpalvesse võtab.
Misjonikeskuses Tallinnas pidasime nõu selle suve misjonirännaku üle läbi Eestimaa, uute koolituste üle Uurali praostkonnas koos Mark Nelsoniga Metodistikirikust ja teha intervjuu saatele ,,Ajalik ja ajatu“ Meelis Holstinguga. Tore on olla selle aktiivse ja rõõmsameelse kollektiivi liige. Minu tütar Janika, kes on uus Misjonikeskuse sekretär, oli ametisse kenasti sisse elanud. Leidsime kogu Misjonikeskuse rahva õhinal suveks valmistumas: pesti aknaid, tõsteti mööblit ringi ja õmmeldi uusi kardinaid. Jõudu ja jaksu neile! Teenige Issandat rõõmuga: see sõna on teie juures täide läinud!

11.05.08, pühapäev: Emadepäev ja aukiri
Kavatsesin minna kirikusse ja pärast laste juurde õnnitlusi vastu võtma. Hommikul ärgates oli südames aga hoopis teine soov. Kirikus saan ma käia igal pühapäeval ja tavaliselt käin ma armulaualgi viis korda nädalas. Täna otsustasin sõita vanadekodusse vaatama ühte ema, kellel ei ole enam kedagi, kes teda meeles peaks.
Laine Mägi on 85 aastane ja rõõmustas väga minu tuleku üle. Kui olime juba tükk aega juttu puhunud, siis küsisin talt: kas sa ikka tead, kes ma olen? Ta vaatas mulle rõõmsalt otsa ja vastas: tean küll, aga mul ei tule praegu meelde.
Sama vastuse olin saanud paari aasta eest oma lapselapselt, keda polnud tükk aeda näinud.
Kui olime kingituseks viidud kommikarbist pooled ära söönud, siis tulid vanaemale ka kõik vanad asjad meelde. Naersime ja nutsime mitu tundi ja meenutasime vanu aegu. Magus teeb ikka mälule head. Ega muidu üliõpilased eksamite aeg maiusta!
Tagasiteel mõtlesin: kui lihtne on rääkida inimesearmastusest ja heategudest, aga kui palju on vaja pealehakkamist, et seda kõike ka teha. Ehk tuleb keegi ka mind vaatama, kui kogu maailm on jäänud mulle võõraks ja ootan sängiserval Liiva Hannust või Mulla Madist, nagu rääkis minu vanaema, kui 91 aastasena taevakoju pääsemist ootas.
Kella viieks õhtupoolikul olime Juhaga kutsutud Tallinna Toomkirikusse. Kuna Juha oli alles Birskis uusi koguduseliikmeid ristimas, olin mina vastu võtmas EELK aukirja misjonitöö edendamise eest. Jumalateenistusel koor laulis, peapiiskop pidas jutluse ja Tallinna erinevate koguduste õpetajad teenisid kaasa. Teeneteriste ja aukirju anti paljudele. Peapiiskop isiklikult ulatas need igaühele ja soovis rohket Jumala õnnistust. Ühises kohvilauas Konsistooriumi saalis oli võimalus kiriku juhatuse ja autasu saajatega veel juttu puhuda.
Sain istuda kõrvuti meie kiriku esimese naisvaimuliku, 85 aastase Laine Villenthaliga, kes andis meile Juhaga mälestuseks oma hiljuti trükitud elulooraamatu. Laine imeline tee kirikuõpetajaks oli raamatukaante vahel ja ma olen südamest tänulik selle kingituse üle. Elu eelmise sajandi kahekümnendatest aastatest kuni tänapäevani on siia lihtsate sõnadega kirja pandud: elu koos Jumalaga läbi ajaloo keerdkäikude. Lugesin pool raamatut läbi juba esimesel öösel! Tänu Taevaisale Laine eest ja soovin talle palju-palju rõõmu ja õnnistatud elupäevi.

10.05.08, laupäev: Kurb päev
Sugulase matus.

5.-09.05.08: S korablja na ball
„Laevalt otse ballile“ - öeldakse siinkandis, kui reisi pealt otse inimeste ette tuleb astuda. Mina läksin Balti jaamast otse Usuteaduse Instituuti sessile. Olin kohal esimesena: kaugelt rahvas jõuab ju ikka kõige varem kooli.
Seegi koolinädal läks kiiresti. Õppeained ja õpetajad olid jälle väga huvitavad ja esimesed hindedki kirjutati meie õpinguraamatusse. Jumal on meid kokku juhatanud erinevatest Eestimaa kohtadest ja erinevate ametite pealt ning see on meie kursuse rikkus. Vaheajad ja lõunapausid on omavahelise suhtlemise ja hingehoiu aeg. Aitäh Taevaisale toredate koolikaaslaste eest!

4.05.08, pühapäev: Moskvas, maa peal
Hommikul viis Juha mind Ufaasse lennukile. Moskvas ootas mind Valeri, üks meie kasvandikest Joshkar-Ola kogudusest. Ta oli ostnud väikese Okaa-auto ja sellega läksime kogu päevaks 10 miljonilise elanikuga Venemaa pealinna liikluskeerisesse. Olen oma arust ikka vapper, aga kui Valerik oma miniautoga meid kuuerealises liikluses millimeetri täpsusega liiklusummikutes olevatest autodest osavalt mööduma mahutas, siis oli põhjust härdasti palvetada ja mõnes kohas pigistada silmad lihtsalt kinni. Uhh.
Oleme 15 aastat läbi Moskva sõitnud, aga tavaliselt maa all metroos. Nüüd nägin ka linna ilu ja õitsevaid tulbipeenraid. VDH, endine Rahvamajandussaavutuste näituse kompleks oli täies ilus korda tehtud. Kuldse Viljapea purskkaevudes sillerdas vesi ja näitusepaviljonid, kus Nõukogude ajal oli viieteistkümne vabariigi paviljonide seas ka Eesti Vabariik esindatud, olid nüüd üüritud kauplusteks, restoranideks ja kohvikuteks. Kuna oli ilus soe kevadpäev, olid pargid täis rulluiskudel sõitvaid hästiriietatud noori, lastega jalutavaid peresid ja vanemaid paare. Parklad olid täis uusi kalleid välismaal tehtud autosid. Näha on veel ka vanu Volgasid.
Olin sattunud nagu teisele maale. Kõigest oli näha, et rikkad olid läinud rikkamaks ja vaesed meie kandis Kesk-Venemaal olid jäänud vaesemaks.
Nautisime meiegi pealinna ilu ja tänasime Jumalat selle toreda päeva eest.

3.05.08, laupäev: puhkus!
Meil on saanud traditsiooniks, et peame oma puhkuseid kahes osas, kevadpuhkus on kolm nädalat maikuus ja suvepuhkust jääb natukene ka juulikuusse. Maikuu on siinkandis kiire põllutööde aeg ja sellepärast on koguduseelu ka vaiksem. Juulis jälle on kõik heinamaal ja meilgi paras aeg suvepuhkuseks.

Kaunist kevadet!

2008-05-04T10:14:00.000-07:00

2.05.08, reede: kevad ja puhkus
Noored otsustasid juba talvel, et peame maipühade aegu Birski koguduses noortelaagri. 15-18 aastased poisid ja tüdrukud sõitsid kolmeks päevaks kogudusemajja: koos on toredam Jumalasõna õppida, palvetada, laulda ja kirikuaias õunapuude all mängida.

„Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi…“ laulsid vanad eestlased. Koos noortega on ka meil Juhaga kevad hinges. Meil algab kuuajaline puhkus. Enne veel on Tallinnas sess… Kirjutan Uurali tööst jälle nii umbes juuni alguses. Kaunist kevadet teilegi!

1.05.08; neljapäev: töörahva solidaarsuse püha
Siin esineb see ka kevadpüha nime all. Sellel päeval peetakse linnaväljakutel miitinguid ja kontserte ning perekonnad lähevad loodusesse shaslõkki tegema.
Maipühade aegu peetakse ka pulmi. Abielud registreeritakse tavaliselt rajoonikeskuse klubis, kust sõidab pulmarong signaalide üürgamise saatel tavaliselt restorani pulmapeole. Vaesem rahvas peab pulmi külaklubis ja siis on uksed valla kogu külarahvale, kes saavad kõik peost osa. Kirikus oma abielule Jumalat õnnistust palumas käiakse siinkandis harva. Ilma Jumalata on aga ka abielus raske elada. Kolmekordne lõng on tugevam kui kahekordne ja mehe ja naise elu koos Jumalaga on õnnistuseks ka tulevastele põlvedele.

Elavad ja surnud hinged

2008-05-02T02:18:00.000-07:00

28.-30.04.08: pere-elu külades
Soome talgulised olid laupäeval ära sõitnud kodu poole. Juha oli neid meie vana Ladaga Ufaa rongijaama viimas, kui poolel teel tuli tagumine vasakpoole ratas alt ära. Auto jäi teele, aga mehed pääsesid vaid ehmatusega: Juha ,,hääletas“ mingi bussi ja saatis mehed 50 km kaugusele jaama poole teele. Ise puksis auto kuhugi ,,stajankale“ ja tuli samuti ,,häälega“ Birskisse remondimehi otsima. Jumala abiga said mehed õigeks ajaks rongi peale ja õhtuks oli meie truu liiklusvahend jälle sõidukõlbulik. Tänu Jumalale! Meil on iga päev pärast ehitustööd külades palvetunnid või jumalateenistused ja ilma autota on võimatu kõikjale jõuda. Õnneks on meil praegu siin abiks Artjom Marimaalt oma bussiga.
Teisipäeval Akudibashi külas (pildil) oli väikesesse majakesse kokku tulnud 17 inimest. Külades on omapärane elu: tööpuuduse tõttu on inimesed juba aastaid sunnitud tööl käima kaugel, kas Siberi poolel nafta- ja gaasitööstuses või suurlinnades ehitusöödel. Sageli on ka naised kaugel ära juhutöödel. Lapsed on tavaliselt peredes see osa, kes kuni kooli lõpetamiseni elavad kodus ja teevad majapidamistöid. Harva on kodus mõlemad vanemad. See teeb lastest juba maast-madalast tublid tööinimesed.
Meie käigud nendesse küladesse on alati väga toredad selles mõttes, et oleme oodatud. Lapsed laulavad hea meelega kaasa vaimulikke laule ja jumalateenistuse lõppedes aitavad asjalikult teelauda katta. Alati aitavad suuremad väiksemaid. Meil, täiskasvanutel on nii mõndagi nendelt väikestelt perenaistelt-peremeestelt õppida. Aidaku Taevaisa ka neid peresid!

27.04.08, pühapäev: nõutud kontsert igal pool
Hommikul oli jumalateenistus Birskis ja kell 15 kontsert Belaja jõe taguses Tshshma külas. Klubis oli ,,pulmapidu“: oli kutsutud abielupaarid, kellel oli 1, 5, 10, 15 jne kuni 50 aastat tagasi olnud pulmad. Koolilapsed esitasid oma kontserdi ja meie oma. Kokku oli väikeses külaklubis 52 inimest.
Jumalasõnast loeme, et kes annab, see ka saab. Meile saime anda teistele kontserdi, aga ise saime osa teiste peost ja nautida teiste kontserdikava. Kohalik vallavanem ja koolidirektor kutsusid meid teinekordki tulema külasse esinema. See on tõeline Jumala ime!

Õhtuks sõitsime Djurtulli linna lähistele Novaja Bura külla. See oli naftatöötlejate asula, kus on 300 kohaline uus klubi. Kontserdi alguseks olid kõik kohad rahvast täis, väiksemad lapsed istusid suuremate süles. Marikeelseid vaimuliku muusika kontserte ei ole siin varem olnud ja sellepärast oli rahvast uudistamas palju. Võib-olla ahvatles tulema ka see, et kontsert oli tasuta.
Kui kontsert oli lõppemas, kutsusin oma lõputervituses lapsi vastu võtma kingituseks Jeeuse elu raamatut ja ostma vaimuliku muusika CD plaati „Sorta“. Sellist ründamist olin näinud 15 aastat tagasi Marimaal Joshkar-Olas! Raamatud sõna otseses mõttes rebiti Artjomilt. Halleluuja! Lubagu Jumal, et neid raamatuid ka loetaks. Ainult Tema teab, kas meie külvatud ,,seeme“ läheb kasvama.
Kell oli 2 öösel, kui jõudsime ringreisilt tagasi Birskisse. Artistide elu ei ole samuti kerge, aga huvitav on küll.

26.04.08, laupäev: kontsert Manjaki külas
Ka seal oli täissaal, umbes 125 inimest. Seegi oli haruldane võimalus rääkida Jeesusest ja laulda Jumala armastusest.

25.04.08, reede: kontserdiprogramm
Oleme soomlannast kandlemängija Mariga ja meie koguduse muusikutega kokku seadnud vaimuliku muusika kontserdikava. Mari mängib kannelt, Vasili süntesaatorit-klahvpille, Kostja kitarri, vilepille ning plokkflööti ja Valeri kitarri. Kõik ka laulavad. Minagi laulan koos nendega mõned laulud ja toon vaimuliku sõna ja tervitused sugulasrahvastelt.
Selle kavaga käisime eelmisel nädalal ühes klubis ja nüüd oli plaanitud pikem reis. Õhtupoolikul laadisime oma pillid ja võimenduskastid Joshkar-Olast tulnud Artjomi väikebussi ja sõitsime 130 km kaugusele marikülla Ilistanbekovosse. Küla klubi oli rahvast tulvil: 120 ringis. Tehnika jukerdas, aga saime sündile voolu sisse ja kontsert võis alata. Rütmikamatele lugudele plaksutas rahvas hoogsalt kaasa ja kontserdi lõpus sain tervitada rahvast õigeusu kiriku ülestõusmispühade puhul. Artjom tõelise evangelistina jagas soovijatele marikeelseid Jeesuse elu raamatuid. Klubi, kool ja raamatukogu said marikeelse Uue Teatamendi: U Sugõni.
Jäime külasse ka ööbima.

24.04.08, neljapäev: rahvausundi lihavõttepüha
Maride paganlikus loodususundis on tähtsal kohal surnud hingede eest hoolitsemine. Ka täna, Vene õigeusu kiriku Suurel Neljapäeval, peavad meie hõimuvelled pidu.
Hommikul vara minnakse surnuaeda ja kutsutakse hingekesed koju. Kes ei jõua kalmistuni minna, hõikab niisama koduukselt.
Kõigepealt kutsutakse hinged sauna. Neile pannakse valmis pesuvesi ja visatakse vahel leiligi. Seejärel kaetakse neile pidulaud: eraldi lauake, aga kui seda pole, siis võib hingedele katta ka elavate inimeste söögilaua osa või pinginurga.
Lauale asetatakse sama sööki mis elavatelegi: pannkoogid, keedetud kanamunad, kodujuust, kohupiimakook, leib ning pirukad. Mõnel pool olen näinud ka kala ja kartuliputru viineritega. Joogiks on tavaliselt suhkru ja piimaga tee, kali, viin või puskar-samagonn. Hingekestele on pandud istumiseks eraldi taburet ja sageli on sellel ka padi, et oleks mugav istuda.
Igale hiljuti surnud sugulasele süüdatakse küünal. Tavaliselt on need õigeusu kirikust ostetud palveküünlad ja kui neid pole, siis olen näinud ka kodus valmistatud riideribast ja mesilasevahast tehtud küünlaid. Kõige suurem küünal süüdatakse maa-aluste valduste peremehele Keremetile. Keremeti sõna on väga sarnane meie sõnale „kurat“. Kurjade vaimude pealikule süüdatakse lepitusküünal, et nad ei tuleks elavatele inimestele kurja tegema.
Kui hingekesed pestud-söödetud, siis pärast seda võivad ka elavad inimesed sauna minna ja pidulauda istuda. Päikeseloojangul saadetakse hinged tagasi surnuaia teele ja toit viiakse värava kõrvale maha, kust linnukesed ja hulkuvad kassid-koerad selle leiavad.
Oleme 15 aastat elanud maride keskel ja ise seda kõike näinud. Täna oli Juha Neftekamski lähedal külas nimega Manjak, kus oli ka täna hingekestele pidulaud kaetud. Ei tea veel mitte kõik marid, et juba 2000 aastat tagasi on Jumal ise toonud lepitusohvriks Jeesuse, kelle nimes on meile igavene kaitse ja lepitus.

22.04.08, teisipäev: andmisrõõm
Arina-tädi käis lõuna paiku mehi sauna kutsumas. Käsil on just seinte soojustamine kollase mineraalvillaga. Mehed võtsid kutse tänuga vastu. Mina pääsesin tõlgina kaasa.
Arina-tädi juures oleme nagu kodus. Tema juures olema ööbinud palju kordi ja alati on ta ka meile sauna kütnud. Arinal on kasutusel sütega vett soojendav samovar.
Ka täna suitses samovar trepil ja pärast meeste saunaskäiku kutsuti kõik teelauda. Arina oli suures ahjus teinud pannkooke, mis moosiga ja meega maitsesid kõigile väga. Kirjutan teile sellest kõigest nii üksikasjalikult, et ka teie saaksite meie rõõmudest osa! Arina-tädi käis varem alati palvetamas ohvrimetsas ja sinna viidi samuti pannkooke. Nüüd, kui ta on juba mitu aastat kristlane, ei tule ta palvetama mitte kunagi ilma külakostita. See on tema ohvriand. Mõned inimesed rõõmustavad, kui midagi saavad. Teised on õnnelikud, kui nende poolt pakutu tänuga vastu võetakse. Tasugu Taevaisa ise talle mitmekordselt tema vaeva eest.

21.04.08, esmaspäev: külalislahkus
Kogu päeva tegime usinasti tööd misjonimaja ehitusel. Kaks mari meest, Gena ja Viktor on olnud mitu nädalat tööl koos soome talgulistega. Mehed on omavahel nii sõbrunenud, et mind kutsutakse tõlgiks harva. Ühed räägivad soome keeles ja teised vastavad mari või vene keeles. Millest aru ei saa, seda näitavad kätega.
Õhtul oli palvekoosolek Bahtibaevo külas. Mindi kahe autoga, keegi ei tahtnud maha jääda. Mina jäin koguduse varandust valvama. Tegin õues kogu õhtu lillepeenraid.
Tagasi tulles jutustati mulle õhinal, kui tore külas oli: perenaine oli rahvariietes soola-leivaga uksel vastas olnud ja pärast palvetundi olid kõik teelaus maitsvaid pirukaid söönud.
Ma sain nendest väga hästi aru. Perenaine oli rõõmus, et lõpuks ometi tuldi ka tema koju. Teistes peredes olime juba varem käinud. Külalislahkus on tõeline Jumala and. Sellest on küll kulu, kuid rõõmu on alati nii kostitajatel kui külalistel. See, et siin ei ole külades kirikuid, teeb meie töö natuke raskemaks, aga selle eest palju toredamaks.

Teretulemast Issanda viinamäele!

2008-04-20T07:30:00.000-07:00

18.04.08, reede: sünnipäev ja prazdnik rodoslovnõi
Täna 56 aastat tagasi sündisin Lääne Virumaal Väike–Maarja alevis. Isa Leonhard oli toonud abikaasa Vilma sünnitama neljandat last naabruses olevast Avispea külast. Aasta hiljem kolis pere elama Rakkesse ja kolm aastat hiljem sündis veel ka väike vend. Meie viielapseline pere kosus ja kasvas alevikus suure lubjatehase naabruses. 16 aastasena läksin õppima Tallinnasse ja nii on elutee viinud mind ikka kodust kaugemale. Olen elanud 40 aastat Nõukogude Liidus ja 16 aastat Venemaal: homo soveticus läbi ja lõhki! Jumal tuli minu ellu 1989 aastal ja 1992 aastast alates olen töötanud kirikus.
Pildil loeb mulle omatehtud kaardilt omatehtud luuletust Katja.

Saan Birskisse posti üliharva, aga täna oli postkastis kiri. See oli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopilt. Ümbrikul ja kirjapaberil oli kirikupea tunnustega vapp ja tekst:
Jeesus Kristus ütleb: ,,Mina elan ja teie peate elama. Jh 14:19“ ja ,,Mina olen tee, tõde ja elu. Jh 14:6“
Austatud diakon Anu Väliaho, armas õde Kristuses Õnnitlen Sind südamest Sinu 56. sünnipäeva puhul! Tänan Sind meie kiriku nimel panuse eest, mille oled oma pühendumisega ja teenimisega andnud meie kiriku ellu.
Olgu elav Issand ise Sulle teeks ka uuel eluaastal ja õnnistagu kogu Sinu elu. Soovin Sulle palju jõudu, rõõmu ja rahu Issandas!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala Isa armastus ja Püha Vaimu osadus olgu Sinuga.
Sinu (allkiri) Andres Põder

Pisrad tulevad nüüdki silma, kui teile seda kirjutan. Tunnen ennast siin vahel väga mahajäetuna ja üksikuna siinsete murede keskel. See kiri annab mulle jälle jõudu Issandat rõõmuga teenida. Aitäh vend Andresele ja sõpradele Eestimaal!
Rõõmustajaid oli hommikul teisigi. Kuna meie majas ööbib praegu 9 meest, siis laulsid nad mulle sünnipäevahommikul nii soome kui vene keeles õnnitluslaulu. Sain ka roosiõie, kolm nelgiõit ja hirmus palju igasugu ilusaid tervitussõnu. Ka kallistused ja tordisöömine kuulub asja juurde. Päeva jooksul oli mitmeid telefonitervitusi lastelt ja uudiseid Eestimaalt.

Õhtuks olime lubanud minna 20 km kaugusele Novokutsubaevo marikülasse. Seal oli klubis üritus, mis on bashkiiria keeles SHEZEREE BAIRAME, mari keeles RODOTUKOM PAIREM ja vene keeles PRAZDNIK RODOSLOVNÕI. Eesti keeles on see siis sugupuu pidu. Klubisse olid kutsutud abielupaarid, kellel on tänavu kuldpulmad. Sel korral oli kohal kaks paari: Askapovi Aimurza Askariovitsh ja tema naine Kaliza Juzbahtina ja teine paar: Tazitovi Deniss Tazibovitsh ja abikaasa Anjuta Zainetinovna. Mõlemal vanapaaril oli ka mitmeid lapsi ja lapselapsi ja ka lapselapselapsi.
Õhtu oli lõbus, kui nad rääkisid oma elust. Lapsed olid korraldanud neile tervituseks terve kontserdi. Meie pääsesime sellele peole kaugete hõimusugulastena ja ka meil oli esitada oma väikene etteaste: Vasili mängis sünti, Mari kannelt ja meie Irinaga laulsime marikeelseid vaimulikke laule. Fotol laulame: Poro kugo Jumo... Juha rääkis hõimurahvastest ja mina sain soovida ,,noorpaaridele“ ja kogu külarahvale palju Jumala õnnistust.
Klubis algas pärast veel disko, mis on igal reedel ja laupäeval kohalike noorte ainuke kooskäimise üritus. Lubasime, et tuleme veel teine kordki. Täiskuu valguses marssisime naabermajas elava kultuurimaja juhataja Svetlana koju õhtusele teejoomisele ja kell pool üks olime kodus tagasi. Jälle aastake vanemaks saanuna ei raatsinud mitte magamagi minna ja hakkasin teile kohe seda kirjakest kirjutama. Kell oli viis hommikul, kui magama märkasin minna. Misjonäri elu on ikka väga huvitav. Teretulemast Issanda viinamäele!

17.04.08, kolmapäev: uued misjonärid Birskisse
Hommikuse Moskva rongiga saabusid meile kaks Eestimaa venekeelset abilist Jevgenia ja Igor Lebedevid Tartust. Mõlemad on leeris käinud Tartu Maarja koguduses. 1998. aastal elasime Juhaga pool aastat Tartus, kus aitasime kaasa teenida Maarja koguduses. Koos Indrek Kõivuga algatasime seal ka venekeelse töö. Pidasime venekeelseid jumalateenistusi kirikus ja mitmed said ristitud, leeriõnnistuse ja oli laulatuski. Igor ja Zenja tulid ka sinna kirikusse, aga kui hiljem venekeelne luterlik kirikutöö Tartus lakkas, siis siirdusid nad Narva koguduse liikmeteks.
Tartu Maarja kogudus õnnistas nad 13.04.08 teele Birskisse, et nad siin võiksid kaasa teenida meie koguduse töös. Nad tulid üheks kuuks ja kui Jumal lubab, siis nad tahaksid ehk tulla kauemakski. Igor on Tartus töötanud ehitusel ja Jevgenia restoranis kokana. Ideaalsed misjonärid. Mõlemal on ka teoloogiline haridus, nii oleks meil abilised olemas, kui ainult keegi oleks valmis nende tööd siin ka materiaalselt toetama. Sündigu ka selles asjas Jumala tahtmine!

15.-16.04.08: tõlk, appi!
Ehitustöö jätkub. Ronin treppidest üles-alla ventilatsioonitorude meistri ja soomlaste sabas. Püüan aidata neil üksteisest aru saada. Kui sõnu ei tea, seletan kätega ja joonistan. Soome keele oskajaid kohalike seas ei ole ja soome pensionärid oskavad põhiliselt ainult soome keelt. Kust leiaks tõlki?

14.04.08, esmaspäev: maride kongress
Mihail Pavlovitsh sõitis Joshkar-Olaasse, kus on algamas suur Maride Kongress. Bashkiiriast sõidab suur delegatsioon ja lauljad, tantsijad ning pillimehed.
Marid ajavad oma asja. See on suurepärane, kui nad on ühel meelel. Kahjuks juhtub seda harva. Aidaku Taevaisa neil nende probleemidele õiglased lahendused leida.

13.04.08, pühapäev: laatsaret
Jumalateenistusel kell 11 on rahvast kirikus vähe: üle Belaja ei ole veel pontoonsilda pandud ja jõetaguste külade elanikud ei saa tulla kohale tulla. Mitmed on gripis. Kevadised soojad ilmad on petlikud: eile oli juba +23, aga higise nahaga on kerge külmetada. Meie kõbusad Soome pensionärid-abilised on samuti üks teie järel palavikus. Andku Jumal neile tervist!
Juha sõitis Starobaltatsevskisse pidama jumalateenistusi, mina jäin koju laatsaretti hoidma.

12.04.08, laupäev: tossune Kosmonautikapäev
Täna on see päev, kus meenutatakse Nõukogude Liidu taevaseid vallutusi. Laupäev on ka suur subbotnikute päev. Lumi on ära sulanud ja kogu talve praht nähtavale tulnud. Meiegi saime üheskoos riisutud oma majaümbrusi ja korjatud prahid hunnikutesse. Vanu lehti põletasime vanas bensiinitünnis. Iga maja ees tänaval põlevad muidu lõkked, kus vanad lehed ja muu praht ära põletatakse. Kogu linn on õhtuks mattunud halli tossupilve. Venemaal põletatakse ka põldudel kulu ja vana põhku. Kevadisel õhtul, kui tuleme kuskilt külareisilt juba pimeduses, on päris hirmutav vaadata lõõskavaid põlde ja metsaääri.
Lilled ajavad juba oma lehti maa seest välja ja varsti peab külvama uusi seemneid. Kirik on Jumala koda ja tahame Tema majaümbruse peremehele meele järgi sättida. Aidaku Ta ise meid selles!

11.04.08, reede: alkohol
Alkoholism on siinkandis tõeline nuhtlus. Hommikul, juba siis, kui naabrite kuked kirevad, on tänavalt kuulda metalli kolinat. Meie tänaval on üks individuaalmaja, mille peremees ostab kokku vanametalli. Juba hommikul vara liigub hädalisi vanametalli kärudega või kottidega selle maja väravate taha, et oma kraamist kähku lahti saada ja raha märjukese vastu vahetada. Vahel pole peremeest kodus ja siis istuvad ,,ärimehed“ aia ääres ning ootavad. Vahel tulevad ka meile oma kaupa pakkuma. Kahju on sellest seltskonnast. Kui nad ei joo, siis teevad nad tublisti ja nobedasti tööd. Meie naabrid on enamus samuti viinalembelised ja vahel on kuulda ka kisa ja kaklusi. Kui raha otsas, siis elavad nad jälle kenasti edasi.
Meil on mure omade koguduse liikmetega, kes on sellesama tõve vangis. Paar nädalat peavad nad vastu ja siis on paar nädalat kadunud. Kui välja ilmuvad, on näod katki ja sinikad silme all. Tohterdan ja ärgitan AA klubisse tulema. Kuni mees ise ei tunnista, et tal viinaviga on, ei saa mitte keegi teda aidata. Vahel on mul tunne, nagu Koguja raamatus on kirjutatud: Tühisuste tühisus, kõik on ilmaasjata.
Teine päev on aga kõik hästi, vanad mured on ununenud.

10.04.08, neljapäev: tavaline neljapäev
Misjonimaja ehitamine on läinud kenasti, juba on ehitajad teise korruse vaheseinte, põrandate ja lagede juures. Esimese korruse tubades võiks maalritöid alustada, aga veel ei ole tehtud elektri- ja torutööd. Väga raske on saada lubadele kinnitusi. Tihti on natšalnikud ainult Ufaas ja käik nende juurde viib kogu tööpäeva. Puumaterjali ja muu vajaliku hankimine kulutab samuti palju aega, kuna kauplused, mis täna avatakse, võivad homme olla juba suletud. Juha on ka varustaja ametis, kuna tal on ainukesena vastavad juhiload. 12 inimesele igapäevase toidu valmistamine ja produktide hankimine nõuab ka omajagu aega. Oleme saanud kasutada kokk Ljuda abi, mis on võtnud ühe koorma minult ära. Teen süüa ainult laupäeval ja pühapäeval.
Neljapäeviti toimub ühes ühiselamus noorte piiblitund. Ka täna oli tulnud 10 inimest. Mari mängis kannelt ja noortel oli põnev laulda ülistus- ja palvelaule kandle saatel. Pärast piiblitundi on alati tee joomine. Häid lambaid mahub palju ühte lauta, nii ka meid teelauda.

9.04.08, kolmapäev: jälle koju, seekord Birskisse
Moskvasse jõudsime hommikul kell 8.30 ja kiirustasime metroosse, et jõuda Ufaa lennukile. See oli jooks minuti täpsusega. Jõudsime registreerimise leti juurde 4 minutit enne registreerimise lõppemist. Meiega kaasa sõitnud Maril oli seljakott, mis kaalus 21 kg, kannel 10 kg ja veel oli paarikiloseid kotte. Tõeline jõujuurikas, kes peaaegu 40 kilose pagasiga lippas koos meiega! Järgmine lennuk oleks läinud alles õhtul.
Ufaas oli meil vastas Artjom, meie kasulaps Joshkar-Olaast. Oma mikrobussiga oli ta olnud vastas juba pühapäeva öösel tulnud soome talgulistel, kes tulid järjekordselt appi Misjonimaja ehitama.
130 km meie Birski koduni läks viperusteta ja kell 18.00 olime juba pidamas kogudusemajas piiblitundi. Soomlased, kes olid olnud kolm päeva ilma tõlgita, rõõmustasid väga meie tuleku üle. Koos laulsime ja tänasime Jumalat selle eest, et Ta oli kaitsnud ja varjanud meid meie teedel.

8.04.08, teisipäev: soome-ugri näitus
Kell 9 olime notari juures, et kinnitada mõned dokumendid ja kell 10 olin juba Lindaliini laevas, et sõita tagasi Helsingisse.
Soome Misjoniselts on loodud 150 aastat tagasi ja üks põhjustest seltsi loomisel oli, et soomlased tahtsid minna misjonitööle soome–ugri rahvaste juurde Venemaale. Nüüd oleme meie saanud seda tööd teha Misjoniseltsi töölistena aastaid ja saanud sugulasrahvaste juurest kaasa tuua kohalikku kultuuri iseloomustavaid esemeid. Nendest on nüüd kokku pandud suur näitus, mis jääb avatuks terveks aastaks.
Täna kell 14 oli selle näituse pidulik avamine seltsi näituseruumides. Avama oli kutsutud meid, sest enamik eksponaatidest on meie isiklikust kollektsioonist. Misjonimuuseumi töötajad olid väga ilusa näituse kokku seadnud: väljapanekud rahvariietest, ehetest, muusikariistadest, marikeelsest kirjandusest ja tarbekunstist. Soovitame teilgi minna seda võimaluse korral vaatama! Näitusel mängib maride muusika, müüakse CD plaate ja suveniire.
Misjoniseltsist saime kaasa misjonäri Mari Toivola, kes on kandlemängu õpetaja ja tuleb meiega Birskisse kolmeks kuuks misjonipraktikale. Mari mängis juba näituse avamiselgi kannelt, mis sobis kenasti kokku näituse temaatikaga.
Kell 18.00 sõitsime Helsingi Raudteejaama, et minna Moskva rongile. Kuna Mari oli tulemas kolmeks kuuks, siis oli tal kaasas isiklikele asjadele lisaks kannel. Kiirustasime vagunitesse ja sõit läks Venemaa poole.

7.04.08, esmaspäev: Kalajärvi mehed
Hommikul käis Juha arsti vastuvõtul, et saada uued insuliinid ja veresuhkru mõõtmise vahendid. Tal on olnud suhkruhaigus juba 44 aastat. See on Jumala suur arm olnud, et tervis on enam-vähem normaalne olnud ja on võinud sellist aktiivset töömeheelu elada. Nautisime võimalust olla kodus ja teha ise lõunasöök oma maitse järgi. Sööme ju sageli teiste poolt valmistatud lauas ja reisimisel toitume sellest, mis on võimalik leida. Tihti oleme võinud reisikaaslaste külakosti nautida: fotol on kreeklase Zaveni poolt Anule rongis kingitud võileib marineeritud mereandidega.
Kella 18.30 oli meid kutsutud Espoosse Kalajärvi kabelisse meeste palvetundi. See paarikümnest mehest koosnev rühm käib koos juba 40 aastat. Mitmed neist on olnud Juha õpilasteks. Näitasime neile diapilte ja rääkisime misjonitööst. Mehed olid üheskoos varem läbi lugenud Juha raamatu ,, Volga ja Uurali vahel“ ja neil oli palju küsimusi. Mehed palvetasid ja laulsid ja lubasid ka tulevikus toetada hõimumisjoni tööd. Tänu olgu Jumalale! Palvetund lõppes kell 21.30.
Sõitsime Helsingisse Länsisatamasse, et minna jälle laeva peale. ,,Star“ väljus kell 23.55 . Vaja oli viia auto tagasi Eestisse. Kell oli kaks öösel, kui olin Tallinnas poja ukse taga.

6.04.08, pühapäev: eriline jumalateenistus
Hommikul oli piiblitund ja lõuna ajal Jumalateenistus armulauaga. Tänasime Jumalat sõprade eest ja pärast Idatöö päevade pidulikku lõpetamist innustusid noored laulma vene keeles. Tundsin neid noori juba varem Mordavst, Moskvast ja Peterburist. Kutsusime noori ka suvel Eestisse, kui juulis toimub ,,Nelja tuule ristirännak“.
Kella viieks sõitsime Helsingisse, et osaleda Agricola kirikus Toomamissal. Oleme olnud juba 14 aastat nende misjonisaadikuteks. Seekordne jumalateenistus oli võrratu, kui nii võib öelda. Kaasa teenisid koor ja väga andekad muusikud ja solistid. Oli selline tunne, et olen pääsenud laulma ooperikoori! Kasutusel oli palju erinevaid muusikariistu kandlest trummideni.
Ei imesta, et igal pühapäeval on kirikus 700-1000 inimest ja Radio Dei kannab jumalateenistuse otsesaatena üle kogu Soomemaa. Eriline tähtsus on seal palvel. Inimesed saavad tulla altari juurde eestpalvele ja viia külgaltarite juurde kirjalikke palvesoove. Samuti on võimalik jumalateenistuse ajal saata oma palvesoovid interneti ja SMS teel. Kõikide soovide eest palvetatakse kas kohe kirikus või nädala jooksul mitmetes palverühmades.
Kõik väsimus oli kadunud, kui hilisõhtul koju Hyvinkää poole sõitsime. Tänu Jumalale.

5.04.08, laupäev: Idatöö päevad
Kell 4 varahommikul helistas Juha, et temagi on jõudnud Helsingisse. Juha oli reedel pidanud Birskis pool päeva loengud, siis lennanud Ufaast Peterburi ja sealt saanud mikrobussiga Helsingisse. Venelased on arendanud kiirliiklust kahe maa vahel: 20 euroga saab praktiliselt iga poole tunni tagant mingile bussile. Helsingis ei ole kell 4 küll veel kuhugi minna. Raudteejaam on suletud ja nii istuvad inimesed oma kimpsude-kompsudega tunnelites.
Öises Helsingis oli lihtne sõita ja leidsin Juha ruttu üles. Sõitsime tagasi Liisa ja Olavi juurde. Saime kaks tundi veel magadagi, enne kui oli vaja jälle jätkata teekonda. Jätsime osa asju koju Hyvinkääle, võtsime sealt rahvariided ja diaprojektori ning sõitsime Ryttylässe.

Kell 9 hommikul olime Rahvamisjoni Keskuses, kus kestsid iga-aastased Idatöö päevad. Juha oli 40 aastat tagasi selle Soome misjoniorganisatsiooni üks algatajatest. 25 aastat töötas ta seal Piibli ja misjonitöö õpetajana. Nüüd oli meid kutsutud rääkima töö edenemisest meie uuel misjonipõllul.
Ingeri kiriku Uurali praostkond on Euroopa kõige suurem praostkond. Veelgi suurem on Siberi praostkond, mis algab Uurali mägedest ja lõpeb teisel pool Baikali järve. Ka seal töötavad Juha ja Anu, ainult et nende perekonnanimi on Saari ja neil on 5 last. Fotol on kolm praostit.
Soome Rahvamisjon saatis esimese misjonäri Eestisse 1991. aastal. Rannamõisa koguduses töötas misjonär Merja Humppi ja mina sain olla talle tõlgiks ja abiliseks. See oli minu esimene misjonikool. Praegu töötab selle misjoniorganisatsiooni läkitatutest EELK Misjonikeskuses Mika Tuovinen juhatajana ja Kirsti Malmi peasekretärina ning kogudusetööle on asumas veel misjonäre. Ka meie misjonär Liliann Keskinen on sama organisatsiooni läkitatud. Tore oli nende kõigiga Ryttyläs kohtuda.
Idatöö päevadel oli samuti Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi, praost Pavel Krõlov ja hulk noori Venemaalt. Kasutasime võimalust pidada Ryttyläs piiskopiga ka omad nõupidamised.

4.04.08, reede
Tallinnast võtsin auto, misjoninäituse materjale ja õhtuse laevaga läksin üle mere Helsingisse Juha õe Liisa juurde.

3.04.08, neljapäev: pealpool pilvi
Birskis jätkub teoloogiline kursus, aga minul on aeg teele asuda lääne poole. Hommikuse loengu ajal annan õpilastele koduse ülesande, mis peab tehtud olema suviseks sessiooniks ja Juha viib mind Ufaasse lennuväljale. Kell 14 lendab lennuk Bashkiiria aja järgi Moskva poole ja kell 14 on see Moskva aja järgi Moskvas. Idast läände lendavad lennukid umbes 1000 km tunnis ja 10 km kõrgusel. Kui maa peal on ka sombune, siis ülevalpool pilvi paistab alati päike.

Oleme viimasel ajal hakanud jälle kasutama lennutransporti. Palju on väikeseid lennukeid, mida kasutavad põhiliselt gaasi ja naftatööstuse inimesed. Neile lennukitele on võimalik osta pileteid rongipileti hinnaga, kui seda teha aegsasti. Neis on ka päris rikkalik lõunasöök, nii et kaks lennutundi kulub väga ruttu.
Kell 18 väljub rong Moskvast Tallinna poole ja hommikuks olen jälle armsal Eestimaal.

Elu kui tshak-tshaki

2008-04-01T23:09:00.000-07:00

1.04.08, teisipäev: naljapäevapilt

Päev kulus tõsistes koolitundides ja lõbusates vahetundides. Suurel vahetunnil käisime maja ees tänaval ühist pilti tegemas. Selle ühisfotoga saadame teile kevadtervitusi Birskist. Taevaisa hoidku ja aidaku teidki!

31.03.08, esmaspäev: helde võimalus
Esimese loengu pidas Anu: vaimulikust kasvamisest. Siis oli loeng Tapiol ja Erkkil missioloogiast ja Marcusel eksegeetikast. Loengute vahele ikka palveid, laulu ja söömist.

Olime lubanud koguduse liikmetel tulla vabakuulajatena loenguisse ja nii olid nad tulnud ise ning toonud kaasa ka tuttavaid. Tagumine pingirivi oli nende päralt. Ei kuule mitte iga päev siinkandis teoloogiadoktorite loenguid! Eelmisel sessil jaanuarikuus oli olnud õpetajaks teoloogiadoktor Eero Junkkaala.

30.03.08, pühapäev: imekogudus
Soome mehed sõitsid Ufaasse, et minna päevase rongiga sealt Peterburi. Sõit kestab 52 tundi.
Saatnud mehed teele, oligi aeg alustada jumalateenistusega. Teenistus on mari keeles ja ainult jutlus on Juhal vene keeles. Slava Abdullin peab ka selle mari keeles. Kogudust kutsutakse rahva seas mari koguduseks. Ka kaugemalt tullakse seda imet vaatama. Ollakse harjunud, et marid on looduseusulised paganad ja et ristitud on ainult venelased.
Kuna on koolivaheaeg, siis on kaugemad koolilapsed tulnud juba laupäeva hommikul kirikusse ja jäänud ööseks siia. Päeva jooksul jõuavad kohale teoloogiakursuse tudengid Izevskist, Kazanist, Tsheboksarist ja Joshkar-Olaast. Õhtuse lennukiga tulevad Peterburist õpetajad: Tapio Karjalainen, Erkki Helminen, nende tõlk Svetlana Honkonen ning Marcus Prints. Juha käis pidamas teenistust Malosuhojazovaos ja Anu keerles majas, et kõiki külalisi vastu võtta. Ööbijaid oli 28.

29.03.08, laupäev: subbotnik
Mäletan kooliajast üht pilti: kolm meest kannavad palki. Ees ja taga olid kaks suurekasvulist töömeest ja keskel väiksem sonimütsis mees. Meid vallatuid huvitas, kas keskmise mehe jalad ikka maha ulatavad? Pildi nimi oli Lenin laupäevakul.
Kogudus on asutus, kus väheste rahadega peab korda saatma suuri asju. Korraldame meiegi kogudusemaja ehitamiseks ja korrashoidmiseks laupäevakuid.
Mari ja soome ehitusmehed lõpetasid oma kolmenädalast tööperioodi. Ühine aeg oli neid kokku liitnud, üksteist oli arusaadavaks tehtud kätega ja häälitsustega. Kogu aeg oli saanud nalja ja tööd oli tehtud palju.
Kus töö käib, seal laastud lendavad. Ei töömeestel ole aega koristada, see töö sobis lastele ja naistele. Koguduseliikmed olid tulud appi, et koristada ehitusel, majas ja õues. Koolipoisid pesid autosid, Slava remontis õues Ziguli esiratta laagreid, mehed korjasid kokku tööriistu - kõigil oli tegemist.
Pärast ühist lõunasööki läksime kirikusaali, kus laulsime ja tänasime talgulisi. Kogudus kinkis igale mehele kolmeliitrilise meepurgi ja Arina-tädi omaküpsetatud ,,tshak-tshaki“. See on tatarlaste ja bashkiiride rahvuslik maiustus, mis on tehtud nisujahust, võist ja meest. Jumal tasugu neile kõigile heldesti.

Ülesehituspäevad

2008-03-28T10:24:00.000-07:00

24.-28.03.08: tavalised ehituspäevad
7.00 äratus.
7.30 hommikusöök.
8.00 tööpäev algab, kui kostab ,,kopp“-,,kopp“. Materjali hankimine, tõlkimine soomlaste ja maride vahel, tähtsatele ametimeestele selgitamine, millised on veetorud, kus on kanalisatsioon, mitu amprit on elektritarbimist...jne…
10.00 tee-kohvi paus: talvel peab sooja jooma.
12.00 lõunasöök.
12.30 töö jätkub. Kui mehed saavad ise hakkama, kaevan õues kevadvetele ojakesi. Meenutan lapsepõlve. Vestlen naabrite ja möödakäijatega.
15.00 kohvi-tee. Selleks ajaks liigub koguduses ametimeestele lisaks ka koguduseliikmeid. Mõnel on asja, teised tulevad muidu kaema. Helistame Peterburi, Soome ja teistele Uurali praostkonna kogudustele. Ajavahe Eesti ja Soomega on kolm tundi, pole mõtet varem helistada.
17.00 õhtusöök.
Töö jätkub. Saagisime aias õunapuude oksi. Siinne rahvas ei lõika viljapuid: arvavad, et puu vihastub. Sügisel paistab, kuidas meil läks.
18.00 palvetund-piiblitund-lauluharjutus.
Jagan juba mitu kuud Pärnu Eliisabeti koguduse poolt mari lastele tehtud jõulupakke. Pakid saatsime postiga Tallinnast teele detsembri alguses. Kohale jõudsid Birskisse jaanuari lõpus.
Täna tuli Bazenova külast kirikusse 14-aastane Leisan. Pühadel olid nad olnud haiged, nüüd said tulla emaga linna tütrele jopet ostma. Mul oli just üks pakk alles, peal silt: 14-16 aastasele tüdrukule. Selles oli tuliuus punane jope, nagu Leisani jaoks tehtud. Keegi oli Pärnus juba mõelnud selle lapse peale! Kust ta teadis, et Leisani väikesel õel Katjal on verevähk ja emal on ees operatsioon pärast jalaluu murdu, isal on mõlemad labajalad kummiproteesid ning majanduslik olukord pole hiilgav…
21.00 Mõned joovad teed, mõned seavad magamaminekule.
22.00 Norin kostab igast nurgast. Ülakorrusel magab 6, all 7 inimest.

23.03.08, pühapäev: ülestõusmine
Minu lapsepõlves räägiti Lihavõttepühast ja nimetati rahvapäraselt Munadepühaks. Oli lõppenud paastuaeg ja toiduks sai võtta rammusat rooga. Munadepühad tõi meie lasteni valge mängujänes, kelle ees oli suur kauss värvitud kanamunadega. Ema oli salaja need meie jaoks värvinud ja hommikul oli kogu pere rõõmsasti neid koksimas.
Meie pere ei käinud kirikus ja Jeesuse kannatustee oli minule teadmata. Koolis õpetati, et Jumalat ei ole olemas, aga Ülestõusmisepühade hommikut tervitasime ikkagi värvitud kanamunadega. Selline oli komme.
Nüüdki küsivad inimesed, et kust selline komme tuleb? Et Jeesuse hauasuu ette veeretatav kivi oli natuke muna moodi, ei tule tänapäeva Euroopas elavale inimesele meelde. Haud ei olnud maa sisse kaevatud, vaid uuristatud kaljuseina, ja haua sulgemiseks kastutati kivi. Maalapsed teavad, et kui kivina paistev kanamuna panna hauduva kana alla, tuleb sellest elutuna näivast ,,kivist“ välja kollane tibu. Surnud kivist elus tibu - see ongi ülestõusmispühade saladus. Jeesus oli surnud, ärkas ellu ja elab praegugi!
Juba varahommikust tulid inimesed kirikusse. Belaja jõgi oli öösel natuke juurde külmetanud, nii et sõiduautoga sai täna veel üle. Kaugematest küladest tulid naised suurte kompsudega, kus taldrikud pannkookidega, moosipurgid ja rahvariided. Keldrisaali seati pajuokste ja piduroogadega kaunistatud peolauad. Palju oli kaasa toodud kauniks värvitud kanamune, ka meie olime veel hilisõhtul neid värvinud. Kõige ilusamad munad värvis Ivan, kes on joonistanud ka meie vana altaripildi Jeesusest.
40km kauguselt Ozerki külast tuli 18-aastane noormees Sasha, kellel oli täna ristimine. Muusikust naabrimees Kostja Sainetinov oli talle pidanud ristimiskooli ja temast sai Sasha ristiisa.
Jumalateenistusele andis erilise pidulikkuse marikeelse Uue Testamendi saabumine. Esimest korda loeti tekste trükilõhnalisest raamatust ja iga perekond sai endale sellise kingituseks.
34 km kauguselt külast oli tulnud esimest korda kirikusse Dina koos kolme tütrega. Tuli välja, et tal on kodus veel kolm tütart. Mees oli pere maha jätnud, kui selgus, et naine ootab kuuendat last. Dina rääkis oma elust, kuidas ta lapsed on kasvatanud. Kenad pikapatsilised tüdrukud aitasid ilma pikema jututa koristada laualt nõusid, pesta ja kuivatada.
Sõitsime Juhaga 130km Neftekamskisse, et seal pidada teenistus. Margarita juurde koju oli kogunenud kolm perekonda. Kui armulauaga jumalateenistus oli lõppenud ja vene kombe kohaselt hüütud: ,,Hristos voskres“ ning vastatud: ,,Vo istenna voskres“, istusime kõik pidulauda. Lapsed laulsid mari keeles ,,Poro kugo Jumo“.
Kell 21.30 alustasime tagasiteed Birski poole. Metsaserva tagant tõusis mandariinivärvi täiskuu, mis kõrgemale tõustes muutus kollaseks ja valgustas meie koduteed üle kuukiirtes sätendavate lumehangede. Oli täpselt kesköö, kui sõitsime sisse kirikuhoovi väravast. Jumal oli meid jälle õnnistanud imelise päevaga ja hoidnud libedal teel vana Ziguliga.

22.03.08: Vaikne Laupäev
Maridest ehitajad sõitsid ära küladesse ja soomlastest talgulistega külastasime Birski linna ajaloomuuseumi, mis on veel ainuke kultuuriväärtus siin linnas. Paar aastat tagasi tehti vanast rajooniklubist kino, nimeks pandi ,,Leningrad“. Ilmselt sellepärast, et maja ees seisab suur hõbedaks värvitud Lenini kuju. Kino läks kiiresti pankrotti ja nüüd paistab kuju tagant lummemattunud maja koos puruksrebitud Neevalinna pildi jäänustega.
Muuseum on vanas kahekorruselises palkmajas, kus on ajaloo-osakonna, linnakodaniku eluaseme näituse ja Suure Isamaasõja osakonna kõrval erilisel kohal suured mammutiluud. Belaja jõe kallastest leitud luud räägivad sellest, et elu on siinkandis olnud juba ürgajal. Nüüd tõstab ekskavaator kaldaliiva autokasti ja koos liivaga veetakse ehitutandritele ka mammutiluid. Autojuhid vahetavad seda ehituseks kõlbmatut materjali huvilistele viinapudeli vastu. Olen meestele sõna saatnud, et olen samuti mõnest mammutikihvast huvitatud, aga siiamaani pole minule seda toodud. Ehk pelgavad, et pudel jääb saamata: ikkagi papi naine.
Muuseumis on üks osakond tänapäeva kunsti jaoks, kus on ka meie koguduse liikme Jefrim Kalimjanovi maalide näitus. Näituse avamisel anti ka minule sõna ja nii sain rääkida sellest, milleks olen siia tulnud. Teisel päeval oli kõik kenasti kohalikes lehtedes ära trükitud ja televisiooni uudisteski näidati välismisjonäre.
Oli meil võimalus käia ka turul, mis töötab ainult laupäeval ja pühapäeval. Turule toovad külaelanikud piima, mune, võid, mett, liha, omavalmistatud sokke-kindaid. 99% turul müüdavast on enamasti Hiinas valmistatud odav tööstuskaup. Riided on kirevad, läikivad ja pesta neid pole vaja: pärast esimest pesu pole neil alles ei värvi ega kuju. Nad on aga odavad ja tavaline inimene jaksab neid osta.
Meie ostsime lambakintsu ja läksime õnnelikena koju. Lambapraad sai tõesti maitsev. Pidasime vaikset õhtut ja tegime ettevalmistusi pühapäevaseks suureks jumalateenistuseks.

17.-21.03.08: kannatusenädal
Palmipuudepüha jumalateenistus on rõõmus ja lootuserikas. Jeesus ratsutab eesli seljas Jeruusalemma paasapühadele. Rahvas hüüab hoosianna ja asetab Jeesuse teele riideid ja palmilehti. Nii tervitatakse seda, kellele tahetakse alluda, keda peetakse juhiks ja kuningaks. Praegugi rullitakse tähtsate teele punane vaip.
Nädala esimestel päevadel sõitsime küladesse pidama teenistusi, kus meenutasime Jeesuse kannatuslugu.
Suur Neljapäev. Vaatasime õhtul Jeesuse elu filmi. Meil on juba aastaid selline traditsioon. Alati on kogudusse tulnud uusi inimesi, kellele evangeeliumide sisu ei ole selge.
Suur reede. Vene keeles on selle päeva nimi Strashnaja pjatnitsa - hirmus reede.
Vaatasime reede õhtul Mel Gibsoni filmi Kristuse kannatused. Oleme sedagi filmi vaadanud juba mitu aastat Suurel Reedel.
Juudas on 30 hõbeseekli eest Jeesuse maha müünud. Peertus, jüngritest suurim, on kolm korda öelnud, et ta Jeesust ei tunne. Rahvas, kes alles paar päeva tagasi oli Jeesust juubeldades tervitanud, on nüüd nõudmas Pontus Pilaatuselt tema ristilöömist. Jeesus lüüaksegi risti.
Sellised me oleme - kui kõik on hästi, lööme endale vastu rindu ja lubame suureliselt kõike. Kui meie nahka turule hakatakse viima, on oma nahk kõige kallim.
Issand, halasta meie peale, oli röövli palve, kes oli löödud Jeesuse kõrval olevale ristile. Nii palusime ka meie. Meile jääb Jeesuse lubadus, et Ta võtab meid ühel päeval enda juurde paradiisi.

Elus ja koolis

2008-03-18T14:27:00.000-07:00

18.03.08, teisipäev: sügavkülmutatud tööriist

Tegelesime kogu päeva ehitustööga. Hankisime materjale, otsisime torujuppe, trepilaudu ja vaheuksi. Olen ehitustöödega tegelenud juba 15 aastat! Ronisin pool päeva mööda katusealuseid ja teine pool päeva kanalisatsioonikaevudes: soome ning mari mehed ei saanud keerulisemaid asju ilma tõlgita selgeks.
Hakati otsima höövelmasinat-mootorsaagi. Mullu oli see olemas, aga nüüd ei leitud kuskilt. Lõpuks tuli Ivanile meelde, et see peaks olema kuuri seina lähedal lumehange all. Niisiis: labidad kätte ja arheoloogilistele kaevamistöödele! Seal see tööriist oligi. Mehed kaevasid välja, kraapisid lumest ja jääst puhtaks ning masin oli jälle kasutuskõlblik. Halleluuja! Ei pidanudki uut ostma.
Õhtul käisid kõik jälle naabrite saunas ja olid õnnelikud, et said ka pesta. Kaevust on vesi otsas juba nädal aega, harjutame endid miinimum-veetarbimisreziimile. Tuleb juba hästi välja! Varsti tuleb kevad, lumi sulab ja kaevud on jälle kenasti vett täis. Nii on see alati olnud.

17.03.08, esmaspäev: ohvitser
Moskva-Barnaul rong soidab Venemaa pealinnast Baikali järve lähistele 4 päeva. Rongiseltskond vaatab alguses uurivalt, kes on seekord reisikaaslaseks saadud ja ikka teeb keegi jutuotsa lahti: kust tulek, kuhu minek.
Õhtuks jäin teed jätkama paarikümneaastase ohvitseriga, kes elas oma naise ja lapsega Barnauli lähedal sõjaväelinnakeses. 23 tunniga, mis me koos sõitsime, sain kuulda rohkem kui oleksin teada tahtnud. Noore mehe elu armeeteenistuses oli teinud ta kibestunuks ja karmiks. Vähe oli alles jäänud, mis talle elus rõõmu oleks pakkunud. Selle aasta jaanuarist on Venemaa armees uus seadus, et sõdurite ajateenistus kestab ainult ühe aasta. Ka see ei valmistanud noorele ohvitserile mingit rõõmu. "Tühisuste tühisus, kõik on tühisus", on kirjutatud Koguja raamatusse ning selline oli ka mu reisikaaslase meeleolu.
Kui ta küsis, et mis asjus mina liikvel olen, oli minul võimalus talle rääkida Jumalast, kirikust ja misjonitööst. Tasapisi jäi ta kuulama ja pakkus siis oma teemoonast mulle pirni ja õuna ja lõpuks väikese shokolaaditahvlikese: ”Sööge teie, ma naguinii ei hooli.” Võtsin tänulikult vastu ja lasin hea maitsta. Kui tuli öö ja me magama läksime, palvetasin väga selle noore mehe pärast. Hommikul oli tal tuju juba parem ja ta ise hakkas mulle rääkima, kuidas ta hiljuti kirikus oli käinud ja et vanaema olla teda lapsena kirikusse ristimisele viinud. Küsis ka nõu, missuguse risti ta võiks endale osta. Jumal oli oma tööd temas juba teinud. Loodan väga, et ka see noor mees võiks leida seal kaugel Siberis rahu oma südamele ja armastust kaasinimeste ja iseenese vastu.

Janaulis oli Juha rongil vastus. 130 km Birskisse oli paras tee, et kõik kiiremad asjad ära rääkida. Kirikuhoovis askeldasid mehed: kolm soomlast olid tulnud Misjonimaja ehitamise talgutööle abiks ja küladest olid saabunud kolm mari rahvusest meest. Üks noorik oli talgulistele kokaks ja töö käis täie hooga.
Jõudsin süüa, pidada ühe töökoosoleku ja sõitsime Juha ja Slavaga üle veel olemasoleva jääsilla Belaja jõe taha Starobazenovo külasse jumalateenistusele. Ülestõusmispühade nädalal on igal päeval erinevates külades teenistused. Ilmajaamast tulevad rõõmusõnumid, et veel nädal aega on pakast rohkem kui 10 kraadi, mis võimaldab pääseda jõe taha küladesse ja rahval kirikusse Ülaetõusmispühade teenistusele.

16.03.08, pühapäev: 10 minuti spurt
Kirjutasin päevikut Moskvas raudteejaamas istudes. Rong pidi valjuma 13.19. Kirjutasin, mõtlesin oma mõtteid... Vaatasin vanu pilte arvutist ja aeg-ajalt kiikasin kella ekraani allnurgas. Kui hakkasin arvutit sulgema, oli kell 12.05. Tuli tunne, et peaks nagu liikuma hakkama. Olin istunud Leningradski vaksali teisel korrusel.
Järsku sain aru, et mu arvuti näitab ju Eesti aega! Moskas on kell üks tund rohkem! Mul oli aega 10 minutit. Viskasin asjad kotti, seljakoti selga ja jooksuga Kaasani jaama poole. Ikka treppidest alla, siis läbi tunneli teisele poole väljakut, treppidest üles maa peale ja läbi jaamahoone rongini ning 10. vagunini. Kui vagunisse sain, siis KOHE sõitis rong välja. Nahk oli märg, aga maha ei jäänud!
Küll Jumal oma hullude eest hoolitseb, nagu laul ütleb. See on tõesti nii! Oleks ma veel 2 minutit kokutanud... ja kui rohkem asju oleks kaasas olnud, siis poleks ma lihtsalt jaksanud joosta.
Aitäh eestpalvete eest!

11.-15.03.08: viis päeva elukestvast õppest
Minu lapsepõlves rippus kooli seinal Lenini loosung: ,,Õppida, õppida, õppida!“ Üks teine suurmees on öelnud, et mida rohkem õpin, seda vähem tean. Lapsena ei saanud ma sellisest filosoofiast aru. Mida rohkem haridusetappe sai läbitud, seda enesekindlamana sai koolimaja uks kinni löödud - tean kõike! Kui kõrgharidus Pedast oli käes, tundus, et nüüd on õppimine õpitud. Kui Jumal minu ellu saabus, avastasin, et on olemas Piibliraamat ja kogu vaimuliku tarkuse varasalv, millest minul aimugi ei olnud. 1992-97 tudeerisin hoolega teoloogiat Tallinnas Usuteaduse Instituudis. Kui paber jälle käes oli, arvasin, et nüüd on tarkust piisavalt.
Venemaal tööl olles kogesime, et Jumal on kõrgel ja tsaar kaugel, nagu öeldi ennevanasti. Kui olime 8 aastat tööd teinud ja oli tekkinud kümmekond kogudust, oli vaja sinna ka töötegijaid. Palusime Jumalat, et Tema saadaks oma põldudele töötajaid, sest meie füüsiliselt ei jõudnud kõiki kogudusi korralikult hooldada. Kirjutasime Ingeri Kiriku konsistooriumile Peterburi palvekirju, et nad saadaksid meile vaimulikke, aga abi ei tulnud. Hädaga hakkasime siis neist äsjaristitud koguduseliikmetest koolitama laste-, noorte- ja diakooniatöö tegijaid. Tublimad saatsime Peterburi teoloogideks edasi õppima. Tänaseks töötavad meie õpilased erinevatel ametipostidel: Fjodor on Ingeri Kiriku Teoloogilise Instituudi rektor, Vladimir, Aleksander, Vjatsheslav, Sergei, Gennadi on ametis kirikuõpetajatena, olemas on jutlustajaid-kateheete ning muid kiriku töötegijaid.
Et seda kaadrit koolitada, on pidanud ise ennast täiendama ja kogu aeg midagi juurde õppima. 2007. aasta sügisel alustasin koos tütre Marikaga jälle kooliteed. Olime varem istunud kõrvuti koolipingis UI-s ja õppinud teoloogiat. Seekord asusime õppima diakooniatöö korralduse magistriõppes. Kogu oma eelnevatele teadmistele vaatamata tundub, et jälle pole ma varem sellest kuulnud: diakoonia, politoloogia, ärijuhtimine…
Õppimine toredate ja huvitavate kursusekaaslaste seas on nagu pidu ning õppejõud on väga andekad ja oma ala hästi tundvad. Sellel sessil õpetas meid kahel päeval UI rektor Randar Tasmuth. Olin kohtunud temaga 1992. aasta sügisel, kui soomlasest õppejõud Seppo Alaja oli meid Marikaga õppima julgustanud. Seppo oli suurepärase õpetajana olnud aitamas Instituudi tööd uuesti jalule seada. Samal talvel hukkus ta Pärnusse sõites autoõnnetuses. Tema matustel Soomes Järvenpääl ütles peielauas Seppo piiskopist isa: „Issand andis, Issand võttis - ülistatud olgu Issanda nimi.“ Ma ei saanud sellest aru, ma ei mõistnud selliseid Jumala plaane. Oli esimene advent ja kui kogu peielaua rahvahulk tõusis ja laulis Hoosiannat, oli see kõik minu jaoks erakorraline. Matus, kus leinati ja tänati Jumalat samaaegselt…!
Randar hakkas juba siis mulle silma noore, väga andeka ja erudeeritud pastorina; andeka uskliku pastorist isa poeg. Randari õppetundideks olid sel korral: Piibel, kuidas seda lugeda ja teistele õpetada. Juba nende tundide pärast tasus 2000 km kooli sõita. Elukestev õpe on minu kohal järjekordselt tõeks saanud. Õppida ja jagada oma teadmisi teistega - selle nimel tasub elada.

Pidu, pidu

2008-03-13T00:30:00.000-07:00

08.03.08, laupäev: Maslennitsa Eestis
Toompeal Pika Hermanni tornis tervitas Moskva rongi sinimustvalge lipp ja hulk vastuvõtjaid raudteejaamas. Rongis ei olnud ühtegi vaba kohta, sest Venemaa riigipühade aegu sõidavad turistid vaatama kaunist Eestimaad. Siinne teenindamine on osalt veel vene keeles ja nii on siia lihtsam tulla. Paljud olid tulnud lastega. Peaaegu kõigil naistel olid käes lilled. Kena komme!
Tütar Marika tuli laste Lisa, Joosephi ja Danieliga mulle vastu ja sõitsime naistepäeva tähistama kohvikusse, et süüa pannkooke maasikamoosiga. Venemaal on ju täna Maslennitsa!

07.03.08, reede: Valeri
Moskva. Oli naistepäevaeelne päev ja tänavad täis lilledega mehi: naispereliikmeid ei tohi unustada! Rongijaamas oli mul vastas Valeri Besedin koos oma õe Ksenjaga. Valeril oli ees pikk habe ja juuksed olid peaaegu vööni. Tõeline batjushka. Ta oli just äsja saabunud Moskvasse Komimaalt, kus ta oli olnud 7 kuud kloostris.
Valerik tuli meie kirikusse 1997. aastal 15-aastase poisina. Ema oli ta üksi jätnud ja nii koliski see tänavakambas elav noormees praktiliselt meile. Päeval aitas ta kaasa kirikumajade ehitusel ja õhtul mängis kitarri ning laulis. Tänu temale kogunes kirikusse palju noori. Kui ta sai 18, saatsime ta autokooli ja ta oli meil mitu aastat autojuhiks. Kui meie läksime Bashkiiriasse, siis saatsime ta appi Komisse Sõktõvkari kogudusse. Seal armus ta kohalikku organisti ja nad abiellusid. Varsti sündis Julijana.
Tingimused kogudusetööks olid eriti rasked. Pastorit ei olnud, Valeri oli majahoidja, kütja, jutlustaja ning teenis samal ajal raha autoremonditöökojas. Kord, kui järjekordse suure pakase ajal külm lõi lõhki radiaatorid ja kogu maja oli jääs, sai Svetal sellisest virelemisest isu täis. Ta võttis lapse ja kolis vanemate juurde tagasi. Valeri võttis kätte ja läks kloostrisse. Ta ütles, et seal oli aega mõelda elu üle järele. Usu Jumalasse oli ta säilitanud. Tema armu peale lootes tahab ta alustada jälle uut elu, seekord maailmas. Ta tõi mulle suure kimbu kollaseid krüsanteeme. Olin talle olnud aastaid ema eest ja temast oli meile saanud nagu oma poeg. Aidaku teda Jumal!

06.03.08, neljapäev: Rahvuslik Presidendi Kool nr 1
Kolmandat päeva jätkuvad pidustused Marimaal. Hommikul oli esimene külastus uude Rahvusgaleriisse keskväljakul. Sinna oli üles seatud näitus rahvusliku kultuuri tekkimisest. Eriti kena oli rahvariiete näitus. Giid tundis oma tööd hästi ja oskas seletada ka ristiusku ja kirikute tekkimisega seotut.
Õigeusukiriku juures pakuti meile jälle pidulikku hüvastijätulõunasööki suitsulõhe ja kalamarja-pannkookidega. Meiegi saime peapiiskopilt kaks raamatut kingituseks.
Viimane külaskäik oli Rahvuslikku Presidendi Kooli nr 1. See on internaatkool, kus õpivad maride andekamad lapsed. Kool oli lõpuks ometi saanud omale presidentliku väljanägemisega kunstikooli hoone. Olime seda kooli külastanud ja aidanud 12 aastat. Olid ajad, kui koolil oli vaja paberit ja värve, pintsleid ja savi, värvilisi lõngu ja kangast, peitleid ja nugasid. Võtsime laste tehtud käsitöid Soome kaasa ja müüsime neid kogudustes misjoniõhtutel. Saadud raha eest ostsime Soomest ja Moskvast lastele vajalikke asju ja tõime need Marisse.
Meid ei oldud unustatud. Õpetajad käisid mind kordamööda kallistamas. Oleme kandnud juba rohkem kui 10 aastat nende laste ja õpetajate valmistatud rahvariideid. Siin valminud puulõikepannood kaunistavad kirikut ja kodu, nagu ka altarilinad ja rahvuslikud albad, vaimulikurüüd. Rõõmustasime, et nüüd on paremad ajad ka neil!
Ja oligi aeg kiirustada veel kiriku juurde, kus ootasid koguduse inimesed, et jätta hüvasti. Naised olid tulnud 30 km kauguselt Lupersolast tooma teele kaasa pirukaid ja moosipurki. Soome sõbrad läksid samale rongile ja Artjom tuli meid autoga rongijaama tooma. Külanaised kiilusid endid samuti autosse ja tulid siis mind vagunisse saatma. Nad ei olnud mitte kunagi elus viibinud Moskva rongi kupeevagunis. Tihedasti nagu silgud istusid nad lapsemeelses rõõmus kupees ja õhutasid mind rutem tagasi tulema. Nutt tuli peale, kui rong hämarduvast linnast välja sõitis. Ikkagi 12 aastat oli Joshkar-Olaa olnud meie kodulinn!
Kupees olid veel kaks kena noort meest. Küsisin emalikult, kuhu poisid on teel. Kamtshatkale, oli vastus. Noormehed seletasid, et nad olid olnud täienduskoolitusel. Mõlemad olid sõjaväelendurid ja nüüd olid neil käes helikopteri juhtimise paberid. Rääkisime pikalt elust armees. Noormehed olid hea elu peal, lennuväe ohvitseridest hoolitakse ka Vene armees. Olin eelmisel päeval Morki rajoonis käies rääkinud külameestega ja nende mälestused teenistusest Tshetseenias olid palju nukramad. Rahu neile ja kogu maailmale!

5.03.08, kolmapäev: kingitused mari külla
Kell 04.00 koputas meie uksele Mihail ja hüüdis: „Juha! Para!“ (On aeg!)
Selle peale korjas Juha kähku oma varanatukese kaasa ja nad asusid Uute Testamentidega täislastis Ziguliga Birski poole teele. 700 km kiilasjääl ülekoormatud autoga sõita ei ole kerge, aga kui ma õhtul helistasin, teatas Juha, et kõik oli hästi läinud.
Olin kokku leppinud Artjomiga, et läheme tema autoga Morki rajoonikeskusesse. Artjom on täisorvust naabripoiss, keda oleme kasvatanud 13 aastat. Nüüd on ta juba 20 ja tal on väike mikrobuss. Uue Testamendi esitlemine oli täna Morki kultuurimajas koos pika ja põhjaliku kultuuriprogrammiga muuseumides ja koolides.
Kasutasime võimalust, et olla koos maridega nende pidupäeval nii Morkis kui ka meie koguduse liikmete juures Jurturi külas 6km Morkist edasi. Sõitsime nii kaugele külaserva kui lumi lubas ja jätsime auto esimese tare värava taha. Perenaine lubas valvata. Läksime kilomeetri veel jala, et jõuda Anna ja Stanislavini.
Jurturis elavad Anna ja Stanislav koos 2,5 aastase tütrekese Mariaga. Anna on alakehast halvatud ja Stas ühe silmaga. Maria sünd oli Jumala ime ja eluraskustele vaatamata püüavad nad kasvatada temast täisväärtuslikku inimest. Anna on pärit 9 lapselisest perest ja tema vanemad on lubanud noorpaaril elada 9 ruutmeetrilises saunaks ehitatud palkmajakeses.
Maria kutsub mind vanaemaks. Viisime neile kingitusi Eestist Pärnu kogudusest, Soomest ja Joshkar-Olaast. Kõige tähtsam kingitus oli Uued Testamendid mari keeles: Anna ja Stas said oma, vanaisa ja vanaisa oma ja varsti kambrikesse kogunenud sugulased veel kolm eksemplari. Lubasime maikuus, kui lumi ära sulab, tulla külasse autoga ja tuua rohkem. Kingitusi ja kukekomme jätkus kõigile. Innuga alustati uue Piibliraamatu lugemist. Vanaisa rõõmustas: suured selged tähed, saab ilma prillideta lugeda! Ta kinkis mulle kaks äsjapunutud pajukorvi ja kõik tulid meid väravani saatma.
Suuremad tüdrukud tulid juhatama teed läbi juba hämarduva küla. Poe juures õlut timmiv meestekamp tahtis ka teada, kus käisime ja mis ajus. Õnnitlesime neid mari mehi, et ka nende külas on nüüd Jumala Sõna mari keeles.
Tagasitee oli raske ja meil mõlemal Artjomiga tuli tukk peale. Vastutuleva auto alt lendas jäätükk kõva pauguga vastu auto radiaatorit ja korrapealt oli uni läinud. Õnnelikult jõudsime tagasi Joshkar-Olaasse. (Joshkar-punane, Ola-linn)
Õhtul külastasin Vladimir ja Valentina Botshkovi. Vladimir on minu kõige vanem ristipoeg. Eelmise päeval oli ta saanud 67-aastaseks. Ta on praegune Joshkar-Olaa kirikuõpetaja, endine koolidirektor ja ajalehe peatoimetaja, lisaks abipraost, kui Juha Venemaal ei ole. Valentina on koguduse diakooniatöö juhataja ja raamatukogu hing ning hoidja. Jumal aidaku neid kanda seda rasket koormat, mille me neile kanda jätsime, kui ise Bashkiiriasse sõitsime.

Marikeelne Uus Testament

2008-03-12T09:54:00.000-07:00

04.03.08, teisipäev: „U Sugõn“ jõudis marideni
Hommik algas kell 9 liturgilise palvusega Kokshaga kaldal Vene Õigeusu Jumalaema kirikus. Teenis Marimaa ja Joshkar-Ola peapiiskop Joann. Kuldsetes kuubedes vaimulikud liikusid väikeses kabelis väärikalt ringi, loeti Jumala sõna nii kirikuslaavi kui ka mari keeles, kasutades äsjatrükitud Uut Testamenti. Kirjakohaks oli, kuidas Jeesus teeb puhtaks 10 pidalitõbist.( Luuka 17:11-19) Suitsetati viirukit, Vladõka-kirikupea pööras kolm korda ennast näoga ka meie poole ja soovis rahu: „Mir Vam!“
Kell 10.00 algas Tshavaini nimelises Maride Rahvusraamatukogus marikeelse Uue Testamendi ,,U Sugõn“ pidulik esitlus. Kohal olid tõlkijad Leonid Jandakov, Tiina Ollikainen ja palju-palju muid, kelle abita ei oleks see raamat ilmavalgust näinud.
Uut Testamenti on püütud ka varem niidumari keelde tõlkida. Tõlked olid algelised ja nendes oli palju kirikuslaavi sõnu. 1986. aastal Stockholmis trükitud Uus Testament „Novõi Sovet” oli samuti täis venekeelseid sõnu.
Proovitõlkeid evangeeliumidest olime saanud juba mitmeid aastaid kasutada. Kui alustasime 1993. aastal marikeelset kogudusetööd, siis oli marikeelset materjali väga vähe ja sageli tõlkisid koguse inimesed ise jumalateenistusel kirjakohti mari keelde. Esimesteks tõlkijateks noores luterlikus koguduses olid Mari Ülikooli professor Valeri Patrushev ja keeleteadlane Valeri Vershinin. Hiljem tuli kirikusse kirjanik ja poeet Gennadi Aleksejev, kellest sai kirikuraamatute ja vaimulike laulude kirjutaja ning tõlkija. Tema on nüüd marikeelse luterliku koguduse ,,Sorta“ (Küünal) vaimulik Lupersola külas Sovetski rajoonis.
Väikene saal oli rahvast täis, inimesed seisid seinte ääres televisioonikaamerate ja raadioreporterite vahel. Laulis õigeusukiriku koor.
Esimese tervituskõne pidas peapiiskop Joann, kes kinnitas: ,,Kõik rahvad peavad kuulma Jumala Sõna oma emakeeles“. Ta võrdles Jumala Sõna kaheteralise mõõgaga ja meenutas Jeesuse sõnu: ,,Mina olen tee tõde ja elu ja keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu“. Joann tänas kõiki, kes on Mari rahva valgustamisele kaasa aidanud. Ta tuletas meelde, et Jeesus on sama, kes 2000 aastat tagasi ning tahab ka täna mari rahvast Igavese Tõega valgustada. Ta soovis rohket Jumala õnnistust kõigile saalisviibijatele ja kõigile, kes olid kaasa aidanud Jumala Sõna trükis ilmumisele, nii et seda võis täna inimestele kingituseks jagada.
Järgmiseks pidas tervituskõne Marimaa valitsuse nimel rahvastiku-, trüki- ja kultuuriminister Mihail Vasjutin, kes märkis: „Täna on pidupäev. Neli aastat on Marimaa valitsus teinud koostööd Vene Õigeusukirikuga kirikute taastamiseks, et inimesed ei tegeleks igasugu tühja-tähjaga“. Ta kutsus kõiki kaasa aitama ajalooliste kirikuhoonete ülesehitamisel ning väljendas heameelt, et kuulis täna esimest korda Jumala Sõna mari keeles. Ta tänas valitsuse nimel abilisi Soomest ja Rootsist.
Kolmas ettekanne oli Marimaa haridusministrilt Galina Shvezovalt. Minister kinnitas: ,,On äärmiselt tähtis, et koolides õpetatakse Jumala Sõna. Oleme täna valmis viima Jumala Sõna meie lasteni“.
Imeline! See, mille poole me oleme 15 aastat püüelnud, on täna mari intelligentsi ja televisioonikaamerate ees välja öeldud: Jumala Sõna on tähtis! Jumala sõna peab kuulutama!
Mari Ülikooli professorid Sergei Starikov ja Ksenofont Sanukov väitsid oma ettekannetes, et marid olid paganarahvas, kuna õigeusu kirikutes kasutatakse kirikuslaavi keelt ning marid ei võtnud seda kirikut omaks. Enne oktoobrirevolutsiooni oli olnud 114 marikeelset vaimulikku raamatut. Tsiviliseeritud on ainult see rahvas, kelle keelde on tõlgitud Jumala Sõna!
Mari rahvusest õigeusu vaimulik Nikolai Tshzaev kirjeldas, kuidas ta oli kiriku esindajana neli aastat korrigeerinud ja parandanud Leonid Jandakovi tõlget õigeusu traditsioonidest lähtuvalt. Ta toonitas ka, et Jumala Sõna on vaja kohustuslikku kooliprogrammi sisse viia: koolides, kus seda õpetati, vähenes kuritegevus 10%.
Lõpuks anti sõna ka sponsori rollis olnud Soome Piiblitõlkimise instituudi Soome-Ugri filiaali direktorile Anita Laaksole, kes õnnitles Mari rahvast, tänas, et oli suur Jumala kingitus teha tõlkijatega koostööd ning toonitas, et õnnis on inimene, kes käib Jumala sõna näidatud teed.
Põhilise töö ära teinud mari tõlkija Leonid Jandakov (pildil) ja soomepoolne juhendaja ning abistaja Tiina Ollikainen meenutasid 16 aastat, kuidas nad õlg-õla kõrval töötades püüdsid leida sobivaid sõnu, et Piibel tuleks maridele omases keeles.
Piduliku tseremoonia lõppedes said kõik osavõtjad kingituseks kaasa trükivärvilõhnalise raamatu ,,U Sugõn“.
Peapiiskop oli korraldanud oma peakirikus tähtsamatele külalistele piduliku lõunasöögi ja nii pääsesime ka meie Juhaga uhkemate hulgas kuninglikule pidusöögile.
Maslennitsa oli algamas ja nii oli pidulaual kümneid eri sorte kalaroogi ning puuviljavaaside kõrval pannkoogid punase kalamarjaga ja soolalõhega ja....
Öeldi palju tooste ning iga pöördumise lõpus lauldi :,,Palju aastaid, palju aastaid, palju armurikkaid aastaid!“
Kui lõpuks pakuti sõna ka teistele, küsisin, et kas naised ka võivad midagi öelda. Vladõka, keda tunneme isiklikult juba 13 aastat, naeratas armulikult ja ütles, et palun väga, naistepäev nagunii varsti tulemas.Selle nalja peale naeratasid heatahtlikult ka kõige süngema olemisega mustakuuelised vennad Kristuses.
Esitlesin ennast ja oma saatjaid: soomlasest abikaasat Juhat ja idamaride esindajana kaasas olnud meie jutlustajat Bashkiiriast Bahtebaevo külast Mihail Kutlusatovit. Ütlesin, et meid on siin kolm soome-ugri rahva esindajat ja et meie kasutame oma misjonitöös juba 15 aastat samuti mari keelt. Rääkisin ka sellest, kuidas oma misjonitöö algaastatel olime Soome Piibliseltsi töölistena abiks Piiblitõlkimise Instituudi ülesande täitmisel: Jandakov oli just alustanud UT tõlkimisega ja oli vaja kontrollida, kas marid saavad sellest tõlkest aru. Mari Ülikooli professor Ivan Ivanov näitas meile kaardilt mari külasid, kus inimesed veel mari keelt räägivad. Pidime leidma sellistest küladest noori ja vanu, haritud ja vähese haridusega, mehi ja naisi ning andma neile lugemiseks valmisjõutud piiblitekstid. Nemad pidid tõlkima need tagasi vene keelde. Meie viisime tekstid Soome, kus valiti välja sõnad, millest rahvas hästi aru sai ning neid siis kasutati UT lõppvariandis.
Lõpetuseks laulsime kolmekesi ka ühe marikeelse söögipalvelaulu, kus öeldakse, et Issand õnnistaks söögilauda, ühendaks südamed armastusega ja et Sõna, mida Jumal ise meile on andnud, viiks meid elavale usule.
Peapiiskop ja muud külalised olid minu julgustükiga rahul. Tavaliselt naised kirikuisade ees ainult kummardavad või põlvitavad ja paluvad: Batjushka blagoslavi. Mulle on nad isegi kätt andnud.
Saime tutvusi ära kasutades õhtupoolikul otse trükikojast ära tuua 5000st Uuest Testamendist 300 eksemplari Marimaa jaoks ning 300 Bashkiiria jaoks. Vene Õigeusu kirik sai pooled, s.t. 2500 tk. Ülejäänud lubati jagada marikeelsetele koolidele ja külade raamatukogudele. Selle kingituse on kinni maksnud peamiselt Soome luterliku kiriku liikmed oma annetuste kaudu. Jumal neile heldesti tasugu!
Kell 18 toimus juba meie oma kallis mari-vene luterlikus koguduses Mari Kas.
See Mari õhtu oli samuti pühendatud Uue Testamendi ilmumisele mari keeles. Joshkar-Ola Püha Risti kirikussse oli tulnud mitukümmend inimest maalt küladest ja ka linnast. Esimest korda loeti tekste nüüd uuest raamatust. Juha rääkis, miks peame lugema Jumala Sõna ja miks seda on hea ja õige teha emakeeles. ,,Sorta“ koguduse naised Lupersola külast laulsid mari keeles vaimulikke laule. Nende kirevad rahvariided olid nagu lilleväli. Õhtu lõppes pirukate söömisega ja koduteele said kõik kaasa Uue Testamendi.
Tänu olgu Jumalale!

Tallinn - Birsk - Joshkar-Olaa

2008-03-11T11:57:00.000-07:00

03.03.08, esmaspäev: Joshkar-Olaasse
Kell 9.00 tuli Mihail Kutlusatov ja alustasime koos Juhaga teekonda 700 km kaugusele Marimaale Joshkar-Olaasse. Mihail oli roolis, tee oli talle tuttav. Tegime ainult ühe peatuse nagu tavaliselt, Vjatka jõe lähistel tatarlaste söökla ja bensiinijaama juures, kus on ka maksuline WC. Tee kulgeb kogu aeg põldude ja väljade vahel. Selle 13 aastaga, mil oleme seda teed sõitnud, oleme ära õppinud, et enne süüa ega juua ei tohi.
Joskar-Olaas pidasime Olga Lebedevaga koosoleku kogudusekooli korraldamisest ja mina istusin noortega ööni kirikus. Artjom ja Dima Skulkov koos naise ja beebiga olid kirikus nagu neil kombeks. Dima mängis kitarri ja laulis. Kirik oli soe, puhas ja pühalik. See on noorte lemmik-kogunemiskoht. Õhtuti juuakse seal teed, loetakse Piiblit, palvetatakse ja räägitakse elust. Tänu Jumalale, et on selline paik, mis on paljudele koduks.

02.03.08, pühapäev: ristimine ning armastav pagan
Jumalateenistus kell 11.00. Olin mures, kas ristitav Tatjana ikka saab tuldud mitmekümne kilomeetri kauguselt külast. Päeval oli juba vesi Belaja jõe servades. Lauad olid küll pandud üle vee, aga ikkagi on kõhe üle tulla.
Tatjana tuli. Tulid ka babushka Anna koos pannkoogitaldrikuga ja Arina ja teisedki memmed. Tuli Janõshejevi pere koos lapsega ja perema kes vot-vot kohe peaks sünnitama minema. Paarkümmend oli meid kokku.
Juha pidas teenistuse ja jutlustas teemal: Jeesus, elu leib. Meil oli kaasas Soomest toodud tõeline rukkileib. Jagasin kõigile tükikese. Lapsed joonistasid kiriku põrandal. Seinale olin seadnud Eestimaalt toodud käsitöönäituse.
Teelauas suhtlesid kõik elavalt. Tore, et kellelgi polnud kiiret kodu tagasi minna. Kui juba kirikusse tullakse, siis ollakse seal kaua. Tähistasime ka veebruarikuu sünnipäevi ja leppisime kokku, et edaspidi peetakse sünnipäevi kuu viimasel pühapäeval, aga kingituse saavad ainult need, kes ise kohal on. Kõik lubasid kohal olla ja torti tuua.:)
Õhtu poole sõitsime Malosuhojazovo külla Veera juurde jumalateenistust pidama. Seal olid ka tema tütar Aljona ja poja Sasa naine koos lapse ja vanematega. Beebi oli sündinud 15. jaanuaril ning noor vanaisa oli valimiste päeva auks ennast täis joonud. Kohaliku küla pillimehena oskas ta ka väga hästi laulda. Ta seletas meile, et tema ei ole ristitud ja ei kavatse ristida, on pagan ja paganaks ka jääb. Vaatamata tema paganameelsusele ei keelanud see teda kõva häälega mari keeles usutunnistust ja Meie Isa palvet kaasa lugemast ning laulmast ülistuslaule Jeesusele. Meie lahkudes ütles ta, et armastab meid ja kutsus kindlasti veel tagasi.
Malosuhojazovo lähedal on mineraalvee allikad ja muda, mida kasutatakse sanatooriumides. Suvel, kui pidasime seal lastele pühapäevakooli laagrit, olid nii lapsed kui kasvatajad musta mudaga sisse määritud, nii et vaid silmavalged välkusid. Kole lõbus oli! Loodame ka sel suvel mudaravi võtta.

1.03.08: Imemees ja saun
Kell 16 jumalateenistus Bazenovos. Kohal on pererahvas: Elina isa ja ema, Elina ning tütred Katja ja Leisan. Isal on sünnipäev. Tubli aednik on saanud lisaks kodumaistele taimedele avamaal saaki kandma ka viinamarjad ja arbuusid! Imemees! Kui abikaasa oli mitu nädalat linnas haiglas, siis tuli peremehel isu teha villaseid sokke. Kuna lõnga ei olnud, siis keeras ta koonlalaua pealt sõrmedega villast lõnga, keris kerasse ja kudus sokid. Kui valmis oli mitu paari, turnis ta lumehangede vahelt maanteele bussi peale ja sõitis linna. Müüs turul kenad paksud kodutehtud lõngast kootud sokid 200 rubla eest paar linnarahvale. Ostis toiduaineid ja rändas tagasi koju uusi sokke tegema. Nii see talveke kuluski.
Pererahvas tegi pannkooke ja tõi keldrist maasika- ja vaarikamoosi. Pärast jumalateenistust laulsime, lapsed esitasid vanaisale sünnipäevatervituseks omi laule. Lubasime tulla jälle kuu aja pärast ja loodame, et kevadpäike on siis sulatanud lumehanged madalamaks.
Kirikus oli vaja veel koristada ja valmistuda homseks jumalateenistuseks. Ivan küttis sauna. Käisin koos Lilja ja Nastjaga saunas, viskasime leili, higistasime haigusepisikud välja ja rääkisime naiste jutte. Saunaskäik ei ole mulle mitte alati meeldinud. Ma pole harjunud sellega, et riidest tuleb lahti võtta sauna ees olevas kuuri moodi ruumis, kus põrandal on lumi ja tagumik jääb pingi külge kinni nagu pärast Kiire lapseristseid. Leiliruum ja pesuruum on sama, pesema peab põrandal kükitades, sest muidu on lae all kuum. Kui saunas ei ole tapvalt palav (umbes 100 kraadi) siis on seal hea olla. Ka seekord oli mõnus. Me ei saanud ka vingumürgitust nagu tavaliselt. Muidu on tavaline, et esimestel saunalistel pärast pea valutab.
Kui öösärgi ja kitli väel kitsast rada pidi lumehangede vahelt kuuvalgel kiriku poole tagasi lippasin, seisatasin uue misjonimaja nurgal ja vaatasin kuuvalguses sätendavaid lumehangesid. Oli hiirvaikne, kaugel haukusid mõned koerad. Õhk oli külm ja taevas selge. Nagu lapsepõlves! Kõik väsimus oli kadunud, õnnis õhtu saabunud.

29.02.08, reede: igapäevane toit
Kell 5 äratus. Mehed olid mures, kuidas nad läbi lumetuisu ja kiilasjää lennukile jõuavad. Auto oli seisundis, et üks uks ja tagaluuk ei tule lahti, üks tagatuli ja armatuurituled ei põle ning üks kumm läheb kogu aeg vaatamata remondile tühjaks. Autopump oli rikkis, esiklaasis palju ,,kuuliauke“ ja pragusid.
Juha läks teele koos Vasiliga - tüürimees ja tagantlükkaja nagu minagi - et viia Tapani ja Matti Ufaasse lennujaama ning tuua Juha veel elusana koju tagasi. Palveid kulus palju.
Tegin suure potiga kõigist veel majas leiduvatest toiduainetest plovi. Tühi kõht on kõige parem kokk. Mehed tulid, sõid ja kiitsid.
Päeva jooksul käib kogudusest läbi palju rahvast. Kõik joovad teed ja paljud ei ütle ära ka soojast söögist. Maalt tulnud inimestel on linnareisul ikka süüa ka vaja, aga kohvikutoit on kallis. Nii siis tuuakse meile küpsiseid ja torti, juuakse teed, räägitakse elust-olust ja palvetatakse.

28.02.08, neljapäev: mesindusasjad
Kell 9 seisime taas piimakombinaadi värava taga ja siis saabus oma dziibil ka noor peremees, kes meid arnmulikult vastu võttis. Uusrikkast kohalik kohtles Soomest tulnud kerjuste välimustega vähesõnalisi tõsise olemisega sponsoreid kõhklevalt. Mihail oli vana vallavanemana riietatud nagu ülemusele kohane: hülgenahkse mütsi ja nahkjopega, aga soome mehed olid vanade kulunud jopede, sportmütside ja liipas tossudega. Olukord oli koomiline.
Mina eestlasena olen alati püüdnud nõukogude traditsioone säilitada. Meil oli kasutusel ütlemine: nõukogude naine läheb tööle kui peole! Vanasti lasteaias töötades algas päev enda kaunistamisega: ilus kleit selga ja huuled punaseks! Minuga see härra siis põhiliselt rääkiski. Vaatasime ta valdused üle ja leidsime endale sobiva nurgakese tootmistsehhi tegemiseks. Rendihinna nad lubasid teatada. Õige armetud olid need ruumid, aga ehk on ka odavad üürida. Remonti peab tegema igal juhul.
Külastasime tatarlasest kaupmehe meekauplust. Pooltühjadel lettidel siiski üht-teist oli. Mees oli hüperaktiivne ja kiirküsitluse korras sai ta teada kõik soome mesinike ametisaladused ja nipid. Tõlkimine oli raskevõitu, kuna üks jõudis rohkem küsida kui kolm vastata. Soomlased arvasid lahkudes, et sellest mehest saaks maridele hea mesindusfirma tegevjuht!
Õhtupoolikul tuli Vladimir Hamitov Mishkini rajooni külast. Küla on kuus kilomeetrit maanteest, teeni peab minema jala. Noor mees on mesinik, muusik, ajaloolane, klubijuhataja, õpetaja ja pereisa. Pidasime jälle paaritunnise aktiivse koosoleku ja kuulasime kiirkõnes selgitust mesinike olukorrast Bashkiirias. Volodja on käinud mett müümas ka Uuralite taga Siberis ning Läänemere kaldal Peterburis. Ta lubas teha meestele olukorra kohta kirjaliku raporti ja koostada meefirma eelarve.

27.02.08, kolmapäev: Tatjanad ja Starobazanovo
Hommik algas minul ristimise-leerikooli tunniga. Juha oli andnud õpetamisülesande Ivanile ja juba paar päeva varem oli tulnud Kuzovo külast kogudusse Tatjana-nimeline 71 aastane mari naine, kes kuulis väga halvasti. Vaene Ivan oli paar päeva püüdlikult karjudes talle õppetunde andnud. Meie saabumise õhtuks olid Ivanil närvid läbi, ta oli juba jõudnud ,,rahustit“ võtta ning Mihail viis ta kodukülla. Nüüd pidin mina jätkama.
Tatjana rääkis oma elust ja sellest, kuidas tema peas juba mitu aastat käib võitlus hea ja kurja vahel. Ta oli abi otsinud igasugu ennustajatelt ja parandajatelt. Paariks päevaks oligi peas vaikus olnud, aga siis alanud möll veel hoogsamalt kui varem. Ta kuuleb tshashtushkasid: sõnad võivad olla hällilaulu moodi rahustavad või teine kord rumalate sõnadega sõimamised. Selliste lauludega ei ole kerge elada ja nii oligi ta tulnud kirikusse saama abi elavalt Jumalalt. Palvetega saatsin ta pärast lõunat kodu poole teele ja kindalas usus lubas ta pühapäeval tagasi tulla, et siis jumalateenistusel ristitud saada.
Neftekamskist tuli teine 70nene Tatjana, kes oli käinud Peterburis diakooniakursusutel ja tuli nüüd 135 km kauguselt aruannet tooma. Sellel Tatjanal oli samuti palju jutustamist, küll head, küll halba. Palvetasin ka koos temaga, julgustasin kuidas oskasin. Aidaku Jumal ise selgitada, kus õigus, kus vale ja kokku liita endiseid sõpru. Hingevaenlane tuleb selleks, et valetada, varastada ja lõhkuda, aga meie Jumal tahab armastusega kõik heaks teha!
Oli esimene mesinike nõupidamine: Juha, Matti, Tapani, Mihail ja mina. Püüdsime selgusele saada, millised on võimalused aidata koguduse liikmetel toota ja osta teiste mesinike mett, seda pakkida ja turustada. Tapani oli kaasa toonud Itaalias müügil olevate pakkimisliinide müügivoldikud. Võrdlesime neid Venemaal kasutatava tehnikaga. Hinnavahe oli mitmekordne. Käisime ka luureretkel Birskisse rajatud meieris, et uurida võimalusi sealt ruume üürida. Peremeest ei olnud kohal ja keegi muu meid jutule ei võtnud.
Käisime tutvumas uue minimarketiga linna keskväljaku servas. Ostsime head-paremat omale söögiks ja külaliste kostitamiseks. Kaupa oli päris palju ja valik oli rikkalik. Edasiminekut on olnud ka selle maa majanduses. Hinnad on kohalike palkasid arvestades päris soolased. Välismaa meestele tundus kõik kole odav. Said siis ka ise maksta, kui nii odav oli. Arve oli umbes 1000 rubla: toit ja puhastusvahendid.
Kogudus oli teinud tööplaani, kuidas külastada eri paiku. Suuremates kohtades käiakse 2 korda kuus, väiksemates 1 kord kuus. Iga kord on armulauaga jumalateenistus, kui on kohal Juha või Slava. Muul ajal peavad Mihail ja Ivan sõnajumalateenistuse.

Täna oli Starobazanovo kord. Õhtul sõitsime kahe autoga üle Belaja jõe jää ning pimeduse saabudes leidsime lummemattunud maja, kus meid ootas neli kohalikku. Meid oli kuus, kokku siis 10 inimest. Kõigi oli hea meel kohtumise üle. Naiste naer nakatas ka tõsised Soome mehed ning Tapani ütles lauakõnes, et ta pole oma elus veel nii lõbusas palvetunnis olnud. Jumalariigi töös antakse meile võimalus rõõmustada Issandas!
Läbi lumesaju ja kiilasjää sõitsime tagasi Birskisse. 30 km pikkusel koduteel oli kaks autot kraavis. Meie pääsesime jälle terve nahaga.

26.02.08, teisipäev: Birskisse
Hommikul kell 9 saabus rong Moskvasse ja seal ootasid meid Soomest tulnud mesinikud. Lendasime Ufaasse. Ülevalpool pilvi on imekena: all lumivalge pilvepadi, üleval sinises taevas särab päikene. Taevalik!
Ufaas pidi olema vastas Mihail Kutlusatov, aga segadus SMS sõnumitega põhjustas selle, et Mihail kavatses meile vastu tulla alles hommikul, ja hoopis Janauli rongile! Lennujaamast saime takso, mis oli valmis meid Birskisse viima, aga lennujaamast ei lastud meid välja: kästi oodata, kuni lennujaama jõuab Bashkortostani presidendi külaliseks olnud tulevane Venemaa president Medvedjev. Varsti saabuski vilkurite helkides presidendi dziipide eskort lennujaama ette. Meid lasti välja ja kästi teha kiiresti, et kui Bashkiiria president hakkab Ufa poole koju sõitma, siis on teed jälle suletud. Kiirustasime oma kompsudega läbi lumesaju eratakso poole, sakste jalust ära.
Taksojuht oli rahvuselt kreeklane, sündinud ja kasvanud Gruusias. Rääkis, et kõik sugulased on juba elama asunud Kreetale ja kui tütar kevadel kooli lõpetab, siis sõidavad ka nemad siit hädaorust minema. Mees oli oma elutöö teinud miilitsas ja nii andis ta ainult tervituseks signaali miilitsameestele, kes tahtsid teda kiiruse ületamise eest trahvida. Oli kiilasjää, sadas lund ja 130 km teekonnal oli kümmekond avariid. Jumal hoidis Mihaili, et ta meile vastu sõita ei saanud: tee oli väga hull.
Mihail ja Niina olid tulnud külast meile Birskisse vastu ja koos Ivani, Vasili, Lilaja ja Nastjaga olid nad valmistanud meile pidulaua ja magamisasemed. Olime sõitnud 130 km kolme tunniga. Hea, et ellu jäime. Jumal oli meid hoidnud - ilmselt on tal mingi plaan meie elu jaoks.

25.02.08, esmaspäev: misjonäride koosolek
Marika viis meid kesklinna Soome Misjoniseltsi Eesti töötajate aastakoosolekule. Helsingist oli tulnud Heikki Hilvo ja Haakana perele lisaks töötab Eestis juba kaks aastat EELK noortetööl Titta Hämäläinen.
Igaüks rääkis oma tööst ja nägemusest, mismoodi seda tööd paremini korraldada. Koosolek oli väga vajalik, et leida oma koht ja võimalus Issanda tööpõllul Maarjamaal. Tittal oli palju häid ideid ja kogemusi meiega jagamiseks.
Palvetega saadeti meid Venemaa poole teele. Pauli viis meid Moskva rongile ja enne kui saabus keköö, olime juba teiselpool Narva silda Venemaal.

24.02.08, pühapäev: läkitamine
Eesti Iseeisvuspäev. 90 aastat tagasi sai Eesti vabaks. Nõukogude okupatsioon kestis 1939-1991. Olen selle aja produkt.
Kell 9 sõidame Tallinna Jaani kirikusse. Kell 10 algab teenistus. Arne Hiob on liturg, Jaan Tammsalul on jutlus (väga hea, nagu alati), koor laulab ja orel mängib. Meid Juhaga kutsutakse altari ette. Jaan peab kõne ja Mika Tuovinen Misjonikeskuse poolt räägib Jeesuse antud misjonikäsust. Põlvitame ja meid õnnistatakse. Pisarad jooksevad vägisi mööda põski. Taskurätti pole, pühin põllenurgaga märga nägu.
Minge ja teenige Issandat rõõmuga! Nii teemegi. Alustame sellest, et aitame jagada armulauda. Mina hoian veinikarikat, Juha kastab oblaadi veini sisse ja annab inimestele, kes seisavad pika-pikas järjekorras. See on Kristuse ihu ja veri, sinu eest ära antud pattude andeksandmiseks!
Koos Mikaga läksime kella viieks Endla tänavale Vennastekogudusse. 80 aastane Edgar Suurväli oli koosoleku juht. Olin Edgariga esimest korda kohtunud 16.02.1990 Kure tänaval õpetaja Karl Reinaru kodus. Mäletan, ta rääkis, välismaal trükiti eestikeelseid Piibleid, pakiti veekindlatesse kilekottidesse ja lasti vabas vees allatuult Eestimaa poole teele. Usklikud käisid neid ,,mereande“ hommikul mere äärest korjamas.
See 18 aasta tagune palvetund oli minu ellu toonud uue suuna. Sel päeval olid külas vennad-õed Soomest, kes olid toonud Eesti rahvale kingituseks 100 000 Piiblit! Tänupalvus oli siis ka Reinarude kodus ning sel päeval sattusin ka mina sinna. Lauldi ja palvetati. Õhtu lõppedes küsis Karl minu käest: „Kas sina, Anu, tahaksid ka jumala lapseks saada?“ Kui vastasin ebalevalt ja aralt, et tahan küll, siis Karl käskis mul tulla keset täiskiiludud elutuba ruumi keskel olevale vabale põrandapinna lapikesele ja seal me siis kahekesi patuse palvet lugesime - Karl ees ja mina järel.
Pärast ,,Aameni“ panid Soome pastorid Tapani Aaltonen ja Matti Kolehmainen koos Karli ja tema pastorist poja Leevi Reinaruga käed minu peale, palvetasid minu eest ning pajusid Jumala kaitset ja juhtimist minu elus. Mäletan, kuidas kõik oskasid palvetada, mina ei osanud ja et sellel õhtul sain ma neilt kingituseks oma esimese Piibli. Ristiti mind Rannamõisa kirikus 06.05.1990.
Selline vend Edgar oli täies palvejõus ka täna koosolekut juhatamas. Ka meile anti sõna ning saime pidada kõne ja palvetada misjonitöö eest. Jumal õnnistagu Vennastekoguduse tööd ja andku ka neile nooremaid abilisi!

23.02.08 laupäev: Juha sünnipäev
On Juha 61. sünnipäeva hommik Harkus Eestimaal. Täiskuu on veel kuuselatvades. On õnn olla kahekesi. Jumal on loonud mehe ja naise. Viisteist abieluaastat on lihvinud meid teineteisele sobivaks. Riius olnud me ei ole. Mina vahel nähvan, kui miski ei meeldi. Juha siis mossitab, st on lihtsalt vait. Niigi räägib ta vähe, nagu kõik targad inimesed. :)
Kingin talle 3 õhupalli ja soojad toasussid.
Kell 13 tulevad külalised. Laulame, palvetame, sööme. Järgneb ekskursioon Harku mõisas ja lumetus dendropargis.
Venemaal oli Nõukogude Armee aastapäev - pidu igas peres.